Tsongkhapa elulugu
Kuueteistaastaselt lahkus Tsongkhapa Amdost, et minna teadmisi otsima Kesk- ja Lõuna-Tiibetisse, kus ta õppis rohkem kui viiekümne silmapaistva õpetaja käe all. 1374. kuni 1376. aastani keskendus ta ületava tarkuse suutratele ning Maitreja viiele traktaadile koos neile pühendatud rohkete kommentaaridega. Sel perioodil omandas ta mitmekesise hariduse ja avarad teadmised nii suutrast kui ka tantrast. Tsongkhapa oli juba otsustanud ühendada õpetatuse nii suutra kui ka tantra harjutamisega ning ta sai arvukatelt erinevatesse traditsioonidesse kuuluvatelt olulistelt õpetajatelt jätkuvalt tantrapühitsusi.
Ta pühendus tõelisuse õige mõistmise arendamisele ning sel ajal tekkis tal märkimisväärne sügavasse meditatsiooniseisundisse sisenemise kogemus tseremoonia ajal, mil sinna kogunenud mungad retsiteerisid Ületava tarkuse suutrat. Ta jäi sügavasse süüvimisse pikalt pärast seda, kui tseremoonia oli lõppenud ja teised mungad saalist lahkunud.
22-aastaselt hakkas ta intensiivselt uurima Dignāga ja Dharmakīrti teoseid paikapidavast tunnetusest ning talle avaldas tõelist muljet Dharmakīrti arutlussüsteemi tõhusus ja see liigutas teda sügavalt.
Järgmised üksteist aastat reisis Tsongkhapa ühest klooster-õppeasutusest teise, süvendades oma filosoofiateadmisi ja andes õpetusi. Sel ajal oli tema peamine õpetaja ja lähedane sõber sakjapa õpetaja Rendawa Shönu Lodrö (Red mda' ba gZhon nu Blo gros).
33-aastaselt kohtus ta silmapaistva laama Umapaga (dBu ma pa), kes tuli Tsangi kavatsusega Tsongkhapalt õpetusi saada. Umapa oli saanud nägemuse Mandžušrīst, virgunud tarkuse kehastusest, mis oli muutnud ta lihtsat lehmakarjuse elu. Pärast seda nägemust hakkas ta tegema Mandžušrīga seotud harjutusi ning koges lõpuks tema pidevat kohalolu.
Laama Umapast sai Tsongkhapa otseühendus suhtluses Mandžušrīga. Nad veetsid koos eraldusperioode, mil Umapa andis Tsongkhapale edasi Mandžušrī nõuandeid ja vastuseid küsimustele, mis puudutasid tõeluse õiget mõistmist. Lõpuks hakkas Tsongkhapa ise kogema nägemusi Mandžušrīst, kes andis talle pühitsusi ja õpetusi.
1392.–1393. aasta talvel lõpetas Tsongkhapa Mandžušrī nõuandel õpetamise ja tõmbus tagasi muustki avalikust tegevusest, et keskenduda intensiivsele meditatsiooniperioodile. Temaga ühines kaheksa hoolikalt valitud õpilast. Elades kasinalt, alustasid nad puhastusharjutuste tegemise ja pälvimuste kogumisega, korrates mitmeid sadu tuhandeid kordi puhastusmantraid, tehes kummardusi ja tuues mandalaohvreid. Samal ajal jätkas Tsongkhapa tõeluse olemust puudutavate kõige olulisemate tekstide õppimist.
1394. aastal kolisid nad Wölkasse ('Ol kha) ning kogesid seal nägemusi jumalustest, kes olid seotud harjutustega, mida nad tegid. 1395. aastal otsustasid nad eralduse lõpetada, et taastada ja uuesti sisse õnnistada tulevase buddha Maitreja kuulus ja austatud kuju, mis oli hakanud lagunema. See tekitas palju huvi ning paljud käsitöölised ja annetajad pakkusid projektile oma abi ning kuju taastamine lõpetati edukalt.
Järgmised kolm aastat harjutasid Tsongkhapa ja tema kaaslased Lodrakis (lHo brag) ning 1397. aastal alustasid nad Wölka piirkonnas eralduse viimase aastaga. 1398. aasta hiliskevadel kandsid need ühised ja erakordsed pingutused lõpuks vilja. Ühel öösel nägi Tsongkhapa unes, et ta osales kuulsate india õpetajate kokkusaamisel, kus arutati madhjamaka nägemuse peensusi. Üks õpetajatest, tumedanahaline ning pikk, kelle Tsonkhapa tundis unes ära Buddhapālitana, tõusis ja, hoides käes üht köidet, lähenes Tsongkhapale ning õnnistas teda rõõmsal meelel, puudutades raamatuga tema pead. Tsongkhapa ärkas, kuna hakkas valgenema, ning avas Buddhapālita kommentaari tiibetikeelse tõlke leheküljelt, mida ta oli päev varem lugenud. Kui ta luges selle lõigu uuesti üle, koges ta vahetult viljastavat tõeluse loomuse mõistmist, mis tõi talle otsitud taipamise.
Tsongkhapa paljudest kasutoovatest tegudest mainitakse eriti nelja. Esimene oli Maitreja kuju taastamine ja sellele järgnev suur pidustus, mille ta korraldas tiibeti uue aasta vastuvõtmise ajal 1400. aastal Dzingji ('Dzingji) templis, kus kuju seisis. Teine oli ulatuslik õpetus distsipliinikoodeksi kohta ordineeritud inimestele, mille tema, Rendawa ja Kyapchok Pel Zangpo (sKyabs mchog dPal bzang po) andsid mitme kuu jooksul Namtse Dengis (gNam rtse Ideng), taaselustades nõnda kloostrisüsteemi traditsiooni.
Kolmas tegu oli 1409. aastal Lhasas alusepanemine suurele tänapäevani kestnud palvepidustuste traditsioonile, mil kahe esimese nädala jooksul tiibeti uue aasta vastuvõtmisest, mis kulmineerub täiskuuga, pühendutakse palvetele üleilmseks heaoluks. Tsongkhapa annetas kõik, mis ta ise oli heategijatelt saanud, selle sündmuse toetuseks ning pakkus kuulsale buddhakujule Lhasa peatemplis kuld- ja vääriskividest kaunistusi.
Neljas tegu oli Gandeni (dGa' Idan) kloostri ehitamine Lhasa lähedale „Ganden“ tähendab 'Rõõmus' ning on tiibeti vaste Maitreja puhtale maale. Kloostri ehitus lõpetati ja see õnnistati sisse 1410. aastal. 1415. aastal ehitati erilised saalid, et mahutada valitud mandalaid. Tsongkhapa juhiste järgi lõid oskuslikud käsitöölised oluliste jumaluste mandalad ja kujutised, mis asetati kohale 1417. aastal. Kõik see hävitati pärast Hiina okupatsiooni algust 1959. aastal.
Oma viimastel eluaastatel pühendas Tsongkhapa suurema osa energiast ulatuslike õpetuste andmisele. Ta suri 1419. aastal. Isiklikult ja õpilaste kaudu mõjutas ta väga tähendusrikkalt budismi arengut Tiibetis ja see mõju ulatus ka Mongooliasse ning Hiinasse. Ta kirjutas viljakalt ja kirkalt nii suutra kui ka tantra teemadel ning tänu tema selgele ja elegantsele stiilile on Tsongkhapa teosed tänapäevani valgustavad, olulised ja kättesaadavad.
Avaldatud LYWA loal. Ingliskeelse teksti kodu