Bodong Chokley Namgyali elulugu
Tiibeti traditsioonis on õpetajate elulugudel oma oluline koht. Suure õpetaja elulugu nimetatakse namthar ehk "täielik vabanemine". Kui lääne kultuuris on elulugude puhul vast kõige olulisemad faktid, siis namthari eesmärgiks on harjutaja inspireerimine. Selleks tuuakse eluloos välja, kuidas tulevane õpetaja kasvas, kelle juures ja mida õppis, milliste takistustega kokku puutus ning kuidas lõpuks, pärast aastaid õpetuse teostamist, kaastundest olendite vastu seda edasi andis.
Bodong Chokley Namgyali sünd ja lapsepõlv
Tiibet on jagatud Ü’ks ja Tsangiks. Tsangis asuvas Rulagis on püha mägi nimega Šrī ri ehk Tsigri, kus kogunevad teadmistehoidjad (rig ’dzin), kangelased (dpa’ bo) ja jooginid. Sellest mäest põhja poole jääb kaunis mägi nimega Lagpa Gong. Seal on mägedel jumalate kuju, voolab värske ja puhas vesi, roheline muru katab maad ning õitsevad igasugused lilled. Niisugune oli tulevase õpetaja sünnipaik.
Tulevase õpetlase isa liin ning ema sugu oli erakordne, nad olid väljapaistvatest suguvõsadest – mõlemast soost oli võrsunud suuri tõlkijaid ja joogisid ning joogineid Ta tärkas õppinud taustalt: isa oli Shama klannist, kuhu olid kuulunud ka tõlkija Shama Sengge Gyalpo ja Maching Shama. Bodong Chokley Namgyali isa oli ekspert mehaanikas, arstiteaduses, poeetikas, astroloogias ja astronoomias, ilma et oleks neid aineid õppinud, ning ta paistis teiste hulgas silma. Sel põhjusel pandi talle nimeks Chöying Gyaltsen ehk Dharma Puhta Välja Võidulipp.
Tema emagi soost oli võrsunud palju suuri panditeid ja joogisid ning tulevase õpetaja emagi peeti jooginiks ning ta oli suure tõlkija Changchup Tsemo vennatütar. Changchup Tsemo ema oli aga suure dharmaisanda Dragpa Gyaltseni õde.
Enne poja sündi nägi Bodong Pancheni ema erakordseid unenägusid: ta nägi, et sada kuukiirt sulandus tema nabasse; et teda võttis enda võimusesse heli, mis oli meloodilisem kui kõik helid, mida mõne instrumendiga võiks kuuldavale tuua; et levis viirukilõhn, mis oli aromaatsem kui sandlipuu.
Öeldakse, et Bodong Chokley Namgyal sündis täiskuu ajal, just siis, kui kuu oli taevasse tõusmas, ta sündis jalad ees ning tema ema ei kogenud sünnitusel valusid. Bodong Pancheni kehal olid buddha tunnusmärgid. Pärast poisi sündi näidati teda kohe ühele veedade õpetajale, kes ütles, et ta oli sündinud täiuslikult ning et ta toob oma perele jõukust.
Lapsepõlv
Kui Bodong Chokley Namgyal oli kolmeaastane, mängis ta oma ammega ühe raevuka jõe ääres. Naine kaotas ta hetkeks silmist ning poiss oligi kadunud. Amm kartis kõige hullemat, enne kui märkas teda rõõmsalt teisel kaldal mängivat. Suurte pingutustega kanti poiss teiselt kaldalt tagasi. Seda sündmust peeti ka märgiks, kuidas Bodong Panchen ületab ajutise maise olemasolu ehk sansaara ning jõuab vaimse vabanemise kindlale pinnale.
Juba varases lapsepõlves ilmnesid mõjud tema varasematest eludest nõnda, et ta ei tahtnud teiste lastega mängida tavalisi omaealiste mänge. Selle asemel seisis ta pidevalt mõnel kõrgemal kohal ning käitus, nagu jagaks õpetust. Kord, kui oli kaalikavõtmise aeg, palus poiss, et ta tõstetaks kõrge kaalikakuhja peale, nagu see oleks tema troon. Seda nähes arutlesid mõned vanemad mungad omaette, kas see on vaid mäng või märk kõrgemast sünnist. Nad tõstsid ta kuhja otsa ning teesklesid, et kuulavad õpetust, ning poiss jagaski sanskriti keeles õpetust. Kuulajates tekkis tema vastu suur usaldus ning nad pidasid seda erakordseks märgiks.
