Meditatsioonist

Samdhong Rinpoche (s 1939) sündis Ida-Tiibetis. Viieaastasena tunnistati ta neljanda Samdhong Rinpoche taaskehastuseks ning kaks aastat hiljem andis ta noviitsi lubadused ning läks õppima Drepungi kloostrisse.
1959. aastal põgenes ta Indiasse. 1960. aastatest töötas ta erinevates tiibeti koolides õpetajana, aga ka direktorina. 2001. aastal valiti ta Tiibeti eksiilvalitsuse peaministriks, kellena ta töötas 2011. aastani.

Samdhong Rinpoche andis selle intervjuu 2001. aastal Austraalias.

Küsimus: Samdhong Rinpoche, milleks mediteerida?

Samdhong Rinpoche: "Milleks mediteerida?" – see on väga hea küsimus. Praegusajal pole paljud inimesed sellele enne mediteerimisega alustamist tähelepanu pööranud. Isegi mediteerijad ise ei tea, miks nad mediteerivad. Mediteerimise motiiv on meditatsioonitehnikatest palju olulisem. Kui küsite minult otse: "Miks te mediteerite?", siis oleks minu vastuküsimus: miks te sööte oma toitu, miks joote vett? Teie valmis vastus küsimusele oleks, et peate elus püsima, et keha on vaja toita – seepärast peate sööma ja vett jooma, sest muidu sureksite. Seepeale ütleksin, et pean mediteerima, sest mu meel ja teadvus on vaja tervena hoida ning need vajavad toitu.

Teadvus on ainus, mis saab areneda ja kasvada piiramatult. Miski muu ei saa piiramatult areneda. Meie kehal on piirangud – see kasvab, küpseb, vananeb ja laguneb. Kogu meie maine ja materiaalne vara võib suureneda, aga piiratult. Ainult meel, ainult teadvus saab areneda täiuslikkuse, buddhasuse, kõikteadmise ja -tundmise seisundisse. Meil on võimalik areneda sellele tasemele. Kui arengupotentsiaal on olemas, miks siis mitte seda kasutada? Miks mitte lihtsalt seda päev-päevalt paremini kasutada? Miks peaksime jätma meele üksi, ilma hoolitsuseta?

Inimene moodustub füüsilisest kehast, kõnest ja meelest – need on tema kolm osa. Kehal on piirangud, kõnel on piirangud, aga meele jaoks ei ole piire. Kuid inimesed hoolivad ainult kehast ja natuke kõnest, aga nad ei hoolitse üldse meele arengu ja kaitsmise eest. Sel lastakse jääda sinna, kuhu see läheb – nii jäävad inimesed ahelatesse. Nad ei suuda alal hoida oma füüsilist keha ja peavad siirduma ühest sünnist järgmisesse – kui usute taassündi. Kui te taassündi ei usu, on lõpp-punktiks keha lagunemine. Kui suudate meele arendada täiuseni, pole oluline, kas usute taassündi ja surmajärgsusesse, te võite surmale vastu astuda enesekindlalt ja vabalt. See on ainus põhjus, miks mediteerime. Mediteerimine on ainus võimalus meele eest hoolitseda.

Tänapäeval on palju mediteerijaid, kelle eesmärk pole lõplik meele vabastamine. Nende sihiks on stressist ja murest vaba füüsiline heaolu; intelligentsi ja vaimse töö arendamine, töö tõhususe tõstmine. Need ei ole väga head mediteerimise motiivid, aga nad sobivad siiski. On mediteerijaid, kes igatsevad teatud psüühilisi võimeid – võimu maise vara üle. Kui sellise motiiviga mediteerida, siis pole see tegelik mediteerimine, vaid üksnes meelemäng. Arvan, et see on piisav vastus teie küsimusele, miks mediteerida.

Küsimus: Kas meditatsiooniga tegelemiseks peaks vältimatult olema taimetoitlane?

