Dorje Phamo liin

Mõnikord on välja toodud, et Chökyi Drönme oli Dorje Phamo kolmas taaskehastus, ent tegelikult juurutas just tema bodong-traditsiooni Samdingi piirkonnas, kuhu ta rajas 1440. aastal väikese meditatsioonipaiga. Hiljem sai ta tuntuks kui esimene Samdingi Dorje Phamo. Chokley Namgyali eluloos mainitakse teda kui õpetaja üht olulisimat õpilast – ta ise olevat ette kuulutanud naise kolme järgmist taaskehastust ning tegusid, mida ta tulevikus teeb. Ta reisis ringi Tsangis ja Üs ning kohtus mitmete suurte siddhadega, kellest üks, Tangthong Gyalpo ütles talle, et kui ta läheb lääne poole, elab ta kaua, ent tal pole eriti järgijaid, ent kui ta liigub itta, ei ela ta kaua, ent saab kasu tuua paljudele olenditele. Naine otsustas olenditele kasu tuua ning õpetaja saatis ta oma kloostrisse õpetama. Chökyi Drönme suri 34-aastasena ning Tangthong Gyalpo leidis üles ta järgmise taaskehastuse.

Teine Dorje Phamo sündis suure siddha Chogden Dorje tütrena ning talle anti nimeks Kunga Sangmo. Bodongi ajalootekstide järgi hakkas tema eest hoolitsema Chokley Namgyali teine põhiõpilane, kes oli olnud Dorje Phagmo eelmise taaskehastuse tantrakaaslane. Dorje Phamo teine taaskehastus rõhutas Chokley Namgyali põhiteose õppimist, pani aluse mitmetele meditatsioonipaikadele ning tugevdas Yamdrogi maaomanike abil Samdingi meditatsioonikloostri rolli ja taastas Yasangi kloostri. Naisõpetaja suri 44-aastaselt.

Kolmas taaskehastus oli Nyendrag Sangmo, kes järgis paljusid õpetajaid. Üks tema olulisemaid õpetajaid oli esimene pantšen-laama, kes oli olnud Chokley Namgyali ja Tsongkhapa õpilane. Naine pani aluse filosoofia õpetamisele Samdingi kloostris. Ta suri 40-aastaselt.

Neljas taaskehastus Urgyen Tshomo sündis Khamis ning oli bodongi ajaloo üleskirjutaja tantrakaaslane.

Dorje Phamo viies taaskehastus oli Khachö Pelmo, kellel oli suur roll bodongi levitamisel ning kes määrati ka Shekari kloostri juhiks. Ta suri 54-aastasena.

Kuues taaskehastus oli Tinley Tshomo ning ta sündis Yamdrogis ja suri 66-aastaselt.

Seitsmes taaskehastus oli Chödrön Wangmo, kes sündis kuningas Songtsen Gampo kuulsa ministri suguvõssa. S. C. Das kirjutas, et kui mongolid ründasid 1716. aastal Tiibetit, tapsid munkasid ja hävitasid kloostreid, tegi seitsmes Dorje Phamo suure imeteo – ta laskis munkadel paista sigadena ning ennast muutis emiseks. Hirmunult ei julgenud mongolid paika hävitada. Kui kloostrikogukonna liikmed muutusid tagasi endiseks, täitis sissetungijaid hämmastus ja austus.

Kaheksas taassünd oli Kesang Chogden Dechen Wangmo ning ta oli seitsmenda pantšen-laama sugulane. Ta oli esimene selles taassünniliinis, kellele anti tiitel ho thog thu, mis on dalai-laamade ja pantšen-laamade kõrgeim tiitel taaskehastuvale õpetajale. Ta külastas ka Hiinat ning suri 49-aastaselt.

Üheksas taaskehastus oli Chöying Dechen Tshomo, kes sündis suguvõssa, mille liikmed olid ka kaheksas dalai-laama ja seitsmes pantšen-laama. Ta levitas laialt ningma liini õpetusi ning kui ta Samje kloostris suri, toodi ta jäänused reliikviana Samdingi kloostrisse.

Kümnes inkarnatsioon oli Ngawang Kunga Sangmo ning tema kohta on säilinud väga vähe infot.

Üheteistkümnes taaskehastus Thubten Choying Pelmo sündis 1889. aastal. Kolmeteistkümnes dalai-laama andis talle tiitli ho thog thu. Ta suri 48-aastaselt.

Kaheteistkümnes Dorje Phamo sündis 1938. aastal Dechen Chökyi Drönmena. Taaskehastuseks tunnistati ta kaheksa-aastaselt. 1949. aastal kohtus ta itaalia õpetlase Giuseppe Tucciga, kes peatus teel Lhasasse Samdingi kloostris. Ta kirjutas oma päevikus: „Peatusime kaheks päevaks Nagartses, rusudes kindluses, mis valvab üle Yamdrogi järve peegli, mida ümbritsesid üleujutatud aasad. Meil tuli seal hobuseid vahetada ning ma ei saanud lahkuda, nägemata Samdingi kloostrit, mille ehitas Potopa Chogle Namgyal. See klooster on kuulus jumalanna Dorjepamo, n-ö seapealise taassünni liini poolest, kes eluneb seal katkematult, muutes oma surelikku vormi. Ent hirm pole vajalik: jumalanna surelik peegel ei paista nõnda kohutav ning oli sel ajal kaunis kolmeteistaastane tütarlaps. Palverändurid olid just kogunemas pidustusteks, mis pidid algama paari päeva pärast... jumalanna, kellele mind tutvustati, võttis mu soojalt vastu ning, asetades käed mu pea peale, õnnistas mind. Vahetasime valgeid salle ja kingitusi.“

1959. aastal põgenes 12. Dorje Phamo Indiasse, ent pöördus hiljem tagasi Tiibetisse, kus alustas 1985. aastal Samdingi kloostri taastamist.
1990. aastate lõpus kohtus Samding Dorje Phamo lääne uurijatega ja rääkis neile järgmist: „Ma sündisin Lhasas. Väikse tüdrukuna olin väga haige ning mu vanemad palusid divinatsiooni. Selgus, et mu füüsilistel probleemidel oli mingi erakordne jumalik põhjus. Kui olin viiene, küsiti Tema Pühaduse eriliselt kaitsjalt nõu ning selle jumaluse ja Kuldse Vaasi oraakli järgi tunnistati mind Dorje Phamo taaskehastuseks. Ma võtsid dharmas varjupaiga ning pakkusin oma juuksed regent Taktrale. Pärast kultuurirevolutsiooni hävingut taastati klooster osaliselt ning praegu püüame parandada munkade haridust, õpetades Chokley Namgyali pühakirju ning taastutvustades mõningaid muistseid rituaalseid tavasid. Sel aastal viime pärast aastakümneid taas läbi tiibeti viienda kuu suuri rituaale, mis kulmineeruvad pühade tantsudega kahel päeval. Need traditsioonid on iseloomulikud bodong-traditsioonile ning üks põhilisi nendega seotud tegelasi on selle traditsiooni suur kaitsja Tashi Woebar...“