Kui Bodong Chokley Namgyal oli viieaastane, köitis teda väga keskendumise harjutamine, sest tema meel oli juba ärganud tänu eelmiste elude lugematutele kogemustele. Ta nägi pereelu kui vanglat ning see ei kütkestanud teda. Selle asemel soovis ta olla kõrvalisis paigus eralduses. Kord hakkasid tema ema ja isa väga muretsema, sest nad olid poissi kõikjalt otsinud, ent ei suutnud teda leida. Lõpuks avastasid nad Bodong Pancheni ühe varemetes maja suurest hoovist, istumas buddha Vairotšana asendis, olles samal ajal nii sügavalt keskendunud, et ei pannud tähele tihedalt sadavat suvevihma. Kord, kui ta oli koos teiste lastega vibulaskmisvõistlust vaadanud ega läinud pärast seda oma vanemate juurde, ei suutnud ema ja isa teda taas leida. Poisi isa otsis teda kõikjalt ning leidis ta lõpuks mediteerimas platsil, kus võistlus oli toimunud. Isa oli üsna pahane ning tõreles poisiga, et peab teda nii sageli otsima. Kui Bodong Panchen mängis teiste lastega, puhkas ta meditatsiooniasendis otsekui mägi. Kiuslikud lapsed, kes mõtlesid, et ta magab, naersid tema üle, kallasid talle vett kaela või viskasid ta lumme, ja siiski ei häirinud see teda.
Ühel suveööl, kui sadas tihedalt, kadus ta taas. Kõik perekonnaliikmed läksid teda otsima ning lõpuks avastasid ta ühel platool paljana mediteerimas. Ta oli otsekui lootoslill järve keskel. Isa vihastas teda nähes väga ning küsis, kuhu poiss on oma riided heitnud. Too näitas kaugemal asuvatele põõsastele. Kui mees läks põõsaste juurde, nägi ta, et neid katsid riided. Niipea, kui ta riideid tõstis, mõistis ta, et riiete all olid väikesed loomad, kes olid sinna peitu pugenud.
Isa hakkas poja pärast muretsema ning kartis, et poiss on haigeks jäämas, sest ta käitus teiste lastega võrreldes väga kummaliselt. Nii viis ta poisi ühe hea laama juurde Dragnagi kloostrisse Shurtsos. Laama mõistis, et need ei ole mitte haiguse märgid, vaid hea meditatsiooni tunnused. Vanemad olid ülirõõmsad ning neis tekkis oma poja vastu suur usaldus.
Kui Bodong Panchen sai seitsmeseks, mõistis ta, kuidas olendid kannatavad, ning nuttis sageli suure kaastunde tõttu. Isegi kui inimesed korjasid täisid ning pärast need tapsid, täitusid tema silmad pisaratega. Ta ostis täid endale, vahetades need või ja siirupi vastu ning pakkus neile siis oma verd. Öeldakse, et sel põhjusel kutsusid mitmed ilmikud teda täiaretajaks. See näitab, et temas oli suur kaastunne.
Samal aastal läks Bodong Chokley Namgyal Samtenlingi kloostrisse Gyamis, et kirjutamist ja lugemist õppida. Sinna tavatses tulla palju õpetlasi. Kord, kui Bodong Panchen teeskles kirjutama ja lugema õppimist, sisenes ta spontaanselt samādhi’sse. Õpetaja, kes mõtles, et poiss on magama jäänud, püüdis teda edutult oma raudkepiga äratada. Kui Bodong Panchen lõpuks oma meditatsioonist välja tuli, ütles ta, et oli näinud suurt A’d ilmnevat oma otsaees ning et sellest tähest oli emaneerunud lõputult sõnu, mis olid katnud kogu taeva ning lõpuks sulandunud OMi. See nägemus oli ennustus, et tulevikus avab ta mitmeid uksi pühale.
Esimene ordinatsioon
Kui Bodong Panchen oli seitsmene, mõistis ta, et perekonnaelu on kui köidikutes olemine. Nõnda otsustas ta anda individuaalse vabanemise lubadused (prātimokṣa), kuna see on kallihinnaline tee, mida on näidanud kõik kolme aja buddhad, kogu teadmise alus, ning esimene uks väärtusliku õpetuse juurde. Seepärast läks ta taas Samtenlingi kloostrisse oma esimese õpetaja, onu ja suure panditi Dragpa Gyaltseni juurde. Onu andis talle nimeks Sanggye Gyaltsen (Buddha Võidulipp). Siis kutsuti tema onu ja tema Shekari kloostrisse, kuhu nad ka läksid. Bodong Panchen meeldis kohe sealsele kloostriülemale ning nad mediteerisid koos.
