Põhilised küsimused karma ja taassünni kohta

Alexander Berzin (s 1944) sündis Ühendriikides, New Jerseys. Ta elas ligi 20 aastat Indias, Dharamsalas, kus harjutas ja õppis Tiibeti budismi nelja peamise koolkonna suurimate õpetajate käe all. Ta oli üheksa aastat Serkong Tsenzhab Rinpoche isiklik tõlk ja sekretär ning on korduvalt tõlkinud ka Tema Pühadust dalai-laamat.
Üheksakümnendate lõpus kolis ta tagasi läände, et pühenduda kirjutamisele. Ta käib erinevates dharmakeskustes õpetamas ning loenguid pidamas, ent keskendub peamiselt tööle seoses Berzin Archive'iga.

Alexander Berzin vastas neile küsimustele 1988. aastal Singapuris.

Küsimus: Kas karmateooria on empiiriline ja teaduslik või aktsepteeritakse seda lihtsalt usust?

Vastus: Arusaam karmast on mitmes mõttes loogiline, ent mingil määral mõistetakse valesti seda, mis karma tegelikult on. Osa inimesi mõtleb, et karma tähendab saatust või ettemääratust. Kui keegi saab autolt löögi või kaotab äris palju raha, ütlevad nad: „Ei läinud õnneks, aga see on nende karma.“ See pole budistlik arusaam karmast. Tegelikult meenutab see rohkem jumala tahet – miskit, mida me ei mõista ning mille üle meil puudub kontroll.

Budismis osutab karma impulsile. Praegu tärkavad meis teatud impulsid toimida mingil viisil varem tehtud tegude tõttu. Karma viitab impulsile, mis tärkab inimese meeles, et ta investeeriks börsil päev enne, kui see kokku kukub või enne aktsiahindade tõusu. Kelleski võib tekkida impulss ületada tee konkreetsel hetkel, et jääda auto alla, mitte viis minutit varem ega hiljem. Tolle impulsi tärkamine just sellel hetkel on inimese kas ühe või mitme varem tehtud teo tagajärg. Eelmises elus võis see inimene näiteks kedagi piinata või kellegi tappa. Niisuguse hävitava käitumise tagajärjeks on teo toimepanijale lühem eluiga, tavaliselt järgmises elus. Seega tekib impulss ületada tänav auto alla jäämiseks vajalikul hetkel.

Inimeses võib olla ka impulss kellegi peale karjuda või kedagi solvata. See impulss tekib harjumustest, mille on loonud samalaadne käitumine minevikus. Kellegi peale karjumine või kellelegi solvamine loob potentsiaali, kalduvuse ja harjumuse samasuguseks käitumiseks, nii et tulevikus kordame seda väga kergesti. Vihane karjumine loob järjekordse vihastseeni tekitamiseks veelgi suurema potentsiaali, kalduvuse ja harjumuse.

Suitsetamine on teine näide. Ühe sigareti suitsetamine toimib potentsiaalina järgmise suitsetamiseks. See loob ka kalduvuse ja harjumuse suitsetada. Niisiis, kui tingimused on sobivad – kas siin elus, kui keegi pakub meile suitsu, või tulevases elus, kui näeme lapsena teisi suitsetamas –, tärkab meie meeles impulss suitsetada ja me teemegi seda. Karma selgitab, kust tuleb impulss suitsetada. Suitsetamine ei loo ainult mentaalset impulssi seda tegu korrata, vaid mõjutab ka füüsilises kehas ilmnevaid impulsse, näiteks nõnda, et suitsetamisest tekib vähk. Arusaam karmast on vägagi loogiline, kuna see selgitab, kust meie impulsid tulevad.

Küsimus: Kas karma võib olla ette määranud selle, kuidas inimene suudab budismi vastu võtta ja seda mõista?

Vastus: On suur erinevus selle vahel, kas miski on ette määratud või kas on võimalik midagi seletada. Seda, kuidas budismi vastu võtame ja mõistame, saab seletada karmaga. Ehk siis – tänu harjutamisele ja õppimisele eelmistes eludes oleme praegu õpetustele vastuvõtlikumad. Kui mõistsime minevikus õpetusi hästi, mõistame neid instinktiivselt hästi ka praeguses elus. Või kui olime möödunud eludes suures segaduses, kandub see segadus üle ka praegusesse ellu.

