Mahāmudrā ja neli õilsat tõde

Alexander Berzin (s 1944) sündis Ühendriikides, New Jerseys. Ta elas ligi 20 aastat Indias, Dharamsalas, kus harjutas ja õppis Tiibeti budismi nelja peamise koolkonna suurimate õpetajate käe all. Ta oli üheksa aastat Serkong Tsenzhab Rinpoche isiklik tõlk ja sekretär ning on korduvalt tõlkinud ka Tema Pühadust dalai-laamat.
Üheksakümnendate lõpus kolis ta tagasi läände, et pühenduda kirjutamisele. Ta käib erinevates dharmakeskustes õpetamas ning loenguid pidamas, ent keskendub peamiselt tööle seoses Berzin Archive'iga.

Alexander Berzin selgitas meele suhtelise ja lõpliku loomusega seonduvat 16. aprillil 2003. aastal Seattle'is Washingtonis.

Neli õilsat tõde seoses mentaalse aktiivsusega

Meel kui mentaalne aktiivsus

Mul on palutud täna õhtul rääkida mahāmudrā'st ja meele suhtelisest loomusest. Raske on rääkida meele suhtelisest loomusest, toomata sisse ka meele sügavaimat loomust, kuna need mõlemad on teineteisega lahutamatult seotud. Kui räägime mahajaanas suhtelisest ja lõplikust loomusest ehk tõest, siis räägime kahest erinevast tõsiasjast, mis kehtivad mille tahes kohta. Suhteline loomus ehk tavaloomus ehk näiv loomus on see, mis asi on; sügavaim ehk lõplik loomus on see, kuidas miski on olemas.

Kui küsime, mis on meele suhteline loomus – mis on meel –, siis väga üldjoontes on meel asjade kogemise individuaalne subjektiivne mentaalne aktiivsus. Me ei räägi mingist tööriistast või asjast meie peas nimega „meel“. Me räägime aktiivsusest, mentaalsest aktiivsusest. Budistlikust vaatekohast on see alati individuaalne ja subjektiivne. Mis on selle funktsioon? Mida mentaalne aktiivsus teeb? Üldjoontes kogeb mentaalne aktiivsus asju. Mentaalsel aktiivsusel on alati objekt, sel on alati sisu.

Kuidas on mentaalne aktiivsus olemas? See on olemas viisil, mis on vaba kõigist võimatutest olemasolemise viisidest. Selle olemasolemise viis on tühjus – kõigi võimatute olemasolemise viiside puudumine. Erinevad mahajaana filosoofiliste tõekspidamiste süsteemid määratlevad neid võimatuid viise erinevalt. Mahāmudrā meditatsioon tugineb madhjamaka tühjusselgitustele.

Mõiste mahāmudrā tähendus

Mahāmudrā on meditatsioonisüsteem, milles tegeletakse mentaalse aktiivsuse kahe loomusega: mis see on ja kuidas see on olemas. Sõna mahāmudrā tähendab 'suur pitser'. Mahā tähendab 'suur, avar' selles mõttes, et meel, mentaalne aktiivsus hõlmab objektidena kõik ilmingud. Selles mõttes on see midagi täiesti avarat.

Budism defineerib kõiki ilminguid kui „see, mis on tuntav“. Seda, mis on olemas, saab tunda paikapidavalt. Seda, mida ei ole olemas, saab tunda mittepaikapidavalt. Nõnda saab kõike täpsemalt kirjeldada mentaalse aktiivsuse objektina. Mahā annab edasi seda tohutu ja avar olemise ideed.

Sõna mudrā tähendab vahapitserit, mis kinnitab millegi õigsust. Muistsetel aegadel, kui tähtsad inimesed panid kirjale allkirja, lõid nad sellele pitseri ja kasutasid seda kui allkirja, kinnitamaks, et see oli nende kirjutatud autentne kiri. Siinkohal on need kaks loomust, suhteline ja lõplik loomus, pitser kõigi olendite mentaalse aktiivsuse kõikidele hetkedele. Need kinnitavad tõsiasja, et see on mentaalne aktiivsus, meel. See on mõiste mahāmudrā üks seletus; on veel teisigi.

Need kaks loomust pole asjad, mis on mingis ilmingus olemas omaolemisega ja loovad ise enda jõul, ilmingu poolt, sõltumatuna kõigest muust, ilmingu „mentaalne aktiivsus“. Ei ole nii, et meel on kui tühi plaat, millele on eelkirjutatud kaks loomust ja need kaks loomust loovad iseenda jõul toimiva mentaalse aktiivsuse. See pole tolle ilmingu kui mentaalse aktiivsuse võimalik olemasolemise viis. Pigem on need kaks loomust lihtsalt see, mis mentaalne aktiivsus on ja kuidas see on olemas.

Mentaalse aktiivsuse tasandid

Mahāmudrā harjutused ja meditatsioon on olemas paljudes Tiibeti budismi koolkondades. See on kagjü ja sakja liinis. See on ka geluki liinis, kus seda nimetatakse geluk-kagjü mahāmudrā liiniks, kuna see on ühendatud lähenemine. Nende lähenemisviis ühendab mitmed tüüpiliselt kagjü śamatha meetodid, jõudmaks keskendumiseni meele suhtelisel loomusel, tüüpiliselt geluki vipaśyanā meetoditega, mõistmaks tühjust meele sügavaima loomusena. Tsiteeritakse palju varasemaid kagjü õpetajaid ja viidatakse neile.

Kui soovime vaadelda erinevusi nende mahāmudrā eri traditsioonide vahel, tuleb meil kõigepealt rääkida mentaalse aktiivsuse eri tasanditest. Meil kõigil on mitmeid mentaalse aktiivsuse tasandeid. On jämedaim mentaalse aktiivsuse tasand, mis on aistinguteadlikkus asjadest. Asjade nägemine, kuulmine, haistmine, maitsmine ning füüsiliste aistingute tundmine on kõik mentaalse aktiivsuse jämedaimad tasandid. See on mittemõisteline ehk teisisõnu: see ei ilmne ideede, sõnade või mõistete kaudu.