Samdhong Rinpoche: Ma ei ütleks, et see on täiesti vajalik, aga mediteerijale oleks sada korda parem, kui ta hakkaks taimetoitlaseks. See oleks kindlasti parem, aga ma ei ütle, et mittetaimetoitlased ei peaks mediteerima. Mittetaimetoitlasedki peaksid mediteerima ja võib-olla saadakse hoopis mediteerimise kaudu taimetoitlaseks. Ma ei välista võimalust, et lihasööja võiks mediteerida, aga kui inimesel on valikuvõimalus, peaks ta hakkama taimetoitlaseks – sellest oleks meditatsiooni jaoks palju abi.

Küsimus: Rinpotše, millist nõu võiksite anda "pärdikumeele" kontrollimiseks?

Samdhong Rinpoche: Mul ei ole ühtegi valmis nõuannet, mis võiks pärdikumeele hetkega rahustada. Kogu mediteerimise juhis on: tuleb olla kannatlik ja jätkata harjutamist, seda uuesti ja uuesti korrata ja kui meel ei suuda keskenduda, ei tohi end heidutada lasta. Harjutamist tuleb jätkata päevi, nädalaid, kuid ja aastaid ning siis toimub tasapisi areng. Ma ei usu, et on olemas otseteed. Kindlasti on objekti valik, kehaasend ja ruumi valgustus olulised, samuti mürast hoidumine. Need on mõned asjad, mida saame väliselt teha. Lisaks on vaja pidevalt harjutada ning pärdikumeel hakkab järk-järgult distsipliinile alluma ja jõutakse keskendumiseni.

Küsimus: Kui inimeses on negatiivne, väga mürgine emotsioon, siis mida sellega tolles hetkes peale hakata?

Samdhong Rinpoche: Budistlik nõuanne oleks, et kui inimeses on väga tugevad negatiivsed emotsioonid, on parem lõpetada füüsiline tegutsemine ja ka kõnelemine ning oodata natuke, et emotsioonid lahtuksid.

Kui emotsioonid on väga tugevad ja inimene pole mediteerimises kogenud või meel pole tasakaalus, siis ükskõik mida tehakse või öeldakse, on see üsna kindlasti negatiivne või väär.

Kui ollakse vihased, on parim ennast valvata, lihtsalt maha istuda ja mitte midagi teha. Kuna kõik on muutuv ja püsimatu, ei saa viha tundideks jääda samasuguseks. Poole tunni või tunni pärast võib viha natuke lahtuda, kuigi see ei pruugi täielikult kaduda. Ollakse ikka vihane, aga mitte enam samal tasemel ja vähemasti tuleb ka aru tagasi. Kui aru on jälle peas, saab oma teod korralikult läbi mõelda – nii õpitakse ka negatiivsete emotsioonidega toime tulema. Parim meetod negatiivsete emotsioonidega toime tulla on oma tegude edasilükkamine ning negatiivse emotsiooni jälgimine.

Küsimus: Rinpotše, kas meditatsiooni harjutamisel on õpetaja oluline?

Samdhong Rinpoche: Jah! – Inimene peaks tundma hästi meditatsioonitehnikaid, mida võib õppida õpetajalt, raamatust või oma katsetuste kaudu: peaksid olema algteadmised. Algajale oleks parem, kui tal oleks õpetaja. Edasijõudnud saavad loomulikult üksi edasi liikuda. Algajatele on loomulikult parem, kui neil on juhendaja. Kuid juhendaja pole hädavajalik. Kui olla piisavalt arukas ja tähelepanelik, võidakse mediteerida ilma igasuguse juhatuse või õpetajata – see on võimalik.

Küsimus: Kas teist religiooni järgiv inimene saab praktiseerida budistlikku meditatsiooni vastuoludeta?

Samdhong Rinpotse: Kindlasti. Meditatsioon ei ole religiooniga seotud. Meditatsioon on meele treenimise tehnika. Buddha Šākjamuni, ajaloolise Buddha õpetatud śamatha-vipaśyanā tehnika pole midagi uut. Indias oli see meetod olemas juba kaua enne Buddhat. Ka Šākjamuni Buddha on kasutanud ning elustanud neid tehnikaid ja ta õpetas neid ka oma õpilastele. Hinduistlikud, budistlikud ja džainistlikud mediteerimise meetodid on samasugused. Sama meditatsioonitehnikat saavad kasutada hindud, budistid, džainistid. Lõpptulemus ja algne motiiv on erinevad – meditatsioonitehnikad on aga kõigile ühesugused. Seega saab moslem, kristlane või mõni teine, kellele meeldib budistlik meditatsioon, kohandada seda oma religioonile.