Ometigi pole budismi järgi asjad ette määratud. Pole saatust ega ettemääratust. Kui karmat selgitatakse impulssidena, tähendab see, et võime nende järgi kas toimida või mitte. Tegude põhjal, mida oleme teinud selles ja eelmistes eludes, saame tulevikus toimuvat seletada ja ennustada. Teame, et konstruktiivsed teod toovad õnne ja hävitavad teod viivad soovimatute tagajärgedeni. Ent see, kuidas konkreetne karmaline tegu küpseb, sõltub paljudest teguritest ning nõnda võivad seda mõjutada paljud asjad. Selle võrdluspilt oleks: kui viskame palli õhku, võime ennustada, et see kukub maha. Samamoodi võime minevikutegude põhjal ennustada, mis toimub tulevikus. Ent kui püüame palli kinni, ei kuku see maha. Kuigi samalaadselt võime minevikutegude kaudu tulevikus juhtuvat ennustada, pole selle konkreetse tagajärje ilmnemine absoluutne, saatuse poolt määratud ja kivisse raiutud. Karma küpsemist saavad mõjutada teised kalduvused, teod, tingimused jne.

Kui meie meeles tärkab impulss midagi teha, on meil valida. Me pole väiksed lapsed, kes elavad välja kõik impulsid, mis neis tekivad. Lõppkokkuvõttes õpetati meile potil käimist; me ei ela tärkavaid impulsse kohe välja. Sama kehtib ka impulsi kohta öelda midagi teist haavavat või teha midagi julma. Kui meie meelde tuleb selline impulss, võime valida: „Kas elan selle välja või hoidun selle järgi toimimast?“ Võime uurida ning teha vahet konstruktiivsete ja hävitavate tegude vahel. See eristabki inimesi loomadest. See on inimeseks olemise suur eelis.

Järelikult saame valida, mida teeme, seetõttu, et meie meeles on piisavalt palju ruumi, et olla tärkavate impulsside suhtes tähelepanelik. Suur osa budistlikust harjutamisest ongi seotud tähelepanelikkuse arendamisega. Kui kõik ei toimu meis enam nii kiiresti, saame teadlikumaks, mida mõtleme ning oleme ütlemas ja tegemas. Hingamise jälgimise meditatsioon, kus pööratakse tähelepanu sisse-väljahingamisele, annab meile ruumi võimaluse märgata impulsse, kui need tärkavad. Me hakkame jälgima: „Minus on impulss öelda midagi, mis kahjustab kedagi. Kui seda ütlen, tekitab see raskusi. Nii et ma ei ütle seda.“ Me saame valida. Kui me pole tähelepanelikud, tormavad meist läbi mõtted ja impulsid, nii et me ei anna endale võimalust targalt valida. Elame need impulsid lihtsalt välja ja see põhjustab meie elus sageli probleeme.

Nõnda ei saa me öelda, et kõik – nagu see, kuidas dharmat mõistame või seda vastu võtame – on ette määratud. Me võime seda ennustada, ent meile on avatud ka võimalused muutuda.

Küsimus: Kas teisi usundeid järgivad inimesed kogevad samuti karmat?

Vastus: Jah, inimene ei pea karmasse uskuma, et seda kogeda. Kui lööme ära oma jala, ei pea me valu kogemiseks uskuma põhjusesse ja tagajärge. Isegi kui mõtleme, et mürk on maitsev joogipoolis, jääme seda juues haigeks. Samal kombel: kui toimime teatud viisil, toob see tegu ka tagajärje, usume siis põhjusesse ja tagajärge või ei.

Küsimus: Kas ma olen kellegi jätkuvus, kes elas varem? Kas budistlik taassünniteooria on metafüüsiline või teaduslik? Ütlesite, et budism on ratsionaalne ja teaduslik. Kas see kehtib ka taassünniidee kohta?

Vastus: Siin on mitu aspekti. Üks on see: kuidas tõestame midagi teaduslikult? See viib meid küsimuse juurde: kuidas tunneme asju paikapidavalt? Budistlike õpetuste järgi on asju võimalik paikapidavalt tunda kahel viisil: vahetu tajumise ja järeldamise kaudu. Tehes laboris mingi katse, saame kinnitada asja olemasolu vahetu taju kaudu; tunneme seda siis aistimismeelte abil. Osa asju ei suuda me praegu tunda vahetu tajumise kaudu. Meil tuleb tugineda loogikale, arutlusele ja järeldamisele. Taassündi on vahetu aistingulise taju kaudu väga raske tõestada, kuigi on olemas lugu ühest Indias kaua aega tagasi elanud budistlikust õpetajast, kes suri, taassündis ja ütles siis: „Olen jällegi siin,“ et ühele kuningale taassünni olemasolu demonstreerida. On palju näiteid inimestest, kes mäletavad oma eelmisi elusid ja suudavad ära tunda kas oma isiklikke asju või inimesi, keda nad varem tundsid.