Suutraõpingud
Suutraõpinguteks läks tulevane õpetaja Bodong E kloostrisse, mis oli tol ajal üks suuremaid õppimiskeskusi Tiibetis. Tema õpetajaks sai Chökyi Dorje, kes tundis paljusid teadmise harusid. Kõigepealt õppis Bodong Panchen epistemoloogiat (pramāṇa’t). Ta pidas Pramāṇavārttika’t (selgitus Argumentide kokkuvõttele), üht Dharmakīrti seitsmest traktaadist, selle ainevaldkonna õppimise aluseks. Lisaks sellele õppis ta ka sama teose Pang Lotsawa ja Dragpa Gyaltseni kirjutatud selgitusi. Pärast seda läks Bodong Panchen Sakya kloostrisse, et seal õppida ja epistemoloogia üle väidelda. Tollal oli Sakya kõige olulisem klooster, kuhu kogunes palju õpetlasi ja õpetuse teostanuid.
Sellel õppimisperioodil tavatses ta mõtiskleda maise elu üle: „Isegi jumalad Brahmā ja Indra on selle hirmuäratava maise maailma vangid. Kuigi elutingimused paistavad olevat head, suudab inimene vaevalt nendesse uskuda. Õnnelikkuse enda märgid on kannatuse juur.“ Tundes seepärast suurt kurbust, nuttis ta südamest.
„Nähes maiseid ilminguid,
annab kõik põhjuse kurvastamiseks.
Pole midagi, millele meel võiks usaldavalt loota,
nende rumalate inimeste vastu, kel pole tuge, tunnen kaastunnet.“
Ning nõnda tärkas temas kaastunne ja seda mitte ainult väikese rühma inimeste vastu, vaid kõigi olendite vastu ning ta palvetas nende eest seitse päeva järjest. Niisugustel hetkedel täitusid tema silmad pisaratega, tema hääl murdus ning meelt täitis suur kaastunne. Ta ei soovinud kunagi midagi iseendale; tema tegudes väljendus vaid kaastunne teiste vastu. Ta kohtles isegi vaenlasi, kes soovisid teda tappa, just nõnda, nagu ema kohtleb oma last. Selleks et olenditele kasu tuua, sukeldus ta kannatuseleekidesse, nagu hani sukeldub lootosjärve. Niisugune kaastunne on mahajaana tee juureks.
Samal ajal hakkas Bodong Panchen ilma vähimagi pingutuseta silma paistma luule kirjutamises. Ta kirjutas Buddha Šākjamuni, Mandžušrī jt ülistuseks luuletusi, dikteerides neid teistele, ilma et oleks pidanud kuidagi sõnu parandama. Õpetlastele olid tema luuletused puhas nektar.
Kuueteistkümneaastasena suutis ta ilma vähimagi pingutuseta jätta sõna-sõnalt meelde asju. Laama Samrin, kes teadis et noor õpetlane suutis pelgalt hommikuga pähe õppida teose, vedas ühe inimesega kihla, et Bodong Chokley Namgyal õpib ühe hommikuga pähe Abhidharmakośa. Hakanud seda koidikul õppima, suutis Bodong Panchen teose päheõppimise lõpetada just enne lõunat, ning laama võitis kihlveo. Samamoodi suutis ta ka ühe hommikuga pähe õppida prajñā-pāramitā suure selgituse, mis koosneb viieteistkümnest osast, igaüks sama paks kui pikk on nool. Kord luges ta ühe päevaga Abhidharmasamuccaya kolm korda läbi ning suutis kogu teksti endale meelde jätta. Kui ta kordas õpitud tekste, olid tema esitused selged nagu sellise inimese omad, kes oli neid pikka aega õppinud. Hiljem ütles ta, et võib kolmel viisil õppida: ta võib õppida südamega; võib õppida, mõistes sügavalt teksti tähendust; ning võib õppida nii südame kui ka tähenduse täieliku mõistmise kaudu.