On ka mentaalse aktiivsuse peenekoeline tasand, mis on meie tavaline mentaalse aktiivsuse tasand vastandatuna aistingutepõhisele aktiivsusele. Sellel on nii mõistelised kui ka mittemõistelised aspektid. Kui tahame seda näha kõige üldisemalt, oleks mõisteline aspekt mõtlemine. Millegi nägemine on mentaalse aktiivsuse jäme tasand ning selle üle mõtlemine on peenekoeline tasand.

Meil on ka mittemõistelisi mentaalse tunnetamise hetki. Nendeks on näiteks unenäod, kus kogeme näivalt väga peenekoelisi aistinguobjekte – seda, mis paistab unenäos kujutiste nägemisena, häälte kuulmisena, haistmisena, maitsmisena või füüsiliste aistingute tundmisena. Need on mittemõistelised mentaalse tunnetuse vormid. Kuid unenäod pole üksnes mittemõistelised, sest me saame unenägudes ka mõisteliselt mõelda. Ent see, mis paistab unenäos olevat aistinguline tajumine, on mittemõisteline mentaalne tunnetus. Teine näide on ESP [meelteväline taju]. See on peenekoeline tasand. Võiksime siin detailidesse laskuda – mõistelise tunnetuse tasandeid on palju; ent jätame selle praegu sinnapaika.

On ka kõige peenekoelisem tasand. Mentaalse aktiivsuse kõige peenekoelisemat tasandit nimetatakse ka mentaalse aktiivsuse selge valguse tasandiks. Sakja traditsioonis kutsutakse seda kõikehõlmava aluse igikestvaks põhjuslikuks kontiinumiks. See on tasand, mis võimaldab mentaalses aktiivsuses jätkuvuse hetkest hetkesse. See jätkub ka surmahetkel, kus pole teisi, tunnetuse jämedamaid tasandeid, mis on lahustunud ehk pole enam kohalolevad. See jätkub ka virgumises.

Buddhal on ainult see kõige peenekoelisema mentaalse aktiivsuse selge valguse tasand. Buddhal pole teisi mentaalse aktiivsuse jämedaid tasandeid, kuna tal pole tavalisi skandha'sid ehk piiratud keha ja piiratud meelt. Buddha pole olend. Selge valguse tasand ise pole piiratud selles mõttes, et see ei põhjusta tõelise olemisega näivuste tärkamist. Ka ei klammerdu see tõelisse olemisse, kuigi harjumus näha asju tõeliselt olevana võib selles ikkagi veel alles olla.

Teadmiseks: rigpa (puhas teadlikkus), millest räägitakse dzogtšeni traditsioonis, on mentaalse aktiivsuse selge valguse tasand, kui see on täiesti plekitu, nii et selles pole harjumusi klammerduda tõelisse olemisse. Kui räägime üldiselt selge valguse tasandist, võivad need kalduvused selles olla või mitte olla. See on nende kahe vaheline erinevus. Karma kagjü mahāmudrā traditsioonis on meel-ise (tb sems nyid) ehk tavaline teadlikkus selge valguse mentaalse aktiivsuse plekitu aspekt, mitte selge valguse mentaalne aktiivsus üldiselt.

Võrdpilt, mida sageli kasutan, aitamaks mõista, mida selge valguse tasandi all mõeldakse, on võrdlus raadioga. Selge valguse tasand on see, kui raadio on lihtsalt sisse lülitatud. Jämedamad tasandid oleks see, millise raadiojaama peale raadio on keeratud ja kui valjult see mängib. Hoolimata sellest, millise raadiojaama peal see on (milline taassünni eluvorm meil on), milline saade mängib (milline on meie konkreetne taassünd) ning kui valjult raadiojaam mängib (mida me selles taassünnis kogeme), on selle kõige aluspõhjaks ja jätkuvuse võimaldajaks tasand, et raadio on pelgalt sisse lülitatud.

Mahāmudrā traditsioonid

Kui vaatame mentaalse aktiivsuse loomust – selle suhtelist ja lõplikku loomust –, mis mentaalne aktiivsus on ja kuidas see on olemas –, on need kaks loomust tõesed hoolimata sellest, millist mentaalse aktiivsuse tasandit uurime. Mentaalse aktiivsuse suhteline ja lõplik loomus on sama kõigile tasandeile: nägemise, mõtlemise ja selge valguse tasandile. Tänu sellele tõsiasjale on meil kaks mahāmudrā tasandit: suutra ja tantra.

Kui harjutame suutra tasandi mahāmudrā't, püüame ära tunda mentaalse aktiivsuse kahe jämedama tasandi, nägemise ja mõtlemise olemust, püüame neile keskenduda ja mõista nende loomust. Kui harjutame mahāmudrā anuttarayogatantra tasandit, püüame töötada selge valguse mentaalse aktiivsuse kahe loomusega. Tantra tasandi mahāmudrā kuulub täielikult anuttarayogatantra alla. Tantra kõrgeim klass on Buddha õpetuste ainus aspekt, mis räägib selge valguse meelest ja esitab meetodid selleni jõudmiseks.

Kagjü ja geluk-kagjü traditsioonis esitatakse mahāmudrā nii suutra kui ka tantra tasandid. Sakja traditsioonis räägitakse ainult selle tantratasandist – selles ei räägita suutra tasandi mahāmudrā'st. See on nii, kuna sakja traditsiooni järgi: kui tunnetame mittemõisteliselt tühjust, siis kuna see on tühjuse mittemõisteline tunnetus, on see seotud mentaalse aktiivsuse selge valguse tasandiga. See on sakjale ainuomane nägemus.