Selleks, et mediteerida budistliku meetodi järgi, pole vaja hakata budistiks. Tegelikult ei soovita budistid kunagi kellelgi oma usku vahetada. Kui inimene on omaks võtnud ühe religiooni, on tal parem selle juurde jääda. Loomulikult ei saa me võtta inimeselt vabadust religiooni vahetada – see vabadus peaks olema. Keegi ei tohiks religioosse õpetusena soovitada usuvahetust või kedagi selleks julgustada. Kõik positiivse, mida nähakse budistlikus traditsioonis, võib kohandada oma religioonile. Samamoodi võivad budistid võtta selle hea, mida nad näevad kristluses, islamis või mõnes teises religioonis ja võivad selle lülitada oma vaimsetesse harjutustesse.

Tegelikult on religiooni defineerida väga raske. See on rohkem või vähem seotud koguduse ja rituaalidega. Seetõttu on vaja teha vahet. Kui räägime vaimsusest, ei tohiks vahet olla kristlaste, budistide, moslemite vaimsusel – see on meeleseisund. Religiooniga käib kokku religioossus, kuid religioon sisaldab nii religioossust kui organisatsiooni. Vaimsuses pole jagunemist ega eelistamist ja kui keegi saavutab kõrgeima vaimse seisundi, muutuvad kõik erinevate religioonide traditsioonid peaaegu ebaoluliseks. Seega on vaimses maailmas kõik kõigega vahetatav ja ühtesobitatav. Religioon on seotud rohkem kultuuri ja traditsioonidega. Seal on ainulaadsus oluline ja seda on vaja säilitada.

Küsimus: Milline meditatsiooniobjekt on algajale parim?

Samdhong Rinpoche: Pole olemas ühtki kindlat põhimõtet, mille järgi võiks öelda, et miski on parim keskendumisobjekt. Seega tuleks enne meditatsiooniga alustamist pühendada natuke aega objekti valimisele. Kui inimene on vaimselt tugev, religioosselt meelestatud, pühendunud kas teatud jumalusele või kõrgemale isikustatud olendile, siis on ehk parem valida väike jumaluse pilt. Või kui keegi on väga harjunud mantratega, on sobiv OM või mõne muu mantra kirjapilt. Paljude inimeste arvates on hea väike küünlaleek. See valgus on väga selge ja püsiv – see on ka hea.

Tegelikult on budistlikus kaanonis ära toodud üle saja erineva objekti. Loomulikult on igaühe ülesandeks otsida, milline objekt on meeleselguse hoidmiseks parim ning mis aitab keskenduda. Seega tuleks erinevate objektide katsetamisele pühendada umbes nädal. Kui objekt on valitud, tuleks pühendada aega ka objekti suuruse, värvuse ja paigutuse valimisele. Kõike seda on vaja katsetada ja siis ise otsustada. Osal inimestel on lihtsam keskenduda suurtele objektidele. Paljud ei saa aga keskenduda suurtele – väiksed objektid on palju paremad. Osa inimesi paneb selle kõrgele, osa nina ette või ka madalamale. See on iga inimese jaoks erinev. Seega pole kõigi jaoks üht kindlat põhimõtet. Igaüks peaks valima, katsetama ning välja selgitama, mis on parim. See on budistlik lähenemisviis.

Küsimus: Samdhong, milliseid kogemusi võiks algaja mediteerija oodata?