Kui jätame need lood kõrvale, näeme, et taassünniidees peitub ka puhas loogika. Tema Pühadus dalai-laama on öelnud, et kui budismis ei ole teatud aspektid kooskõlas tegelikkusega, on ta valmis selleks, et need budismist kõrvaldataks. See kehtib taassünnigi kohta. Tegelikult ütleski ta seda esialgu seoses taassünniga. Kui teadlased suudavad tõestada, et taassündi pole olemas, tuleb neil avastada selle mitteolemasolu. Lihtsalt väitmine: „Taassündi pole olemas, kuna ma ei suuda seda oma silmaga näha,“ ei ole taassünni puudumise avastamine. On olemas palju asju, mida me ei suuda palja silmaga näha.

Kui teadlased ei suuda tõestada, et taassündi pole olemas, oleks neil otstarbekas uurida, kas see ehk tõepoolest on olemas. Teaduslik meetod on esitada teooria, tuginedes teatud infole, ning siis uurida, kas seda on võimalik kinnitada. Seega otsime infot. Märkame näiteks, et beebid ei sünni valgete lehtedena. Isegi kui nad on väga väiksed, on võimalik näha teatud kalduvusi ja iseloomuomadusi. Kust need tulevad?

Ei ole loogiline öelda, et need tekivad lihtsalt vanemate füüsilise ainese, spermatosoidi ja munarahu jätkuvusest. Iga ühinenud spermatosoid ja munarakk ei kinnitu üsasse, et feetuseks kasvada. Mis määrab, kunas need kasvavad beebiks ja kunas mitte? Mis tegelikult põhjustab lapses erinevaid kalduvusi ja instinkte? Me võime öelda, et see on DNA ja geenid. See on füüsiline külg. Keegi ei eita, et see on füüsiline külg, mille kaudu laps sünnib. Ent kuidas on lugu kogemusliku poolega? Kuidas seletame meelesse puutuvat?

Ingliskeelsel sõnal „meel“ ei ole sama tähendust kui sanskriti- ja tiibetikeelsel, mida sellega tõlgitakse. Algkeeltes viitab sõna „meel“ mentaalsele aktiivsusele või mentaalsetele sündmustele kui millelegi, mis põhjustab seda aktiivsust. See aktiivsus või kogemus on teatud asjade – mõtete, vaatepiltide, helide, emotsioonide, tunnete jne – kognitiivne tärkamine ning ka kognitiivne seotus nendega – nende nägemine, kuulmine, mõistmine ja isegi mittemõistmine. Neid kahte meelele iseloomulikku joont tõlgitakse tavaliselt kui „selgus“ ja „teadlikkus“, ent needki ingliskeelsed sõnad on eksitavad.

Kust tuleb kognitiivsete objektide tärkamise ja nendega seotud olemise mentaalne aktiivsus individuaalses olendis? Me ei räägi siin sellest, kust tuleb keha, kuna on ilmselge, et see tuleb vanematelt. Me ei räägi siin mõistusest jne, sest sellegi kohta võime esitada argumendi, et aluseks on geneetiline baas. Ent öelda, et inimese geenidest sõltub see, et ta eelistab šokolaadijäätist, on jõudmine äärmusesse.

Võime öelda, et perekond või majanduslikud või sotsiaalsed tingimused, milles oleme, võivad põhjustada osa meie huvidest. Neil tegureil on kindlasti mõju, ent keeruline on selgitada absoluutselt kõike, mida teeme, sel viisil. Miks huvitusin lapsena näiteks joogast? Mitte keegi mu perekonnast ega ühiskonnastki mu ümber polnud joogast huvitatud. Piirkonnas, kus elasin, oli võimalik küll mõnda raamatut saada, nii et võib öelda, et ühiskond mõjutas mingil määral, ent miks huvitas mind see konkreetne hatha-jooga raamat? Miks muretsesin just selle? Sellega on teine lugu.

Jättes need asjad nüüd kõrvale, mingem tagasi peamise küsimuse juurde: kust tuleb kognitiivsete objektide tärkamise aktiivsus ja kognitiivne seotus nendega? Kust tuleb võime tajuda? Kust tuleb elusäde? Mis tegelikult annab elu spermatosoidi ja munaraku ühendusele? Mis põhjusel saab sellest inimene? Mis võimaldab näiteks mõtete ja vaatepiltide tekkimise ning mis põhjustab kognitiivse seotuse nendega, mis on aju keemilise ja neuroloogilise aktiivsuse kogemuslik pool?