Karma kagjüs räägitakse kolmandast mahāmudrā traditsioonist, olemuse mahāmudrā'st (tb snying po'i phyag chen). See on kas suutra või tantra tasandi mahāmudrā harjutus, kus harjutaja juhitakse vaimselt õpetajalt saadud erilise inspiratsiooni abil ära tundma mentaalse aktiivsuse loomusi. Selle meetodiga, mis toimib ainult väga väheste eriliste harjutajate puhul, toimub areng äärmiselt kiiresti. Sakja ja geluk-kagjü ei too välja mahāmudrā sellist tüüpi harjutust.

Teine erinevus puudutab mentaalse aktiivsuse suhtelise loomuse äratundmist ja sellele keskendumist ning seda nii suutras kui ka tantras. Kagjü traditsioonis me põhimõtteliselt vaigistume. Kui suudame piisavalt sügavalt vaigistuda, jõuame oma mentaalse aktiivsuse nende loomusteni ning suudame need ära tunda. Sakja ja geluk-kagjü traditsioonis on see aktiivsem definitsioonide õppimise protsess, misjärel püütakse nende definitsioonide järgi neid loomusi ära tunda ning neile keskenduda, selle asemel et lihtsalt vaigistuda ning seda avastada. Ent kui ollakse definitsioonid selgeks õppinud, kasutab ka geluk-kagjü mitmeid kagjü meetodeid, et vaigistuda, tundmaks neid ära mentaalses aktiivsuses.

Igal traditsioonil on ka eriomane lähenemine tühjusmeditatsioonile mentaalse aktiivsuse sügavaima loomuse üle. See on kooskõlas nende erinevate viisidega, kuidas madhjamakat jagatakse ning kuidas defineeritakse selle jaotuste seisukohti.

Praegu räägime mahāmudrā'st üldiselt ning seoses tühjusega vaatleme ainult üht lähenemist: geluk-kagjü oma, mis aktsepteerib prasangika-madhjamaka väiteid, nagu neid selgitas Tsongkhapa. Oleks liiga keeruline püüda hõlmata kõigi mahāmudrā traditsioonide lähenemist tühjusele.

Esimene õilis tõde: tõeline kannatus

Ma leian, et budismis on kasulik püüda mõista mis tahes teemat nelja õilsa tõe kontekstis. Lõppude lõpuks on see põhiline struktuur, mille abil Buddha esitas esimest korda õpetusi, ning tegelikult sobitubki kõik sellesse konteksti. Õilsad tõed tähendavad elu tõsiasju, mida aarjad (õilsad) näevad tõestena. Aarja on keegi, kes on mittemõisteliselt tunnetanud tühjust, väga kõrge teostumisega olend. Aarja näeb neid nelja tõestena, teised ei pruugi näha.

Esimene õilis tõde on tõde kannatusest ehk probleemidest. Need viitavad meie kogemuse isiksuse viie koostisosa tegureile (skandha'dele) kui näitele sellest, mis on probleemne. Need on probleemsed oma üles-alla kõikuva loomuse pärast ning eriti tunde skandha mõttes.

Me kogeme alati mingit laadi õnne või õnnetuoleku (ehk meeldivat või valulikku) tunnet. Õnnetuolek ehk valu, mida aeg-ajalt kogeme, on kannatuse kannatus. Tavaline õnnelikkus, mida mõnikord kogeme, on muutuse kannatus. Viimase puhul on probleemiks see, et tavaline õnnelikkus ei kesta. See ei kõrvalda kõiki meie probleeme ja raskusi ning meil pole mingisugust kindlust, kuidas end järgmisel hetkel tunneme – kas oleme õnnelikud või õnnetud. See on sansaaralise õnnelikkuse kohutav omadus. Õnnetunne on meeldiv, kuni see kestab, ent see on probleemne, mitte ideaalne.

On ka kõikeläbiv kannatus, mis on lihtsalt tõsiasi, et meil on üldse need skandha'd ja need on karma (sundimpulsside) mõju all. Seepärast on nende skandha'de kogemus juba oma loomuselt üles-alla kõikuv. See on sansaara – valitsemata korduv olemasolu.

Väga oluline on seda sansaara üles-alla loomust tõsiselt võtta, sest see mõjutab vägagi palju meie kogemust meditatsioonis ja teel olles. Kui mediteerime ja teel olles areneme, pole meie kogemus mitte kunagi lineaarne. Mitte kunagi pole see nii, et asjad lähevad üha paremaks. Pigemini käib see üles-alla. See käib nõnda üles-alla seni, kuni jõuame sansaarast vabanemiseni ja saame arhatiks, mis on väga suur saavutus. Kogu sel teel sinna üles on meil perioode, kui me ei tunne soovi mediteerida, ning perioodid, kui soovime mediteerida. On aegu, kui meie häirivad emotsioonid on tugevamad, ja aegu, mil need on nõrgemad; see käib üles-alla. See on sansaara loomus. Ärge mõelge, et sansaara käib üles-alla ainult taassünniseisundite mõttes. Sansaara käib üles-alla hetkest hetkesse. Kõige selgemalt näeme seda seoses tunde skandha'ga: õnnelik, õnnetu, meeldiv, valus ja neutraalne. See on esimene õilis tõde, tõde kannatusest.

Teine õilis tõde: kannatuse tõelised põhjused

Teine õilis tõde on tõelised põhjused. Põhimõtteliselt on alati üles-alla käiva sansaara kannatuse tõeline põhjus karma. Kui räägime karmast, räägime sundimpulssidest, mis küpsevad meie varasemate tegude pärandist. See on väga keeruline teema, mis puudutab karmat, tegusid, karmaliste tagajärgede erinevaid tüüpe jne. Nii et räägime siin kõige üldisemalt ja kasutame ainult sõna „karma“, et viidata kõigele, mis sellega seotud.