Samdhong Rinpoche: Objektiga töötades ei tohiks algaja otsida mingisuguseid kogemusi, vaid püüdlema ainult keskendumise poole, milles pole häiringuid ega segajaid. Ta peaks uurima, kui kaua suudab sellele objektile selgesti, ilma häiringuteta keskenduda. Keskendumise pikkus peaks järk-järgult suurenema. Alguses pole kogemused olulised. Võib kogeda mitmesugust: kehalisi tundeid, erinevaid visioone. Kui lastakse end kogemustest kaasa haarata, pole võimalik mediteerimist jätkata. Kõik kogemused tulevad või lähevad. Mediteerija ei tohiks sattuda ärevusse ega lasta end heidutada sellest, kas kogemused tulevad või mitte. Kui kogemusi ei tule, võib meditatsiooni harjutamine just püsivalt jätkuda. Vahel tekib ainulaadseid kogemusi ning mediteerija satub suurde ärevusse ja keskendumine kaob. Siis kogemus kaob, ta heitub ja soovib seda uuesti kogeda. Kõik see häirib mediteerimist. Selleks et olla hea mediteerija, ei tohiks alguses otsida mingeid kogemusi. Ainult keskendumine on oluline.

Küsimus: Palun rääkige eetilisest ettevalmistusest meditatsiooniks.

Samdhong Rinpoche: Eetiline ettevalmistus meditatsiooniks tähendab juba alguses head eetilist distsipliini. Eetiline distsipliin on erinevates religioossetes traditsioonides natuke erinev, kuid mediteerimistraditsiooniga religioonides on eetilise käitumise ettevalmistavaks aluseks vägivallatuse põhimõtte omandamine. Igasugune vägivald teiste olendite vastu on mediteerivale meelele suurim takistus. Seega tuleb jääda vägivallatuks ja kui jäädakse vägivallatuks, on see eetiline ettevalmistus meditatsiooniks. Kui ollakse füüsiliselt, verbaalselt ja mentaalselt täiesti vägivallatu ning eemaldunud tahtlikust vägivallast, on võimalik mediteerida – muidu on see võimatu. Sellise eetilise distsipliini jaoks tuleks järgida ka teatavat elustiili, mis oleks vaba tormakusest ja stressirikkast tööst ning inimesel peaks olema hea terve keha, tuleb olla tähelepanelik süües ja elades, süüa lihtsat toitu ning parem on mitte süüa pärastlõunal ja õhtul, reguleerida uni, et see poleks liiga pikk ega lühike.

24 tunni jooksul tuleks kindlasti rahuldada keha unevajadus – olgu see 5, 6 või 7 tundi. Kui pikk on kehale vajalik uneaeg – seda on võimalik katsetades välja uurida. Kui magada kaua, muutub keha tuimaks. Kui magada vähe, muutub keha rahutuks ja väsinuks. Seega on kõige tähtsamaks eeltööks määrata piisav uneaeg, koostada ajakava ja neid järgida. Hommikul õigel ajal ärkamine oma ajakava järgi, söömine ja mediteerimine ning meditatsiooni järjepidevus – need on mõned hädavajalikud tingimused. Samuti tuleks olla keskkonnas, kus pole palju müra, segajaid jmt. Kõigest sellest peaks olema vaba. Inimesel peaks olema privaatsust – meditatsiooni ajal ei tohiks olla kartust, et keegi võib tuppa tulla või tekkida mõni muu segaja. Vaikne tuba ja turvalisus on algajale vajalikud

Küsimus: Rinpotše, kirjeldage inimest, kes on meditatsioonis edenenud

Samdhong Rinpoche: Arvan, et see on päris lihtne. Kui keegi on meditatsioonis edasi jõudnud, on sel inimesel palju vähem negatiivseid emotsioone ja palju rohkem positiivseid emotsioone. Selles inimeses on silmanähtavalt vähem ahnust, vihkamist, rohkem lahkust, armastust, rohkem pühendumist teiste teenimisele ja hüvangule. Eriti on see inimene aga eemaldunud igasugustest maistest kiindumustest.
Temas on vähem surmahirmu ja ta teeb vähem negatiivseid tegusid, ta muutub loomulikul kombel vägivallatuks – see on märk meditatsiooni edenemisest.

Küsimus: Palun rääkige meditatsioonitehnikast.