Keeruline on väita, et vastsündinu mentaalne aktiivsus tuleb vanematelt, sest kui see tuleks neilt, siis kuidas? Sellega peaks siis olema seotud mingi mehhanism. Kas elusäde – mida iseloomustab teadlikkus asjadest – tuleb vanematelt samamoodi, nagu tulevad munarakk ja spermatosoid? Kas see tuleb orgasmiga? Ovulatsiooniga? On see spermatosoid? Munarakk? Kui me ei suuda leida loogilist, teaduslikku viidet, mis etapis see tuleb vanematelt, peame teist lahendust otsima.

Vaadates seda puhta loogikaga, näeme, et kõik toimivad ilmingud tulevad iseenda jätkuvusest, millegi samasse ilmingute rühma kuuluva eelmistest hetkedest. Näiteks tuleb füüsiline ilming, kas aine või energia, selle aine või energia eelmisest hetkest. See on jätkuvus.

Võtke näiteks viha. Me võime rääkida füüsilisest energiast, mida vihasena tunneme, ent see on asja üks külg. Uurigem viha kogemise mentaalset aktiivust – emotsiooni ja selle teadlikku või alateadlikku teadvustamist. Sellel, et inimene kogeb viha, on praeguses elus omaenese eelnevad jätkuvuse hetked, ent kust tuli see enne seda? See peab pärinema kas vanematelt, kuid toimuva kirjeldamiseks sel kujul ei paista olevat mingit mehhanismi, või peab see tulema loojajumalalt. Osa inimeste jaoks põhjustavad teatud probleeme aga loogilised vastuolud seletuses, kuidas kõikteadev olend üldse loob. Nende probleemide vältimiseks on olemas teine nägemus, et esimene vihahetk kelle tahes elus tuleb viha enese eelmisest jätkuvuse hetkest. Ning taassünniteooria just seda selgitabki.

Võime püüda taassünnist aru saada filmi võrdpildiga. Täpselt nagu film on kaadrite jätkuvus, nii on ka meie mentaalsed kontiinumid ehk meelevoolused ilminguteteadlikkuse alati muutuvate hetkede jätkuvused ja seda nii ühes elus kui ka elust ellu. Pole olemas üht tahket, leitavat entiteeti, nagu mina või minu meel, mis taassünnib. Taassünd ei ole nagu võrdpilt väiksest kujust, mis istub konveieriliinil ja liigub ühest elust teise. Pigem on see kui film, mis kogu aeg muutub. Iga kaader on erinev, ent eri kaadrite vahel on jätkuvus. Iga kaader on seotud sellele järgnevaga. Samal kombel muutub kogu aeg ilminguteteadlikkuse hetkede jätkuvus, isegi kui osa neist hetkedest on ebateadlikud. Ning nõnda nagu kõik filmid pole sama film, olgugi, et kõik need on filmid, pole ka kõik mentaalsed kontiinumid ehk meeled üks meel. On olemas lugematu hulk ilminguteteadlikkuse jätkuvuse individuaalseid voolusi.
Need on argumendid, mida hakkame uurima teaduslikust ja ratsionaalsest vaatekohast. Kui mingi teooria peab loogiliselt paika, hakkame tõsisemalt uurima fakti, et on inimesi, kes mäletavad oma eelmisi elusid. Nõnda uurime taassünni olemasolu võimalikkust teaduslikust vaatekohast.

Küsimus: Budismis öeldakse, et pole hinge ega iset. Mis siis taassünnib?

Vastus: Taaskord, taassünni võrdpilt ei ole kujutlus mingist hingest, otsekui konkreetsest väiksest kujukesest või inimesest, kes reisib konveieriliinil ühest elust teise. Konveieriliin esindab aega ning kujutluspilt, millele see viitab, on mingi tahke asi, fikseeritud personaalsus või hing, millel nimeks mina, mis siis reisib ajas: „Nüüd olen ma noor, nüüd olen ma vana; nüüd olen ma selles elus, nüüd olen ma tolles elus.“ See pole budistlik arusaam taassünnist. Pigem kirjeldab seda filmi võrdpilt. Filmis on jätkuvus ning selle moodustavad kaadrid.

Ka ei ütle budism, et mina saan sinuks või et me kõik oleme üks. Kui me kõik oleksime üks ja mina olen sina, siis juhul, kui oleme näljased, võid sina autos oodata, kuni mina söömas käin. See pole aga nii. Igaühel meil on oma individuaalne jätkuvuse voolus. Minu filmi järgnevus ei muutu sinu filmiks, ent meie elud ilmnevad nagu filmid selles mõttes, et need pole konkreetsed ja fikseeritud. Elu liigub ühest kaadrist teise. Sellel on teatud järgnevus, mis on kooskõlas karmaga ning moodustab selle kaudu jätkuvuse.