Karma tõttu tunneme, et soovime või ei soovi midagi teha. Selle põhjal tärkavad sundimpulsid seda teha või mitte teha. Seejärel käitume nende impulsside järgi. Karma tagajärjena kogeme ka tärkavat õnne- ja õnnetuoleku tunnet. Me ei suuda mitte kuidagi valitseda seda, mis karma mõistes küpseb. Kõik üles-alla liikumise sansaaralised kogemused on samuti karma küpsemine.

Häirivad emotsioonid, nagu ihaldav soov ja viha, on samuti meie kannatuse tõelised põhjused. Kuid peamine tõeline põhjus on klammerdumine omaolemisse ja tõelisse olemisse. Meil tuleb seda natuke lähemalt uurida.

Tegelikult on olemas kahekordne karma aktiviseerimise protsess, nii et see küpseb tagajärjeks. On mentaalne aktiivsus, mis võimaldab igas hetkes tärgata tõelistel ja omaolemisega näivustel. Meie mentaalne aktiivsus, meel laseb asjadel pidevalt näida omaolemisega ja tõeliselt olevatena, nagu objektis endas oleks midagi, mis muudab objekti selleks, mis see on. Selle protsessi teine faas on uskumine, et see näivus vastab tegelikkusele. Seda nimetataksegi klammerdumiseks tõelisse omaolemisse.

Võtame näiteks kellegi, kes sõidab mu kõrval autoga ning laseb kõvasti signaali ja püüab minust mööduda. Mulle näib, et see inimene on idioot. Selline näivus tärkab: meie mentaalne aktiivsus loob niisuguse idioodi-näivuse. Vähe sellest, et ta on idioot – loomulikult võib ta suhtelisel tasandil idioot olla –, meie mentaalne aktiivsus ei põhjusta ainult seda, et see inimene näib idioodina, vaid see põhjustab, et ta näib olevat omaolemisega idioot. Teisisõnu: paistab, just nagu oleks sellel inimesel sisemiselt midagi viga, mis muudab ta idioodiks, kes sõidab nii ebakindlalt ja on teel paras nuhtlus. Ta näib ja tundub just selline. See on tõelise olemise näivusteloomine.

Seejärel toimub klammerdumine tõelisse olemisse, mis põhimõtteliselt tähendab uskumist, et petlik näivus on tõeline. Tehniliselt rääkides on tõelisse olemisse klammerdumine tõelise olemise näivuse tunnetamine moonutatult, nii et seda peetakse objektiks. Me peame pelgalt näiliselt tõelise olemise näivust tegelikuks tõeliseks olemasoluks. Lihtsalt väljendatuna: usume, et näivus esindab tõde.

Meie näites, kus inimene sõidab minu kõrval autoga, usun ma, et ta on tõeline idioot, kes püüab minust mööduda. See aktiveerib karma. Kui soovime mõista, kuidas karmast vabaneda, on oluline sellest aru saada. Põhimõtteliselt vabaneme karmast, vabanedes sellest, mis aktiveerib karmat. Kui karma aktiveerija on kadunud, kui see on tõeliselt lakanud, nii et see ei ilmne enam kunagi, oleme end karmast vabastanud. Kui pole midagi, mis seda aktiveeriks, on see lõppenud. Nõnda puhastamegi karmat ja nii puhastab tühjuse mõistmine karmat.

Tõelise olemise näivusteloomine ja tõelisse olemisse klammerdumine toimub meie tavalise mentaalse aktiivsuse igas hetkes. Geluki tekstid selgitavad erinevalt, kuidas toimub mittemõistelise aistingulise tunnetuse ajal klammerdumine tõelisse olemisse, kui see pole tegelikult ilmnenud, ent jätkem see praegu meie eesmärki silmas pidades kõrvale ja rääkigem üldiselt. See tõelise olemise näivusteloomise ja tõelisse olemisse klammerdumise ühendus aktiveerib karmat meie mentaalse aktiivsuse igas hetkes. See aktiveerib hetkest hetkesse karmat, mis küpseb kas õnnetundeks (mitterahuldavaks õnnelikkuseks) või õnnetuolekuks. See põhjustab, et karma eri aspektid küpsevad paljudeks teisteks asjadeks, ent see põhjustab kogu aeg küpsemist.

Tegelikult on üsna raske teada, mis paneb mida küpsema. Karma kindluse seaduse järgi küpseb õnnetunne positiivsest karmast ja õnnetuolek negatiivsest karmast. Ent nii negatiivse kui ka positiivse karma aktiviseerib tõelise olemise näivusteloomine ja tõelisse olemisse klammerdumine. Näivusteloomine on aktiviseerimise aluseks, kuigi tegelikult aktiviseerib karma hoopis klammerdumine. Me ei saa klammerduda tõelisse olemisse, kui ei toimu tõelise olemise näivusteloomist. Need on omavahel seotud. See on meie probleemide tõeline põhjus.

Kolmas õilis tõde: tõelised lakkamised

Meie tõelise kannatuse ja selle tõeliste põhjuste tõeline lakkamine on kolmas õilis tõde. See on meie skandha'de pideva üles-alla liikumise kõikeläbivalt mõjutava probleemi tõeline lakkamine, kusjuures ülesliikumise faas on muutuse kannatus ja allatulemise faas on kannatuse kannatus. Me saavutame kannatuse tõelise lakkamise ainult siis, kui jõuame selle põhjuste tõelise lakkamiseni. Saame tõeliselt lõpetada karma, kui vabaneme sellest, mis aktiveerib karmat: meie klammerdumine tõelisse olemisse. Kui soovime jõuda tõelise lakkamiseni, nii et kannatus ja selle põhjused ei korduks enam kunagi, vajame tühjuse mittemõistelist mõistmist.