Samdhong Rinpoche: See on väga lai teema. Kardan, et ei jõua lühikese intervjuu jooksul kõigest rääkida. Võiksin väga lühidalt seda kirjeldada. Meditatsioonist rääkides peaks teadma kolme erinevat kategooriat. On meditatsioon, millega püütakse muundada oma meel praegusest seisundist mingisse teise seisundisse. Räägime näiteks kaastunde meditatsioonist, südameheaduse meditatsioonist. Kaastunde, südameheaduse ja bodhitšitta üle mediteerimine ei tähenda seda, et armastust ja kaastunnet tuleks võtta objektidena, millele keskendumine ongi meditatsioon – see ei ole nii. Kui räägime südameheaduse ja kaastunde meditatsioonist, siis see tähendab, et mittekaastundlik meel on vaja muundada kaastundlikuks. Vihkav meel on vaja muuta südameheaduseks. See on protsess, mis muudab meelt. See on üks meditatsiooniliik.

Teine meditatsiooniliik on keskendumine objektile või teemale. Näiteks siis püsimatuse või tsüklilise olemasolu viletsuse üle mediteerimine. See tähendab, et mõtiskletakse asjade püsimatuse üle või haiguste, vananemise, surma, maailma viletsuse üle. Või mõtiskletakse buddhaloomuse heade omaduste üle. Või tehakse śamatha ehk meelerahu meditatsiooni, mis tähendab, et keskendutakse valgusele või kujukesele vms. Luuakse pilt ja keskendutakse sellele. Selline on meditatsioon objektiga.

Kolmas liik on kujustamine. See tähendab mandala või jumaluse üle mediteerimist. Jumalus ei eksisteeri füüsiliselt, vaid jumaluse füüsiline vorm kujustatakse täielikult enda ette ja siis püütakse kujustatuga suhelda. Või kujustatakse ennast Tārā või Avalokitešvarana. Siis mõeldakse, et ma olen Tārā või ma olen Avalokitešvara. Selline on kujustamise meditatsioon. Tegelikult pole asja olemas, aga kujustatakse, et seal miski on. Tasapisi luuakse see oma vaimse jõuga. Teatud ajaks saab enda ümber luua ka mandala. Sellised on kolm peamist meditatsiooniliiki.

Kõik need liigid saab omakorda jagada kahte põhikategooriasse. Üks on olemuselt keskenduv ja teine analüüsiv. Keskenduvas meditatsioonis on meel alati keskendunud ühele objektile ning ei analüüsi, ei väitle, ei pea dialoogi, ei ratsionaliseeri. Keskendutakse valguspunktile või mingile tsüklile või mis tahes valitud objektile. Keskendumise harjutamist nimetatakse meelerahuks. Kui suudetakse juba keskenduda ühele objektile nii kaua kui soovitakse, minnakse üle analüüsivale, mõtisklevale meditatsioonile. Siis ei keskenduta ühele objektile, vaid üldiselt ühele teemale ja analüüsitakse seda. Näiteks püsimatuse meditatsioonis analüüsitakse, kuidas asjad on püsimatud, kuidas asjad muutuvad hetkest hetkesse. Samamoodi mediteeritakse śūnyatā üle. Śūnyatā – tühjus – ei ilmne inimese meelde kohe. Tuleb analüüsida kõiki nähtusi ja objekte enda ees. Analüüsitakse, kus ja kuidas need asjad on olemas. Väga põhjalikult analüüsides ei leita objekti, nagu seda enne tajuti või projitseeriti. Selline analüüsimine viib tühjuse taipamiseni. Niisugust analüüsivat ja mõtisklevat meditatsiooni nimetatakse vipaśyanā'ks ehk analüüsivaks vaatluseks.

Vipaśyanā tähendab asjade jagamist väiksemateks üksusteks, et neid detailsemalt tajuda. Budismis räägitakse neist kahest meditatsiooniliigist. Millist meditatsiooni ka ei valitaks, keskendumis-meditatsioon peab olema esimene aste. Pärast võib üle minna analüütilisele meditatsioonile. Keskendumismeditatsiooni harjutamise alguses on suurimaks häiringuks meele kõrvalekaldumine keskendumise objektilt. Seda nimetatakse väliseks, ärrituvaks meeleks. Meel lahkub objektilt ja erinevad mõtted tulevad pähe, häirides keskendumist. Siis on vaja rahuneda ning meel uuesti ja uuesti objektile tagasi tuua. Pärast pikka harjutamist on võimalik saavutada mingisugune stabiilsus – suudetakse keskenduda ühele objektile ilma segavate mõteteta mõned minutid või sekundid.