Küsimus: Kuidas erinevad impulsid meeles säilivad ning kuidas need tärkavad?

Vastus: See on natuke keeruline. Toimime mingil viisil, teeme näiteks ühe suitsu. Kuna sigareti suitsetamisega on seotud mingil määral energiat, muutub tegu potentsiaaliks või ka jõuks, et suitsetada järgmine. On jäme energia, mis lakkab teo lõppedes, ent sellega on seotud ka peenekoeline energia, mis on potentsiaalne energia tegu korrata. Suitsetamise potentsiaali peenekoeline energia kandub edasi kõige peenekoelisema energiaga, mis saadab kõige peenekoelisemat, elust ellu liikuvat meelt. Lihtsamalt väljendudes tähendab kõige peenekoelisem meel selguse ja teadlikkuse aktiivsuse kõige peenekoelisemat tasandit, samal ajal kui kõige peenekoelisem energia on seda aktiivsust toetav väga peenekoeline elu alalhoidev energia. Need koos moodustavad n-ö elusädeme. Need on see, mis läheb ühest elust teise. Ning karmalised potentsiaalid kanduvad edasi elusädemega.

Kalduvused ja harjumusedki kanduvad edasi, ent need pole füüsilised. Mis on harjumus? Meil võib olla näiteks harjumus teed juua. Jõime täna hommikul, eile ja eelmiste päevade hommikul teed. Harjumus ei ole füüsiline tass teed; see pole ka meie meel, mis ütleb: „Joo teed,“ vaid on pelgalt sarnaste sündmuste jada – tee joomine palju kordi. Tuginedes sellele jadale, ütleme või sedastame, kui nii võiks väljendada, et on olemas tee joomise harjumus. Nimetame selle jada tee joomise harjumuseks. Harjumus pole midagi füüsilist, vaid pigem abstraktsioon, mis on loodud teatud mõttes samalaadsete sündmuste jadast. Selle kaudu võime ennustada, et midagi samasugust toimub ka tulevikus.

See on sarnane sellega, kui räägime, et harjumused, instinktid ja kalduvused kanduvad tulevikku. Edasi ei kandu midagi füüsilist. Ent tuginedes mentaalse jätkuvuse hetkedele, võime öelda, et sellel ja tollel ajahetkel toimusid samasugused asjad ning sel põhjusel toimub ka tulevikus samalaadseid asju.

Küsimus: Kui elu tähendab teadvuse edasikandumist, kas siis ongi üldse algust?

Vastus: Budismis õpetatakse, et algust pole olemas. Algus on ebaloogiline. Aine, energia ja individuaalsete meelte jätkuvus on alguseta. Kui neil oleks algus, siis kust see algus tuleks? Mis oli enne algust?
Osa inimesi ütleb: „Me vajame algust. Järelikult lõi kogu olemasoleva jumal.“ Nad väidavad, et on loojajumal, kellele antakse religioonides erinevaid nimesid. Küsimus, mille esitaks budist, on: „Kust tuleb jumal? Kas jumalal on algus?“ Nad peavad kas vastama, et jumalal ei ole algust, ning siis ütleks budistlik väitleja: „Ahhaa, järelikult puudub algus,“ või nad peaksid välja tooma millegi või kellegi, kes lõi jumala, mis on vastuolus nende enda filosoofiaga.

Ateist ütleb: „Jumalat pole olemas. Kõik tuli mitte millestki. Universum arenes mitte millestki. Meie mentaalne jätkuvus tuli mitte millestki.“ Seejärel küsime meie: „Kust tuleb see mitte miski?“ Nemad ütlevad: „See mitte miski on alati olemas, see on kogu aeg olnud. Sellel mitte miskil pole algust.“ Jõuame taas selleni, et pole algust. Pole vahet, mida vastatakse, jõuame ikka selleni, et algust pole olemas.