Sel ajal elas ta väikeses majas Bodong E kloostri välismüüri juures. Olles eralduses, mediteeris ta jumalanna Sarasvatī (Yangchenma) meetodit järgides. Ühel õhtul pärast meditatsiooni lõpetamist läks ta magama, ent varsti pärast seda õnnistas teda jumalanna ning religioossete muusikainstrumentide meloodiline ja vali heli äratas ta üles. Sellest ajast peale oli tal sageli jumalannaga seotud nägemusi ning ta sai seoses õpetustega palju ennustusi. Isegi lapsed teadsid, et jumalanna on teda õnnistanud. Bodong Panchen kirjutas jumalanna auks luuletuse ning kirjutas alla nimega Yangchen Gaba, kuna jumalanna oli teda õnnistanud ja inspireerinud.
Kui ta elas pärast seda Pang Lotsawa juures, pühendus ta täielikult arvukate sügavate õpetuste õppimisele. Ta pidas madhjamakat keskteeks, mis hülgas äärmuslikud õpetused. Seepärast otsustas ta hakata õppima sellesse ainevaldkonda kuuluvaid teoseid ning keskendus Nāgārdžuna ja tema õpilaste kirjutistele. Kõigepealt pühendas ta kaheksa päeva Mūlamadhyamakakārikā kahe esimese lehekülje õppimisele, seejärel kulus tal vaid viisteist päeva, et kogu teost mõista. Ta õppis ka mitmeid Nāgārdžuna õpilaste kirjutatud selgitusi madhjamakale, nagu näiteks madhjamaka prasangika nägemusega Buddhapālita ja Candrakīrti teoseid, aga ka madhjamaka svatantrika nägemusega Bhavya ja Jñānagarbha ning nende järgijate teoseid. Kõigi nende teoste õppimine võttis tal aega veidi rohkem kui nelikümmend päeva.
Temas tärkas nooruses alati suur rõõm ja usk, kui ta kuulis mainitavat tühjust. Eriti hinnaliseks pidas Bodong Panchen kesktee õppimisel Candrakīrti teoseid ning temas tekkis india õpetlase vastu suur usaldus.
Tema järgmiseks ülesandeks oli õppida arvukaid epistemoloogiateoseid, sealhulgas Dignāga, Śākyanāga ja Dharmottara teoseid. Ta mõistis väga selgelt, mis olid õigemad filosoofilised vaated ja mis mitte. Pärast seda kogemust suutis ta mõista enamikku õpetustekstidest, heites neile vaid pilgu. Ta sai aru, et suudab mõista õpetusi, nagu need oleksid lapsemäng, ning palus seetõttu kloostriülem Dragpa Gyaltsenilt luba minna Ü piirkonda väitlema. Kloostriülem oli üsna skeptiline, kuna polnud teda kunagi õppimas näinud, ning küsis, mis teemal ta sooviks väidelda. Bodong Chokley Namgyal vastas, et soovib väidelda õpetuse kolmeteistkümne peamise teose üle. Kloostriülem oli üllatunud ning küsis: „Millise kolmeteistkümne teose üle? Kui sa tahad väidelda prajñā-pāramitā ja madhjamaka üle, tuleb sul õppida selgitusi, mille olen kirjutanud, kui soovid väidelda abhidharma ja pramāṇa üle, pead lugema Pang Lotsawa kommentaare.“ Bodong Panchen vastas väga sügava austusega: „Mulle ei meeldi teiste inimeste kaja järgida, on mõttetu korrata tiibeti autorite selgitusi. Olen põhjalikult õppinud õpetuse juuri.“ Kahtlev kloostriülem ütles seepeale: „Kunagi varem pole Tiibetis nõnda suuri sõnu kuuldud, ma panen su proovile.“ Ta võttis need kolmteist teost ning pani noore õpetlase raskete kohtade suhtes proovile. Noormees vastas kõigile küsimustele detailselt ja õigesti. Tegelikult suutis ta selgitada selgelt ja õigesti suurte india õpetlaste eri nägemusi, suurt hulka tekste, mida polnud tõlgitud tiibeti keelde, ning ka tiibeti õpetlaste vaateid, mis olid nii paikapidavad kui ka ekslikud. Arutamaks kõiki neid punkte, jäid kloostriülem ja noor õpetaja seitsmeks päevaks eraldusse. Pärast seda testi säras noore õpetaja tarkus kui päike ja valgustas kloostriülema kahtluse pimedust. Too oli väga rõõmus ning ülistas teda: „Mu õepoeg, noor pandit, on omandanud kogu teadmise; ta esindab tiibeti voorust. Talle meeldivad india õpetlased nagu Vasubhandu ja Candragomin ning ta on omandanud suure teadmise ilma õpetajate abita. Seejärel lubas ta noorel õpetajal kohe Üsse minna, et suurtes õppimiskeskustes väidelda.