Seos mentaalse aktiivsusega

Kui vaatame lähemalt, mida tõeliste lakkamiste all mõistetakse ning kuidas seostame selle mentaalse aktiivsuse suhtelise ja lõpliku loomusega, näeme järgmist. Avastame, et kaks esimest õilist tõde on see, mida nimetame mööduvateks plekkideks. Need on mentaalse aktiivsuse plekid ja need on mööduvad. See tähendab, et need pole mentaalse aktiivsuse loomus. Neid on võimalik kõrvaldada.

Kui mööduvad plekid pole mentaalse aktiivsuse loomus, siis mis nad on? Skandha'd, mis moodustavad meie kannatuskogemuse ja loovad nendeks põhjused, nagu mööduvad plekid, on mentaalse aktiivsuse sisu. Need pole mentaalne aktiivsus; need pole sellele iseloomulikud tunnused. Need pole ka viis, kuidas mentaalne aktiivsus on olemas. Need on mentaalse aktiivsuse laad, mida me kogeme (nägemine, mõtlemine, vihane ja õnnelik olemine), ja selle mentaalse aktiivsuse objektid. Kasutan siinkohal sõna „sisu“, et viidata nii mentaalse aktiivsuse objektile kui ka mentaalse aktiivsuse laadile, mis see on, kuna meil pole tegelikult sobivat sõna, mis hõlmaks mõlemaid.

Need plekid on mööduvad ja me soovime saavutada just nende tõelist lakkamist. Me ei saavuta mentaalse aktiivsuse suhtelise või lõpliku loomuse lakkamist. Me saavutame mentaalse aktiivsuse teatud tüüpi sisu lakkamise – tõelise kannatuse ja selle tõeliste põhjuste lakkamise.

Mentaalse aktiivsuse suhteline loomus

Mida peame silmas mentaalse aktiivsuse suhtelise loomuse all? Me ei räägi meelest kui mingit laadi objektist meie peas või tööriistast, mis on mentaalselt aktiivne. Me räägime mentaalsest aktiivsusest endast. See on individuaalne: budismis pole meil mingit eristumata universaalset mentaalset aktiivsust, universaalset või kollektiivset teadvust või alateadvust. See on igas inimeses täiesti individuaalne kui hetkede, mis on samuti individuaalsed, kontiinum: minu nägemine ei muutu teie nägemiseks. Lisaks on meie individuaalne mentaalne aktiivsus subjektiivne. Kui ma söön, tunnen, et kõht on täis; teie ei tunne, et teil on kõht täis.

See mentaalne aktiivsus on kogemine. Sõna „kogemine“ on natuke probleemne, kuna me ei loo tegelikult kogemust. See pole kogemine selles tähenduses. See on pigem lihtsalt asjade tunnetamine: mentaalse aktiivsuse tegevus on selle sisu kogemine.

Mentaalse aktiivsuse suhtelise loomuse definitsioon sisaldab kolme sõna. Inglise keeles on nende järjestus: pelk (mis tähendab ainult), selgus ja teadlikkus. Need on eksitavad tõlked. Äärmiselt oluline on mõista, mida nende terminite all mõeldakse. Sest vastasel juhul võime mahāmudrā meditatsioonis eksitusse sattuda. Vaatame neid kolme sõna järjekorras, kuidas neid tiibeti keeles esitatakse: selgus, teadlikkus ja siis pelk.

Selgus

Selgus ei tähenda rääkimist mingist asjast või omadusest, millele viitaks ingliskeelne sõna „selgus“. Sõna „selgus“ all mõtleme millegi selgeks muutmise mentaalset aktiivsust. Ka „selge“ pole eriti hea sõna, kuna see ei tähenda fookuses olema, millele viitab ingliskeelne sõna. See ei tähenda säravat või muud sellist. Kindlasti ei räägi me mingist meie peas olevast elektripirnist, mis valgustab asju, nii et kõik muutub selgeks. Pigem on see millegi tunnetusnäivuse loomine – lühidalt näivusteloomine ehk aktiivsus, mis võimaldab tekkida tunnetusnäivusel. Tunnetusnäivus ei pea olema midagi nähtavat. See võib olla ka heli, lõhna, maitse, füüsilise aistingu, mõtte või emotsiooni tunnetusnäivus

Mida see tähendab? Võtame näiteks selle tassi nägemise. Kui näeme seda tassi, toimuvad lääne arusaama järgi kepikestes, kolvikestes ja neuronites igasugused neuroelektrilised ja -keemilised protsessid. Budismis ei räägita nõnda spetsiifiliselt. Budismis ei räägita nii palju tunnetusega, nagu näiteks nägemisega, seotud aistimisaparaadi jämedatest füüsilistest aspektidest. Kui sellest üldse räägitakse, arutletakse budismis peamiselt tunnetuse peenekoelise energia aspektide üle energiatuulte (lung) ja energiakanalite mõistes. Ent jätame selle praegu kõrvale.

Kui näeme midagi välist, nagu näiteks see tass, on olemas väline objekt ehk tass, mis pole seotud meie mentaalse kontiinumiga. Selgus viitab meie mentaalsele aktiivsusele, mis võimaldab tassiga sarnase kognitiivse aspekti tärkamise. Seejärel kasutatakse seda selle teadmiseks, tunnetamiseks ja tajumiseks. See on nagu teatud laadi sisemine hologramm.

Sakja, kagjü ja ningma selgituste järgi on kõik, mida me igas hetkes tegelikult näeme, värviliste kujude kollaaži üks hetk. Geluki järgi näeme ka tegelikult tassi, sest me ei saa näha millegi omadusi, nägemata samas nende omaduste alust. Kasutagem oma eesmärke silmas pidades siinkohal mitte-geluki selgitust, kuna see kirjeldab selgemalt mentaalse aktiivsuse suhtelisse loomusse puutuvat.