Kui alguse puudumine on ainus loogiline järeldus, milleni jõuame, siis uurime: „Kas on võimalik, et miski toimiv tuleb mitte millestki? Kuidas saab mitte miski luua miski?“ See pole üldse loogiline; asjadel peab olema põhjus. Kas on loogiline teine selgitus, mille järgi on olemas looja? Meil tuleb seda väidet lähemalt uurida. Kui kogu olemasoleva lõi näiteks kõikteadev olend või põhjustas isegi ainult füüsiline Suur Pauk, kas loomine toimus siis teatud hetkel mingi motiivi, eesmärgi või tingimuste mõjul? Kui lugu on nii, oli enne kõige loomist olemas see, mis mõjutas loomist, ning see pole loogiline. Kui looja on nii alguseta kui ka kaastundlik, kuidas sai see looja luua kaastunde? Kaastunne oli siis juba olemas.
Kolmas võimalus on uurida, kas asjad jätkavad olemist ilma alguseta. See on teaduslikum lähenemine, mis on kooskõlas arusaamaga, et ainet pole loodud ning seda ei saa hävitada, on võimalik ainult muundada. Sama lugu on individuaalsete mentaalsete kontiinumidega. Algust pole olemas ja kõik muundub sõltuvalt põhjustest ja tingimustest.

Küsimus: Buddha ütles oma järgijatele, et ta ei ole jumal. Kui lugu on nii, siis mis roll on budismis palvel?

Vastus: Peamine palvega seonduv küsimus on: „Kas keegi teine saab kõrvaldada meie kannatusi ja probleeme?“ Buddha ütles, et mitte keegi ei saa kõrvaldada kõiki meie probleeme samamoodi, nagu küülikul võiks kõrvadest haarata ja ta keerulisest olukorrast välja tõmmata. See pole võimalik. Meil tuleb endaga juhtuva eest ise võtta vastutus. Kui soovime luua õnnelikuse põhjuseid ja vältida probleemide põhjuseid, tuleb meil järgida puhast moraali ja eetikat. Kui tahame, et me elu paraneks, sõltub see meist, kas muudame oma käitumist ja hoiakuid, et mõjutada tulevikus toimuvat.

Kui me budismis palvetame, siis me ei palu: „Buddha, palun, et saaksin Mercedese!“ Mitte keegi kuskil taevas ei saa seda meile anda. Pigem loome me palvetades tugeva soovi millegi toimumiseks. Selle panevad toimuma meie hoiakud ja teod; ent sellest hoolimata saavad buddhad ja bodhisattvad meid inspireerida.

Mõnikord tõlgitakse sõna „inspireerima“ kui „õnnistama“, ent see on väga kehv tõlge. Buddhad ja bodhisattvad saavad meid oma eeskujuga inspireerida. Nad saavad meid õpetada ja meile teed näidata, ent meil endal tuleb seda käia. Nagu ütleb vanasõna: „Sa võid hobuse viia vee juurde, ent sa ei saa hobuse eest juua.“ Hobusel endal tuleb juua. Samal kombel tuleb meil endal järgida teed ning ise jõuda mõistmisteni, mis teeb meie probleemidele lõpu. Me ei saa seda vastutust lükata välise kõikteadva olendi õlgadele, mõeldes: „Sina oled kõikvõimas, tee seda minu eest. Allutan end sinule.“ Pigem vaatame budismis buddhade poole inspiratsiooni pärast, et nende eeskuju kaudu kõrgemale tõusta. Nad aitavad ja juhatavad meid inspiratsiooni ja õpetuste abil. Ent meil tuleb arendada vastav potentsiaal iseendas, et saaksime nendelt inspiratsiooni vastu võtta. Põhilise töö peame ise ära tegema.
Suur osa eksiarvamustest budismi kohta tuleb budistlike terminite ja mõistete kehvast tõlkest inglise keelde ja teistesse võõrkeeltesse. Suure osa ingliskeelsetest budistlikest tõlketerminitest mõtlesid välja budismisõnaraamatute koostajad kas eelmisel sajandil või varemgi. Neil varastel õpetlastel oli sageli misjonärlik või viktoriaanlik taust ning nad valisid sõnaraamatutesse sõnavara, mis tuli nende enda kasvatusest. Ent paljud nende valitud sõnad ei anna edasi mõistete tegelikku budistlikku tähendust. Neid sõnu lugedes aga mõtleme, et tähendus on sama, mis kristluses või viktoriaanlikus keskkonnas, kuigi see pole nõnda.

Näiteks sõnad „õnnistama, patt, vooruslik, voorusetu, ülestunnistus“ jne. Kristluses on neil mingi moraalse kohtumõistmise, tasu ja karistuse varjund. Ent budistlik arusaam on hoopis teine. Sama lugu on sõnaga „õnnistus“. Need sõnad pärinesid teistsugusest kultuurilisest taustast. Seepärast on budismiõpingutes äärmiselt oluline kõrvalda nii palju kui võimalik kultuurilist ballasti sõnadest, mida kasutasid esimesed tõlkijad. Nad olid budistlike õpingute suured teerajajad ja me peame nende tohutute pingutuste eest tänulikud olema. Ent nüüd tuleks meil taas pöörduda tagasi algkeelsete tekstide juurde ning mõista budistlike mõisteid definitsioonide järgi neis keeltes ning seejärel tõlkida need tähendusele vastavateks ingliskeelseteks sõnadeks või fraasideks.