Enne Üsse lahkumist läks Bodong Chokley Namgyal aga eraldusse – kolmeks kuuks Shekari kloostrisse ning seitsmeks kuuks Samtenlingi kloostrisse Gyamis, selleks et õpetustekste sügavuti õppida. Eriti õppis ta prajñā-pāramitā’d, vinajat, abhidharmat ning pramāṇa’t.
Kahekümnekolmeselt läks noor õpetlane koos kahekümne viie teise andeka õpilasega Bodong E kloostrist Üsse. Temaga reisinud õpetlased tegid talle etteheiteid: „Inimene, kes tahab väidelda, peab päeval ja öösel väga kõvasti õppima. Kuidas kavatsed sa küll õpetuse kolmeteistkümne teose üle väidelda, kui me pole sind kordagi ühelgi hommikul näinud õppivat? Palun ära käitu nõnda.“ Ta vastas: „Ärge muretsege, oskan kõike väga hästi.“
Kõigepealt käis ta Tsethangi õppimiskeskuses. Enne teda olid juba kohale jõudnud kuulujutud sellest, et saabumas on Pang Lotsawa järglane, kes oskas vahetult pärast sündimist mediteerida, kelles oli suur kaastunne ja sügav teadmine õpetuse tähendusest. Teisel päeval paluti tal istuda troonile, samal ajal kui teda ümbritsesid tuhanded õpetlased. Ilma igasuguse hirmu ja häbelikkuseta, julge kui lõvi, pidas ta kõne, hääl kajamas kõikjale. Ta selgitas kolmeteistkümmet teost, mille üle oli plaaninud väidelda: Pramāṇavārtikka, Prajñā-pāramitā, Vinayamūla-sūtra, Abhidharmasamuccaya, Mahāyānasūtrālaṃkāra, Madhyāntavibhaṅga, Uttara-tantra, Mūlamādhyamakakārikā, Madhyamakāvatāra, Catuḥśataka, sNying po, bDen gnyis rang ‘grel, Bodhicaryāvatāra ning lisaks Rigs gter ja dBu ma rgyan. Pramāṇavārtikka selgitamiseks kulus tal üks päev. Osa õpetlasi, kes kuulasid, kommenteerisid: „Seda teemat on väga raske selgitada. Noor õpetaja on parim, kes selles kloostris kunagi olnud.“ Teised kuulajad ütlesid: „Te olete kogu teadmises väga tugev ning suudate kõike väga detailselt selgitada, ent nõnda võtab see palju aega ning on teie jaoks väga raske. Nii et palun, selgitage kokkuvõtvamalt.“ Siis esitas ta iga teose kohta täiusliku kokkuvõtte.
Seejärel kutsus Gongma Dragpa Gyaltsen ta Nedongi paleesse, kus ta võeti vastu suurte austusavaldustega. Kuna Dragpa Gyaltsen teadis, et noor õpetlane on suurepärane luuletaja, palus ta tal selle paiga kohta luuletuse kirjutada, mida Bodong Panchen ka tegi. Siis läks ta Sangphu Neuthogi, kus peamine õpetaja võttis ta koos oma viieteistkümne õpilasega suurte auavalduste saatel vastu. Kui ta seal kloostris troonil istus, tunnustasid kõik teda suure õpetlasena. Sel ajal juhtus Lumedemaa õpetlaste kroonijuveel Yag Mipham koos oma õpilastega kloostris olema ning ta küsis Bodong Panchenilt: „Olen kindel, et oled siia tulnud, et õpetuse eri osade üle väidelda, kas pole? Millisel teemal sooviksid väidelda, kas Rigs gter’i üle?“ Bodong Chokley Namgyal vastas: „Ma osalen väitlustes õpetuse viieteistkümne köite üle ning sooviksin ka Rig gter’i üle väidelda.“ Yag Mipham vastas suure rõõmu ja austusega: „Suurepärane! Suurte tõlkijate liinist on võrsunud väljapaistev ja võrratu õpetlane.“ Siis kiitis ta teda veelgi, öeldes, et noor õpetlane suudab väidelda nii paljude köidete üle kui vana ta oli. Nad väitlesid veidi Rigs gter’i üle ning Bodong Panchen suutis väga pädevalt selgitada kõiki õpetuse mainitud osasid ning eriti prajñā-pāramitā’d. Osa väga vanadest õpetlastest ütles, et neile on antud pika eluea kingitus, et nad võiksid tema õpetustel osaleda. Sel ajal sai ta ühe oma paljudest nimedest – Jigme Dragpa. Ta külastas veel paljusid kloostreid ning oli esimene, kes hakkas rohkem kui kümne köite üle väitlema.