Siis tuleb järgmine takistus – meele vajumine ehk loidus. Keskendudes muutub meel loiuks ja selgus ning meele teravus kipuvad kaduma. Kui muututakse uniseks, võidakse magama jääda või kaotada teadvus, lihtsalt uppuda sellesse objekti. Sel hetkel tuleb tõsta meel kõrgemale tasandile ning suurendada keskendumise teravust. Tuleb saavutada keskendumise selgus ja üha uuesti luua dünaamilisus. Pärast pidevat harjutamist keskendub meel soovitud ajaks objektile ilma häiringuteta. Pärast seda saavutatakse ka teatav füüsiline vorm. Keskenduva meele arendamise tulemusena on keha väsimatu ja on võimalik pikalt töötada, oma keha võidakse tunda väga kergena jne. Seejärel võib üle minna vipaśyanā meditatsioonile. See algab keha, aistingute, püha dharma ja meele analüüsimisega. Põhiliselt räägib budistlik meditatsioonitraditsioon neljast suurest analüüsist, mis viivad keha, aistingute, meele ja kogu ilmnenu väga erilise tajumise ja mõistmiseni.

Küsimus: Kas tööalaste kohustustega ja sotsiaalselt aktiivne lääne inimene saab harjutada tantrat?

Samdhong Rinpoche: Budistliku tantraga tegelemiseks ei pea lahti ütlema tööalastest kohustustest. Kuid tantraga tegelemiseks on vaja täita palju eeltingimusi, ja tööga koormatud inimesel, kellel ei pruugi ettevalmistusteks aega olla, võib tantraga tegelemisel tekkida raskusi. Praegusajal on tantra väga populaarseks muutunud. On tekkinud teatav hullus tantristlike õpetuste järele. Kuid ma pole üks neist, kes soovitavad tantra harjutamist kõigile. Teatud mantra kordamine või jumaluse pilt oma toas on normaalne. Kuid tantristlike rituaalide läbiviimine on vahel väga ohtlik. Ilma ettevalmistuseta on parem sellega mitte tegeleda.

Küsimus: Millised on tantra harjutamise ohud?

Samdhong Rinpoche: Esiteks – budistlik tantra on otsetee buddhasuse saavutamiseks. Buddhasuse saavutamiseks üldisel teel kulub ajastuid. Võib kuluda sadu tuhandeid elusid – taassünde taassündide järel, tuleb kulutada tuhandeid elusid pälvimuste kogumiseks ja tarkuse arendamiseks. Tantristlike harjutustega on võimalik väga lühikese aja jooksul koguda vajalikud pälvimused, head teod ja arendada tarkuse ning on võimalik saavutada buddhasus isegi selle ühe elu jooksul. Nende inimeste jaoks, kelles pole kindlameelsust saavutada buddhasus kõigi aistivate olendite hüvanguks, mis tähendab, et meeles pole arendatud bodhitšittat, muutub tantra harjutamine ebamoraalseks tegevuseks.

Kui buddhaloomuse, buddhasuse saavutamise teed kasutatakse maise võimu, rikkuse vms püüdlemiseks, on see nii tee kui dharma väär kasutamine. See on ebamoraalne – see on suurim ebamoraalsus. Seega on eetiliseks ohuks see, et võidakse teha väga ohtlikke ebaeetilisi tegusid. Peale selle võidakse muutuda vaimuhaigeks või tekivad füüsilised häired, mille põhjuseks on liialt ebaküps ja ebapiisav juhendus. Võidakse teha tantristlikke harjutusi või rituaale, mis võivad valesti minna ning rikkuda tervise ning meelerahu – kõik see on võimalik.