Küsimus: Mida ütleb budism Darwini evolutsiooniteooria kohta?

Vastus: Darwini teooria puudutab nende võimalike kehade evolutsiooni, millesse mentaalsed kontiinumid saavad maa ajalooperioodide jooksul sündida. See ei kirjelda nende kehade evolutsiooni, millesse individuaalne mentaalne kontiinum sünnib üksteisele järgnevates eludes. Selle planeedi tegelike füüsiliste eluvormide ja neisse sündivate meelevooluste jätkuvuste vahel on suur erinevus.

Mõned budistlikes tekstides toodud selgitused evolutsiooni kohta võivad meile natuke veidrad paista. Need räägivad olendeist, kes olid minevikus meist paremas olukorras, kuid seejärel mandusid. Kas see peab paika, vajab aga uurimist. Teadus ei toeta kõike, mida Buddha ja tema järgijad õpetasid, ning selle, mida teadus ei toeta, on Tema Pühadus dalai-laama valmis kõrvale jätma. Õpetajad on teatud põhjustel andnud näivalt kummalisi selgitusi ja nad ei mõelnud, et neid võetaks sõna-sõnalt. Nende taga võivad olla nii sotsiaalsed kui ka psühholoogilised tõekspidamised.

Evolutsiooni kontekstis elasid kunagi dinosaurused ja praeguseks on nad välja surnud. Olenditel pole enam karmat ehk impulsse, et dinosaurustena praegu sellele planeedile sündida. Praegu kehasse sündimiseks on meelevoolustel olemas erinevaid füüsilisi aluseid. Budistlike selgitustega pole vastuolus mõte, et taassünniks sobivad füüsilised alused muutuvad aja jooksul.

Ühe vestluse käigus, mis Tema Pühadus dalai-laama pidas teadlastega, küsiti talt, kas arvutitest võiksid saada olendid: Kas arvutitel võiks ühel päeval olla meel? Ta vastas huvitavalt, öeldes, et kui arvutid või robotid jõuavad sellisesse keerukuse etappi, et nad võiksid saada aluseks mentaalsele jätkuvusele, pole mingit põhjust, miks ei võiks meelevoolus ühineda puhtalt anorgaanilise masinaga, mis oleks mõne tema elu füüsiliseks aluseks. See on veelgi kaugeleulatuvam kui Darwin!

See ei tähenda, et arvuti ongi meel, ega sedagi, et me saame luua arvutis meele tehislikult. Ent kui arvuti on piisavalt keerukas, võib meelevoolus sellega ühenduda ning kasutada seda füüsilise alusena.
Niisugune kaugeleulatuv mõte erutab tänapäeva inimesi ja tekitab huvi budismi vastu. Budistid on vaprad ja valmis pidama teadlastega neid vestlusi ning olema vastamisi mitmete nüüdismaailma populaarsete teemadega. Nõnda on budism elus ja elav. See pole ainult iidne tarkus katkematutes liinides alates Buddhast, vaid see on ka elus ja tegeleb nii oleviku kui ka tuleviku teemadega.

Küsimus: Mis juhtub meelevoolusega, kui inimesest saab buddha?

Vastus: Enne sellele küsimusele vastamist tuleb mul selgitada, et Buddha õpetas paljusid inimesi. Kõik pole ühesugused. Meil on erinev meelelaad ja suutlikkus. Buddha oli äärmiselt oskuslik ja andis mitmesuguseid õpetusi, nii et iga inimene leiaks enda iseloomule ja meelelaadile sobiva lähenemise. Seepärast kuuluvadki budistlike õpetuste peamised traditsioonid hinajaanasse, mis on mõeldud piiratuma meelega harjutajatele, ja mahajaanasse, mis on mõeldud avarama meelega harjutajatele. Muistsetel aegadel olemas olnud kaheksateistkümnest hinajaana koolkonnast on praegu alles ainult theravaada.