Meie mentaalne aktiivsus ei loo värviliste kujude kollaaži ainult ühe hetke tunnetusnäivuse, vaid tassi tunnetusnäivuse kui üldmõiste objekti, mis kestab ajas. See tunnetusnäivus on kui tassi mentaalne hologramm. See üldmõisteline objekt pole mitte ainult tassi vaatepildi, vaid ka tassist saadud füüsilise aistingu kese ning seda mitte ainult üheks hetkeks, vaid ka hetkede järgnevuses. Võin seda tassi hoida käes ilma, et seda vaataksin. Tuginedes selle füüsilise aistingu ühe hetke tunnetusnäivusele, suudab mu mentaalne aktiivsus luua ajas kestva, tassi üldmõistet esindava mentaalse hologrammi. Nii on mentaalse hologrammi, tunnetusnäivuse loomine mentaalse aktiivsuse selgusaspekt.

Teadlikkus

Mentaalse aktiivsuse teine aspekt on teadlikkus. Kui nimetame seda teiseks aspektiks, peame olema ettevaatlikud sõnadega „esimene“ ja „teine“. „Teadlikkus“ on lihtsalt meele definitsiooni teine sõna. Need kaks aspekti, selgus ja teadlikkus, ei ilmne järjestikku. Need esinevad samal ajal. Ning need ainult ei esine samaaegselt, vaid need kirjeldavad ka sama mentaalset aktiivsust – lihtsalt eri vaatekohast.

Seda mentaalse aktiivsuse teist aspekti tõlgitakse harilikult sõnaga „teadlikkus“. Selgusest rääkides mõtlesime mentaalset aktiivsust ühest vaatekohast: näivusteloomise, millegi (mentaalse hologrammi) tunnetusnäivuse tärkamise vaatekohast, olgu see näivus siis terav või ähmane. Teadlikkusest rääkides vaatame mentaalset aktiivust teisest vaatekohast: millegagi mentaalselt seotud olemise ehk millegi tunnetamise vaatekohast. See on millegi, millest me oleme teadlikud – tunnetusobjektiks muutmise mentaalne aktiivus.

See millegi tunnetamine võib olla mis tahes laadi tunnetamine. See võib olla selle nägemine, kuulmine, haistmine, sellest mõtlemine jne. Meil on peamine teadvus (tb rnam shes), mis tajub pelgalt objekti põhilist olemust: millist laadi tunnetusobjekt see näivus on – kas vaatepilt, lõhn, mõte vms. Peamist teadvust saadavad toetavad teadlikkuse tüübid, mida tavaliselt nimetatakse mentaalseteks teguriteks: selle meeldimine; mittemeeldimine; teadmine, mis see on; selle mõistmine, mittemõistmine jne. Sõna „teadlik“ on ekslik selles mõttes, et see viitab, nagu teaksime, millest teadlikud oleme, ent siinkohal ei tähenda see üldse seda.

Millestki mentaalse hologrammi loomine ja millegagi tunnetuslikult seotud olemine nõnda, et seda tunnetame, viitavad mentaalse aktiivsuse samale hetkele ja seda kirjeldatakse lihtsalt kahest eri vaatekohast. Nende kaudu saab kirjeldada sama mentaalset sündmust kahel viisil. Toimub näivusteloomine ja näivuste tunnetamine, nende tundmine. Teisisõnu tähendab millestki mentaalse hologrammi loomine selle tunnetamist ning millegi tunnetamine on sellest mentaalse hologrammi loomine.

Kui kasutame mõtlemise näidet, siis pole nõnda, et kõigepealt tekib mõte ning pärast selle tärkamist mõtleme seda. Need kaks kirjeldavad lihtsalt üht ja sama ilmingut. Toimub nii mõtte tärkamine kui ka selle mõtte mõtlemine; need on sama sündmus. Mentaalse pildi tärkamine ja selle nägemine on üks ja sama. Pole nii, et kõigepealt kerkib esile mentaalne hologramm ning seejärel näeme seda või ehk valime seda mitte näha. See pole nõnda. Me räägime samast aktiivsusest, ent eri vaatekohast.

Pelk

Seejärel on sõna „pelk“. Sõna „pelk“ tähendab, et see on ainus, mis on seotud mentaalse aktiivsusega. Pole mingit tõelise omaolemisega „mina“, mis põhjustab selle kõige toimumise ning valitseb seda või on sellest sündmusest eraldi ja jälgib seda. Pole mingit omaolemisega meelt, mis tekitab seda mentaalset aktiivust või paneb selle toimuma Loomulikult on sellel aktiivsusel füüsiline alus; ent see on vaid teine viis seda kirjeldada. See tuleb mängu tantra kõrgeimas klassis, kus räägime kõige peenekoelisemast energiast.

Kõige peenekoelisem energia on mentaalse aktiivsuse kõige peenekoelisem tasand, mida kirjeldatakse energia vaatekohast. Samuti on energial jämedakoelisemaid tasandeid, mis on seotud ka mõistelise mõtlemise, häirivate emotsioonide ja aistingulise tajumisega jne. Energia on lihtsalt veel üks viis, kuidas kirjeldada sama ilmingut, mentaalset aktiivsust. Sellel energial ja mentaalsel aktiivsusel on olemuslikult sama loomus, mida harilikult tõlgitakse „loomu poolest üks“. See tähendab, et need kaks kirjeldavad sama ilmingut eri vaatekohast. See on kui kaks tõde, millel on olemuslikult sama loomus. Rääkides kahest tõest, mõeldakse sama ilmingut – mis tahes ilmingut – kahest vaatekohast: mis see on ning kuidas see on olemas.