Kuna Pang Lotsawa liinil olid tihedad suhted Taglung Thangpa kloostriga, läks noor õpetlane sinna. Teel kohtas ta selle kloostri ülemat, kes ütles: „Sa meenutad Changchup Tsemot, see on täiuslik liin!“ Sel ajal elas Taglungis tõlkija Śākya Sangpo. Kui ta kuulis, et kloostrisse oli saabunud suurte tõlkijate nõbu, oli ta ülirõõmus ning kutsus noore õpetlase enda juurde. Kuna ta oli väga vana, ei saanud ta Bodong Panchenile vastu minna, ent kui õpetlane jõudis tema majja, tõusis ta suurest austusest püsti. Nad vestlesid meeldivalt. Kloostris viibimise ajal koostas õpetlane kaks värssteost, mida olid inspireerinud Buddha sünnilood.
Üst läks ta edasi Shekarisse, kus kloostriülem Dragpa Gyaltsen ja kaks teist õpetajat andsid talle täieliku ordinatsiooni, nii et temast sai gelong. Kloostris oli palju munkasid, kes järgisid täpselt mungareegleid. Kuigi Bodong Panchen oli juba suur buddhadharma õpetaja, meeldis talle kuulata teisi õpetajaid, kellelt sai õppida kuulsaid teoseid. Hiljem sai temast Dragpa Gyaltseni järel kahekümne kuue aastaselt Bodong E kloostriülem. Kuna ta oli väga sügavalt õppinud teadmise kõiki osi, sai ta selleks tänu asjade loomulikule käigule. Kolm aastat andis ta siis seal õpetust, kirjutades palju kommentaare mitmetele olulistele tekstidele. Seejärel viibis ta aasta Shekari kloostris ning kutsuti siis Gungthangi kloostrisse. Õpetuste tulvaga rahuldas ta kõiki õpilasi.
Tantraõpingud
Vadžrajaana teel esindab esimest sisenemist sellesse pühitsus (dbang). Tol ajal väga levinud pühitsusliin tantra neljas klassis lähtus peamiselt suurest Sakyapast (laama Dampa Sönam Gyaltsen) ja Butön Rinchendrupist. Ka Changchup Tsemo sai neilt mõlemalt pühitsuse ning Dragpa Gyaltsen sai need temalt. Just tema juhatas noore õpetlase tegude tantra (kriyātantra), teostamise tantra (caryātantra), joogatantra (yogatantra) ja ülima joogatantra (anuttarayogatantra) mandalasse.
Järgmiseks sai ta Khön Sönam Yöntenilt sakja traditsiooni järgi Dorje Phurba (Vadžrakīla) pühitsused. Dragpa Gyaltseni käest kuulis ta tantra üksikasjalikke käsitlusi ning seda, mida ta ei saanud temalt õppida, kuulas ta teistelt õpetajatelt. Üks munk palus Dragpa Gyaltsenil koos noore õpetlasega kuulata Kālacakra-tantra kuute joogat, kuid õpetaja vastas irooniliselt: „Ta on alates sünnist harjutanud meditatsiooni ning näitab iga päev samādhi märke. Kas suudad sama teha?“
Tee ja vilja süsteemi õpetaja Lobsang Karmo oli tantrameister ning mahasiddha. Bodong Panchen läks tema juurde ning palus: „Palun, kas võiksite anda mulle kahekümne kolme päevaga kõik tantraõpetused.“ Õpetaja vastas: „Mul on rõõm sind õpetada, kuid mitmed daakinid võivad meid takistada. Kord õpetasin ma kuu aja jooksul samu asju oma õpilasele ning nii tema kui ka mina kogesime mitmeid takistusi, nagu terviseprobleemid.“ Noor õpetlane aga käis peale ning õpetaja ei saanud keelduda ning andis talle kahekümne kolme päevaga edasi kõik tantraõpetused. Ajanappusest hoolimata sündis temas mahāmudrā sügav mõistmine. Hiljem kuulis ta šangpa kagjü liinist pärinevat Khandro Niguma kuute joogat.