Kui Buddha ütleks tagasihoidlikuma püüdluse ja eesmärgiga inimesele, et igaühe meelevoolus kestab igavesti, võib see inimene kaotada julguse. Mõne inimese üle valitsevad täielikult tema enda probleemid ning nõnda ütles Buddha neile: „Te võite oma probleemidest vabaneda, saada vabanenud olendiks, arhatiks, ning saavutada nirvaana. Kui surete, saavutate parinirvaana. Sellel hetkel lakkab teie meelevoolus, just nagu kustub küünal, kui lõppeb küünlavaha.“ Sellise inimese jaoks on niisugune selgitus vägagi julgustav, kuna ta soovib vabaneda korduvate probleemide ja taassündide tsüklist ega taha enam muretseda. Nõnda on see niisugusele inimesele mõjus. Palun pange aga tähele: Buddha ei õpetanud, et lõpuks saavad kõik meelevoolused üheks nagu jõed, mis suubuvad ookeani. See on hinduistlik selgitus.

Avarama meelega inimesele ütleks Buddha: „Ma esitasin eelmise selgituse, et kasu tuua nendele, kes on püüdlustes tagasihoidlikumad. Ent ma ei mõelnud selgitust sõna-sõnalt, kuna tegelikult jätkub meelevoolus igavesti. Pärast probleemide kõrvaldamist ja nirvaana saavutamist muutub teie meele kvaliteet. See ei jätku samal probleemsel viisil nagu varem.“ Seepärast selgitas Buddha inimestele, kellel on avaramale meelele iseloomulik eesmärk saavutada virgumine, et tegelikult jätkub meelevoolus igavesti – sellel pole algust ega lõppu. Kui virgunud olendid hülgavad oma praeguse keha, jätkub nende meelevoolus sellest hoolimata.

Arhatide, nirvaana saavutanud vabanenud olendite ja täielikult virgunud buddhade vahel on erinevus. Kui arhatid on vabad omaenese probleemidest, kannatusest ja selle põhjustest, siis buddhad on ületanud kõik piirangud ning teostanud oma potentsiaali, et kõigile kõige mõjusamalt kasu tuua.

Küsimus: Kas nirvaanaseisund on püsiv? Kui saavutame virgumise, jõuame samaväärsusesse, mis pole õnn ega kurbus. Kas see pole üsna tuim?

Vastus: Me peame olema hoolikad sõna „püsiv“ kasutamisega. Mõnikord tähendab see olla staatiline ja mitte kunagi muutuv. Teine sõna „püsiv“ tähendus on igavesti kestev. Kui saavutame nirvaana, oleme vabanenud kõigist probleemidest. See seisund kestab igavesti – kui probleemid on läinud, ongi need läinud ega tule tagasi. Ka ei muutu seisund, kus kõik piirangud on kadunud; see jääb alati nii. Ent me ei peaks mõistma seda nõnda, et kuna nirvaana on püsiv, on see ka tahke ja konkreetne ning me ei tee selles mitte midagi. See pole nii. Jõudnud nirvaanasse, saame jätkata teiste aitamist ja teha ka erinevaid asju. Nirvaana pole püsiv selles mõttes, nagu lakkaks kogu aktiivsus ning ei toimu mitte midagi. Me peame sõna „püsiv“ kasutamisel olema natuke täpsemad ja ka teadlikud selle kaastähendustest. Nirvaanaseisund ise ei muutu; kõigi piirangute kõrvaldamise saavutamise seisund ei muutu; see kestab igavesti. Ent niisuguse seisundi saavutanud inimene jätkab tegutsemist.

Ka on sõnal „samaväärsus“ mitu tähendust. See võib tähendada neutraalset tunnet, milles ei olda ei õnnelik ega õnnetu, ent buddhad ei koge seda. Mõned kõrgemad jumalad süüvivad sügavasse meditatiivsesse transsi, mis ületab õnnelikkuse ja kurbuse tunded; neis transsides kogevad nad täielikku neutraalsustunnet. Buddhad vabastavad end niisugustestki neutraalsetest tunnetest, kuna need on seotud segadusega. Kui vabastame end kõigist probleemidest ja piirangutest, vabaneb tohutu energiahulk, mis oli enne seotud neurooside, ärevuse ja muredega. Selle energia, mis pole enam seotud ühegi segadusega, vabanemist kogeme äärmise õndsusena. See erineb täielikult tavalisest segadusega seotud õnnelikkusest ning see pole sugugi neutraalne ega tuim.

Teine sõna „samaväärsus“ kasutusviis viitab sellele, et buddhadel on kõigi suhtes samaväärsus. See ei tähenda siinkohal ükskõiksust, vaid seda, et neil on sama hoolivuse ja huvi/huvitatuse hoiak kõigi suhtes. Buddhad ei eelista ega ignoreeri kedagi ning neil pole ka kellegi suhtes vastumeelsust.

Avaldatud Alexander Berzini loal. Ingliskeelse teksti kodu