Mentaalse aktiivsuse füüsiline alus ei eksisteeri mentaalsest aktiivsusest sõltumatult ega „tee“ ka seda mentaalset aktiivsust. Samamoodi pole ka tõeliselt olevat eraldi entiteeti nimetusega meel, mis on tööriistaks, mida tõeliselt olev eraldi „mina“ kasutab mõtlemiseks. Sellest hoolimata võime mõelda: „Kasutan oma meelt, et sellest sotti saada.“ Sest nõnda see tundub. „Rakendan selleks oma meelt“ või „olin meeletu“. Nõnda väljendumine on petlik, sest tundub, nagu oleks mingi eraldi „mina“ ja eraldi meel, kuid asjad ei ole tegelikult nõnda olemas.

Kokkuvõtteks: mentaalse aktiivsuse (meele) suhteline loomus on pelk selgus ja teadlikkus. See on samaaegne näivusteloomine ja näivuste tunnetamine ning see toimub ilma, et oleks mingit omaolemisega ja tõeliselt olevat „mina“ või omaolemisega ja tõeliselt olevat meelt, mis kõik selle põhjustab.

Ebapuhas ja puhas mentaalne aktiivsus

Igal neist mentaalse aktiivsuse definitsiooni kolmest aspektist, igal neist defineerivatest tunnustest võib olla nii ebapuhas kui ka puhas külg. See viitab mentaalse aktiivsuse sisule: millist laadi näivusteloomine see on ja millist laadi on nende näivuste tunnetamine. See ongi sisu ning sisu võib olla kas ebapuhas või puhas. Äärmiselt oluline on mõista, et mentaalse aktiivsuse puhtaks ja ebapuhtaks jagamine ei viita meele suhtelisele loomusele.

Mis puudutab näivusteloomise ebapuhast poolt, siis see on tõelise olemise näivusteloomine, ja mis puudutab tunnetamise ebapuhast poolt, siis see on klammerdumine tõelisse olemisse. Aspekti „pelk“ ebapuhas pool on, et eksisteerib tõeliselt olev „mina“, mis teeb ja põhjustab seda mentaalset aktiivsust, olles sellest eraldi. Sellist „mina“ pole olemas isegi suhtelisel ehk tavatasandil. Ent on olemas tõelise olemise näivusteloomine nagu ka sellesse klammerdumine; need esinevad. Kõik see on sisu ega mõjuta mentaalse aktiivsuse tegelikku loomust ning seda, kuidas see on olemas, ega ka toimuva tegelikku loomust.

Palun pange tähele, et ebapuhas näivusteloomine tähendab tavalist meie kogemuse viie skandha, mis on segunenud segadusega (ehk saastatud skandha'd), näivusteloomist. Need paistavad olevat tõeliselt olevad ja me usume, et need eksisteerivadki nõnda. Pidage meeles, et need on kaks esimest õilsat tõde.

Mentaalse aktiivsuse puhas pool on tõelise olemise täieliku puudumise (tühjuse) näivusteloomine ja puhaste näivuste näivusteloomine. Puhtad näivused on ebatõeliselt olevate ilmingute näivused, mis tähendab sõltuvuslikult tekkivate ilmingute näivusi. Nimetagemgi neid sõltuvuslikult tekkivate ilmingute näivusteks. Geluk-prasangikas tähendab sõltuvuslik tekkimine sõltuvuslikku tekkimist pelgalt mentaalse nimetamise kaudu. Puhas tunnetamine on tühjuse mittemõisteline tunnetamine vastandatuna klammerdumisele tõelisse olemisse. See on tõelise omaolemise täieliku puudumise mittemõisteline tunnetamine: tunnetamine, et pole midagi sellist nagu tõeline omaolemine. See on võimatu olemasolemise viis.

Neljas õilis tõde: tõelised teed

Tühjuse puhas näivusteloomine ja tühjuse puhas mittemõisteline tunnetamine on neljas õilis tõde: meele tõelised teed, mis viivad tõeliste lakkamisteni. Ehk teisisõnu ongi need tõelised teed.

Kui räägime tunnetamisest suutra vaatekohast, siis enne kui inimene saab buddhaks, toimub tühjuse mittemõisteline tunnetamine meele jämedamatel tasanditel. See on mentaalne tunnetamine – mentaalse aktiivsuse peenekoeline, keskmine tasand. Sel hetkel oleks ainus, mida suudaksime mentaalse aktiivsuse puhtal poolel kogeda, tõelise olemise puudumise näivusteloomine koos tühjuse taipamisega. Selles oleks ka mõistmine, et pole olemas omaolemisega „mina“ või omaolemisega meelt, mis loob seda aktiivsust.

Kui vaatleme seda suutra tasandilt, oleks enne buddhasuse saavutamist ainus võimalik puhas näivusteloomine tühjuse näivuse näivusteloomine: tõelise olemise puudumise näivus. See on nõnda, sest kui mentaalse aktiivsuse peenekoeline ja jäme tasand loovad objekti suhtelise tõe näivuse, nagu näiteks vaasi pildi, saab see sellest luua ainult näivuse kui tõeliselt olevast. Kuna mentaalne aktiivsus ei saa luua tõelise olemise näivust ja tõelise olemise täieliku puudumise näivust samal ajal, ei saa meie meeles enne buddhasuse saavutamist tärgata suhtelise tõe puhtaid näivuseid. Selles saavad tärgata ainult lõpliku tõe puhtad näivused – tühjuse näivused.

Ainult buddha kõikteadmise mentaalne aktiivsus saab võimaldada suhtelise tõe puhaste näivuste, suhtelise tõe näivuste sõltuvuslikult tekkivate, tõelisest olemisest täiesti tühjade ilmingute tärkamise. Kuna kõikteadev mentaalne aktiivsus suudab niisuguseid näivuseid luua, saab see samal ajal luua ka tühjuse näivusi – tõelise olemise täieliku puudumise näivusi. Nõnda saab ainult buddha kõikteadev mentaalne aktiivsus luua samaaegselt kahe tõe näivusi ning tunnetada kahte tõde ühel ajal. See on nõnda suutra järgi ning eriti geluki esituse järgi suutra kohta.