Siis paluti tal üle võtta Langkhori klooster, kus oli elanud Padampa Sangye. Kui õpetlane luges üht Dampa Sangye kirjutatud teost, paistis talle, et see ei olnud kooskõlas Buddha algse õpetusega. Bodong Panchen kahtles selle autentsuses ning otsustas selle kohta kirjutada ühe teksti, mis oleks selle õigsuse kahtluse alla seadnud. Niipea kui ta kirjutama hakkas, ilmnesid kohe halvad ended. Ta arvas, et selle traditsiooni dharmakaitsja on põhjustanud need takistused ning tegi rituaale, et seda mõju kõrvaldada, ent see jätkus. Õpetlase kael paistetas üles ning ta suutis vaevu rääkida. Bodong Panchen hakkas kahtlema, kas ta on ehk ise Dampa Sangye nägemuses midagi kahe silma vahele jätnud ning hakkas olulisemaid teoseid uurima. Lõpuks mõistis ta, et Dampa Sangye nägemus oli täielikult kooskõlas suutra ja tantra teatud peidetud tähendustega ning loobus oma plaanist. Seejärel paranes ta kohe ning läks kloostri peatemplisse, et andestust paluda ning, ühendades suures usus oma peopesad, puhkes ta Padampa Sangye kuju ees nutma.
Selle ja teispool oleva maailma enamiku teaduste õppimise kaudu sai temast teadmise meister
Kuna Bodong Panchen oli väga asjatundlik, omandas ta erinevatelt aladelt suured teadmised. Ta oli füüsiliselt väga võimekas – ratsutas ja maadles hästi. Bodong Panchen kirjutas ja luges paljudes keeltes, nagu kašmiri, nepali, mongoli keeles. Ta suutis meeles hoida kõiki maiste asjadega seotud oskusi, mis tulenesid suutratest. Ta omandas suutrates ja tantrates välja toodud sisemiste ja väliste ilmingute analüüsivõime.
Viite teadust (kunst ja käsitöö, meditsiin, grammatika, loogika ja filosoofia) õppides pühendus ta grammatikateoste õppimisele ning kirjutas selle kohta ühte lihtsustava teksti, mis aitas paljusid tulevasi dharmaõppijaid.
Kuna ta oskas paljusid keeli, õppis ta sügavuti suutrat ja tantrat ning kirjutas palju kommentaare. Ta vaatas üle mitmed varem tehtud tõlked ning parandas neid kohti, kus tõlkijad olid varem eksinud. Ta suutis seda teha kergelt, ilma suurema pingutuseta.
Kui ta hiljem Nyangtösse läks ja sealt teda Tsechenisse kutsuti, küsiti talt palju õpetusega seonduvaid keerulisi küsimusi. Ka paluti tal Vadžrapāni mantra kohta käiv tekst tiibeti keelde tõlkida. Varem oli mitu india panditit seda üritanud, kuid nad olid ebaõnnestunud. Bodong Panchen lõpetas tõlke kahe teetassi joomise vahele jääva vestluse käigus. See oli vaid üks näide, kui oskuslikult ja kiiresti ta suutis tõlkida.
Chokley Namgyal tundis väga hästi ka mittebudistlikke traditsioone, nagu veedade õpetus, vaišešika, saankhja ning mimaansa.
Ta oli ülim meister epistemoloogias, tundes täielikult Dignāga Pramāṇasamuccaya’t ning Dharmakīrti seitset traktaati pramāṇa kohta ning ka olulisimaid kommentaare. Tänu sellele võitis ta kõiki budiste ja mittebudiste, kellega väitles.
Kunst ja käsitöö, mis on teadmise oluline osa, on jagatud kaheks: peamine kunst ja üldine käsitöö. Bodong Panchen tundis väga hästi seda teemat käsitlevaid teoseid ning suutis suurepäraselt valmistada keha, kõne ja meele sümboleid, kasutades erinevaid tehnikaid, nagu näiteks nikerdamine, sulametalli valamine vormi jne. Eriti oskuslik oli ta aga maalimises – kujundamises, mõõtude paika seadmises ning ka maalimises endas. Ta maalis suurepäraseid Buddha, Sarasvatī jt kujutisi india stiilis, aga ka erinevaid loomi hiina stiilis.
