Taassünd

Laama Thubten Zopa Rinpoche (s 1946) sündis Thami külas Khumbu piirkonnas Nepalis. Isegi alles roomava lapsena püüdis ta minna ühte koopasse – hiljem tunnistati ta varem seal elanud Lawudo laama taaskehastuseks. Ta läks 1957. aastal Tiibetisse ja andis seal mungatõotused, ent suundus hiljem Indiasse, kus temast sai laama Thubten Yeshe õpilane.
1969. aastal pani ta laama Yeshega aluse Kopani kloostrile Katmandus Nepalis. Läänemaalaste huvi õpetuste vastu kasvas nii suureks, et 1975. aastal asutati Foundation for the Preservation of the Mahayana Tradition (FPMT), mis on nüüdseks kasvanud ülemaailmseks organisatsiooniks.
Pärast laama Yeshe surma 1984. aastal sai Zopa Rinpochest FPMT vaimne direktor.

Laama Zopa Rinpoche andis selle õpetuse 1987. aastal Kopani kloostris.

Me mõistame osa Buddha õpetusi, ent mitte teisi, kuigi need on lihtsad. Meie jaoks võib isegi taassünni mõistmine olla keeruline. Üldiselt arvavad tiibetlased ja idamaalased, et kõige raskem on mõista śūnyatā'd ehk tühjust ning karma ja taassünd on tavalised asjad, nagu kohv ja tee. Ent läänemaalastega on teine lugu – paistab, et nende jaoks on lihtne śūnyatā ja keeruline taassünd.

Isegi kui me ei mõista kõiki õpetusi, on palju õpetusi, mille kohta näeme, et need peavad paika. Teinekord pole me piisavalt palju arutlenud, et teatud punkte selgitada, või me pole neid hästi analüüsinud – me pole oma meeles nende analüüsimisele pühendanud piisavalt palju aega. Mõnikord, kui asjad pole selged, on selle põhjuseks, et me pole seda teemat õppinud või saanud selle kohta selget selgitust.

Osa inimeste jaoks ei sõltu taassünni mõistmine ainult selgest, loogilisest selgitusest. Mõned inimesed hoiavad kinni väga fikseeritud väärast vaatest ja nad usuvad, et on vaid üks elu ning pole taassündi ega eelmise elu karmat ehk põhjusega sarnase tagajärje kogemist vastavalt karma eri tagajärgedele.

On kolm meelega tehtavat negatiivset, voorusetut tegu – pahatahtlikkus, väärad vaated ja ahnus. Kuigi karma ja taassünni olemasolu on paljude inimeste kogemus, on väga keeruline murda fikseeritud arusaama ehk nägemust, et on vaid üks elu ning pole taassündi, kuigi tegelikkuses pole üks elu mitte kellegi kogemus. Me ei tea, miks me siia ühte ellu sündisime – see on väga üllatav. Me võime öelda, et looja kas on või ei ole olemas, ent me ei tea, kas sel ühel elul on põhjus või mitte.

Kõigepealt on äärmiselt oluline otsida maailmast kedagi, kes on mõistnud, et on vaid üks elu. Igaühel võib olla see filosoofia ja teooria, igaüks võib oma mõtteviisi põhjal raamatu kirjutada, ent kas on kedagi, kes on mõistnud, et pole mineviku ega tuleviku elusid? Saame otsida idast ja läänest või võime ka minna Kuule, et otsida olendit, kes on seda mõistnud.

Paljud inimesed suudavad mäletada eelmisi elusid ja näha tulevasi – isegi need, kes pole budismiga kokku puutunud. Idas ja läänes on palju lapsi, kes mäletavad oma eelmisi elusid ja teavad tulevasi ette, ja ka täiskasvanuid, kellele need meenuvad, kui nad arendavad meditatsiooni kaudu oma meele võimekust. On nõnda palju mittebudiste, budiste, hindusid ja teisi. On ka inimesi, kes on sündinud võimega lugeda teiste inimeste meelt ja näha nende mõtteid, ent see meele võime pole nii üldine.

Kui miski on paikapidava meele objekt, on see olemas, ja kui see pole paikapidava meele objekt, siis pole seda olemas. Sõltub meelest, kas asjad on olemas või mitte – kas on olemas tajuja või mitte. Kui paikapidav meel avastab objekti, on see olemas, ja kui pole paikapidavat meelt objekti avastamas, pole seda olemas. Iga asja jaoks, mis on olemas, on seda avastav paikapidav meel.

Järelikult, kui taassünd ei ole olemasolev, on see miski, mida on võimalik mõista ja avastada. Pole ühtki raamatut, mis ütleks, et keegi on mõistnud, et taassündi pole olemas, et on vaid üks elu. Loomulikult sõltub see meie ühiskonna filosoofiast ja arusaamadest, mida oleme õppinud. Arusaama ühest elust ja taassünni puudumisest pole kogemuse ja loogika abil – maailmas oleva tõeluse ja loogikaga, hästi analüüsitud ega uuritud.

Seepärast vajame uurimist ja analüüsi. Pramāṇavārtikka pühakirja, sanskriti keelest tõlgitud kaheksa peatükiga teksti teine peatükk tegeleb peamiselt taassünni tõestamisega. Neis õpetustes ei mainitud kristlust, ent väideldi väga palju hinduistlike vaadete esindajatega. Budistlikud panditid väitlesid hindudega ja selgitasid, mil viisil olid nende vaated ekslikud.