Kui räägime anuttarayogatantra mõttes, saab selge valguse mentaalne aktiivsus võimaldada kahe tõe näivuste ilmnemise samaaegselt enne, kui jõutakse buddhasusse. Enne buddhasust on selge valguse mentaalses aktiivsuses ikka veel sellesse vajutatud tõelisse olemisse klammerdumise kalduvusi, ent need kalduvused ei võimalda seni, kuni ilmneb selge valguse mentaalne aktiivsus, luua tõelise olemise näivusi. Selge valguse mentaalne aktiivsus esineb enne virgumist ainult surmahetkel või meditatsiooni jõul.

Tõsiasjad, et selge valguse mentaalne aktiivsus ei loo tõelise olemise näivusi ja et see on peenekoelisem kui mentaalse aktiivsuse tasandid, mis klammerduvad tõelisse olemisse, on ühed kõige suuremad eelised, võimaldamaks ligipääsu selge valguse mentaalsele aktiivsusele. Anuttarayogatantra harjutamisel suudame tunnetada kahte tõde samaaegselt juba aarja tasandil. Anuttarayogatantra aarja selge valguse mentaalse aktiivsuse mittemõisteline täielik süüvimine (tb mnyam-bzhag, skr samāhita, meditatiivne tasakaal) tühjusesse saab samal ajal võimaldada ebatõeliselt olevate, sõltuvuslikult tekkivate suhtelise tõe puhaste näivuste tärkamise. Buddhana on meie mentaalne aktiivsus ainult selge valguse mentaalne aktiivsus.

Täpsustus: mis on selge valguse mentaalne aktiivsus

Küsimus: Kui tühjuse ja sõltuvuslikult tekkivate ilmingute tunnetamine toimub samaaegselt, kas sel ajal võib toimuda siis mõisteliselt midagi muud?

Vastus: Ei. Selge valguse mentaalne aktiivsus on peenekoelisem kui mentaalse aktiivsuse tasand, kus toimub mõisteline mõtlemine. Mõisteline tunnetamine toimub ainult mentaalse teadvuse peenekoelisel tasandil, aga mitte kunagi selge valguse mentaalse aktiivsuse tasandil. Kaydrub Norzang-gyatso, teise dalai-laama õpetaja järgi võimaldab selge valguse mentaalne aktiivsus automaatselt tärgata tõelise olemise puudumise näivusel, näiteks surma selge valguse puhul. Ent see ei tähenda, et tingimata mõistetakse puudumise näivust, mille see loob. Veelgi enam: kuigi selge valguse mentaalne aktiivsus loob tühjuse näivuse, ei loo see samal ajal tingimata sõltuvuslikult tekkivate ilmingute näivust. See võib seda teha, kuid ei pruugi. Kui meis näiteks ilmneb anuttarayogatantra meditatsiooni jõul selge valguse mentaalne aktiivsus, ei loo selle aktiivsuse esimene etapp sõltuvuslikult tekkivate ilmingute näivusi. See loob niisuguseid näivusi ainult harjutamise edasijõudnud astmel.

Lisaks ei võimalda selge valguse mentaalne aktiivsus tärgata sõltuvuslikult tekkivate ilmingute puhastel näivustel, võimaldamata samal ajal tärgata tõelise olemise puudumise näivusel (tühjuse näivusel). See on nõnda, kuna sõltuvuslikult tekkivate ilmingute näivus on ebatõeliselt olevate ilmingute näivus.

Veel üks aspekt on, et seni, kuni ilmneb selge valguse mentaalne aktiivsus, ei suuda see mitte kunagi tunnetada midagi mõisteliselt. Mõisteline mentaalne aktiivsus ja aistinguline mentaalne aktiivsus loovad geluki järgi alati tõelise olemise näivused. Selge valguse mentaalne aktiivsus loob aga tõelise olemise puudumise näivused. Näivusteloomise ja näivuste kaks tüüpi (ebapuhtad ja puhtad) on vastastikku teineteist välistavad. Need ei saa esineda samal ajal.

Veelgi enam: kui oleme meditatsioonis mittemõisteliselt täielikult tühjusesse süüvinud, loob meie mentaalne aktiivsus tõelise olemise puudumise näivuse. See on nõnda nii suutra kui ka anuttarayogatantra tasandil. Meditatsioonijärgsel perioodil, mis võib siiski olla veel meditatsioonis või pärast seda, loob meie mentaalne aktiivsus taas tõelise olemise näivused. See toimub seni, kuni saavutame buddhasuse, harjutagu me siis suutrat või anuttarayogatantra't.

Anuttarayogatantra puhul ilmneb meie selge valguse mentaalne aktiivsus ainult aarja täieliku süüvimise ajal, mitte aga meditatsioonijärgsel perioodil. Kui meie mentaalne aktiivsus loob meditatsioonijärgselt taas tõelise olemise näivused, mõistame, et need on kui illusioon: need ei ole tegelikult olemas nii, nagu näivad eksisteerivat. Need ebapuhtad näivused ei peta meid ära.

Suutra toob välja sama punkti, ent seda pigem joogaliku vahetu tunnetamise (joogaliku puhta tajumise) kui selge valguse tunnetamise mõttes. Joogalik vahetu tunnetamine on tühjuse mittemõisteline tunnetamine mentaalse teadvusega. Ka see ei põhjusta tõelise olemise näivuste tärkamist ega klammerdu ka tõelisse olemisse. Seegi ilmneb ainult aarja täieliku süüvimise ajal tühjusesse. Kui meditatsioonijärgsel perioodil põhjustab meie tavaline mittemõisteline ja mõisteline tunnetamine taas tõelise olemise näivused, mõistame samuti, et need on kui illusioon.

Avaldatud Alexander Berzini loal. Ingliskeelse teksti kodu