Me saame seda väga palju analüüsida ja mida rohkem seda teeme, seda sügavamaks muutub meie arusaam taassünnist ja karmast. See on nagu teadus – mida rohkem teadlased uurivad aatomeid, seda peenemaks muutub ka nende mõistmine ning seda enam seostavad nad seda pigem meele kui objektiga. Kuulsin, et tippteadlased, uurides aatomeid nõnda põhjalikult, avastasid lõpuks, et see, kuidas me aatomeid näeme, sõltub palju rohkem tajuja meelest. See on vägagi õige – see on täpselt budism.

Lisaks ainult filosoofiasse uskumisele tuleb teadlastel ka analüüsida. Oleme kokku puutunud vaid ühe kultuuriga – me pole kokku puutunud kõigi maailma kultuuridega – ning meie uskumused ja filosoofia sõltub sellest kultuuriruumist, milles oleme kasvanud. See ei tähenda, et kõik teised kultuurid on õiged või valed. Oleme tundma õppinud vaid lääne kultuuri ega ole laialdaselt õppinud ega analüüsinud ida kultuuri. Usume sellesse, mida nooruses õpime, välja arvatud need vähesed, kes tunnevad tänu oma tugevale karmale ise taassünni paikapidavust, vajamata budistlikke õpetusi. Nad tunnetavad seda ise. Osal inimestel, kellel on väga, väga tugev karma ning kes mediteerisid ja harjutasid hiljuti eelmistes eludes või vahetult eelmises elus, on meeles väga tugev jälg. Sõltumata sellest, mida neid ümbritsev ühiskond ja kultuur on neile õpetanud, tunnevad need inimesed loomulikult taassündi.

Kes näeb ja mõistab eelmisi ja tulevasi elusid? Lugematu hulk inimesi. Mis puutub loogikasse, siis on sellega võimalik ära seletada lõpmatult asju. Mis puutub aga väitesse, et taassündi pole olemas, siis pole mitte kedagi, kes oleks seda mõistnud. Pole paikapidavat meelt, mis seda näeks, järelikult pole seda olemas. Pole kõikteadvat meelt ega isegi tavalise olendi paikapidavat meelt, mis seda näeks. Ma ei räägi hallutsinatsioone nägevast meelest, mis võib näha mida tahes – räägin paikapidavast meelest, mis mõistaks, et taassündi pole olemas. Pole ühtegi loogilist põhjendust, tõestamaks, et pole taassündi, ning isegi kui oleme esitanud üks-kaks põhjendust, on sellega kõik, ning me jääme sinna toppama.

See ei sõltu nii palju selgest selgitusest ja loogikast. Isegi kui esitatakse väga kindel, selge selgitus ja loogika, on seda ideed väga raske purustada, väga raske tunnetada, kuigi see, millesse usume, ei vasta tegelikult ei meie arengule ega ka kogemusele. Kuigi see on vastuoluline, on raske näha, et see on ekslik. See on meie eelmise elu karma tagajärg. On olemas kolm meelega tehtavat voorusetut tegu ning on eelmise elu väär vaade, et pole olemas ei taassündi ega karmat. Selleks vajame puhastamist. On oluline tunda, et see on tõelisus, suuta seda iseendaga seostada, kuid osale inimestest ei piisa isegi selgest ja loogilisest selgitusest. Me vajame puhastusharjutusi, et meie meel muutuks üha selgemaks, misjärel suudame seostada, suudame tunda. Meie meel ei tunne absoluutselt tühjust – tühjus on nagu kivi ning väga raske on tunda, et „mina“ on tühi.

Enesest loobumine ja teiste väärtustamine näib võimatu, sest siiani oleme väärtustanud vaid ennast. Nii et kuidas on siis võimalik seda hoiakut muuta ja ainult teisi väärtustada? Meie praeguses meeleseisundis paistab see võimatu, ent intensiivse ja tugeva puhastamise, meele harjutamise ning pälvimuste kogumise abil saab see võimalikuks. Me peame harjutama kuut pāramitā'd, nagu heldemeelsus, eetiline distsipliin jne, nähes olendeid objektina, ning meil tuleb harjutada ka kannatlikkust, südameheadust ja kaastunnet. Tehes harjutusi pühade objektidega – tuues ohvriande, tehes kummardusi jne, kõiki neid eri harjutusi –, kogudes suure hulga pälvimusi ja harjutades oma meelt tegelikul teel, bodhitšittas – koguneb järk-järgult üha rohkem pälvimusi ja toimub puhastumine ning mõne kuu või aasta pärast väärtustame teisi rohkem. Enne olime uskumatult isekad, mõtlesime vaid endale, ent nende harjutustega jätkates loobume mõne aja pärast endast täielikult ja väärtustame vaid teisi.

Sama lugu on tühjuse mõistmisega. Meelt on võimalik muuta, sest see on põhjuslik ilming, mis sõltub põhjustest ja tingimustest. Kui meie meel oleks sõltumatu, ei sõltuks see põhjustest ja tingimustest ning me ei saaks seda muuta. Poleks mingit võimalust seda muuta – selline, nagu see on praegu, niisugune on see igavesti. Kui meel oleks sõltumatu, ei saaks meie meeleseisund kunagi muutuda. Kui oleme selles hetkes vihased, oleme igavesti vihased, või kui oleme praegu kiindunud, oleme igavesti kiindunud. Ent meie meel muutub isegi ilma meditatsioonita – viha tekib ja lakkab, tärkab kiindumus või ükskõiksus. Nii et meel muutub pidevalt isegi ilma meditatsioonita, sest see on põhjuslik ilming.

Nii et kogudes pälvimusi ja tehes puhastusharjutusi ning treenides oma meelt sellel teel, saab meel tänu neile põhjustele ja tingimustele kindlasti muutuda.

Avaldatud LYWA loal. Ingliskeelse teksti kodu.