Temast sai ka ekspert arstiteaduses. Ta õppis hulgaliselt india ja tiibeti meditsiini teoseid ning suutis väga hästi läbivaatuse, küsimuste küsimise ja pulsi katsumise abil diagnoosi panna. Bodong Panchen tundis suurepäraselt ka erinevaid ravimeid. Tol ajal mõistsid tiibeti arstid olulist Vāgbhata teost Aṣţāṇgahṛdayasamhitā üsnagi pealiskaudselt – nad küll lugesid seda, ent ei mõistnud seda õigesti. Samas mõistis Bodong Panchen seda sügavuti ning saavutas tänu sellele suure vilumuse eri ravimite kasutamises. Sel põhjusel sai temast kõige hinnatum arst.
Nooruses oli temas ilmnenud luuleanne. On õpetlasi, kes suudavad luulet suurepäraselt analüüsida ning siiski on neil raskusi luuletamisega. Temas oli ühendatud aga nii teooria tundmine kui ka suur anne. Kui ta õppis oluliste poeetide teoseid, suutis ta need vaevata meelde jätta. Ta kirjutas lugematult luuletusi Buddha eelmiste elude kohta, pühapaikade ja õpetlaste ülistuseks jpm. Nõnda rahuldas ta kõigi õppinud inimeste soovid.
Chokley Namgyal õppis sügavuti ka tantsu- ja näitekunsti põhilisi teoseid ning omandas neile toetudes kõik retsiteerimise, kehaasendite ning häälekõla oskused. Ta ise kirjutas samuti kaks teost näitekunsti kohta.
Ta tundis Kālacakra-tantra põhjal ka väga hästi astroloogiat ja astronoomiat ning oli vilunud eri arvutuste tegemises. Ta suutis välja arvutada päikese ja kuu tõusmise kellaajad, nende varjutused ning jagada aega lähtuvalt päikesest, kuust ning kahekümne kaheksast ekliptikal asuvast tähtkujust.
Temast sai täiuslik munk, kuna ta järgis reegleid ja kogus pälvimusi
Kui inimene soovib astuda vabanemise teele, ilma et ilmneksid takistused, siis peab ta järgima vinajas esitatud moraalset eluviisi. Selleks, et ronida Buddha õpetuse mäe tippu, tuleb teha esimene samm, milleks on mungaks saamine ning kallihinnaliste reeglite järgimine. Sel põhjusel hülgas Chokley Namgyal huvi kallite asjade, nagu näiteks kulla, hõbeda, siid- ja brokaatrõivaste vastu. Ta riietus lihtsalt nagu teisedki mungad ning kui mõni patroon kutsus ta külla, siis, keeldudes istumast kõrgel ja auväärsel kohal, laotas ta maha oma ürbi ning pidas sellel istudes loengu. Talle meeldis isegi kõige väiksema detailini käituda vooruslikult ning tema lähikonnas olevad õpilased järgisid õpetaja eeskuju. Räägitakse, et teda ümbritses sandlipuu meeldiv lõhn ning see jäi ka kõige külge, millega ta kokku puutus.
Shekaris viibides õpetas ta munkadele, et nad peavad rangelt vinajat järgima. Kuna ta nõudis täpset reeglite järgimist, siis keegi ütles: „See piirkond on väga külm, natuke tšangi (Tiibeti õlu. – tõlk.) on kui jumalate nektar. Mahajaana põhimõtete järgi on sisemine meele valitsemine olulisem kui väline reeglite järgimine. Kuna te olete Buddha õpetuse meister, siis palun jooge kulla ja vääriskividega kaunistatud kausist veidike tšangi. See oleks kõigile järgijatele õnnistus.“ Keegi teine lausus: „Varasemad kloostriülemad, teadmise ja meditatsioonimeistrid, kandsid kauneid rõivaid ning kasutasid kuld- ja hõbeesemeid, kuid meie kloostriülem riietub lihtsalt ning sööb katkisest savinõust tavalist toitu.“ Chokley Namgyal ei hoolinud neist kommentaaridest. Ta arvas, et kui inimene tahtis selles pimeduse ajastus käituda bodhisattvana, pidi ta kasutama vadžrajaana meetodeid. Oli tähtis, et inimeses tärkaks oluline kavatsus, mistõttu hakkaks ta mungaks, et vabaneda ja jõuda täieliku virgumiseni. See ongi mungaks saamise tähendus. Ordinatsiooni mõte on, et inimene vabaneks maistest asjadest ning kui vääratest tegudest hoidumine tähendaks isegi oma elu ohverdamist, siis peaks inimene seda tegema. Kui inimene loobub aga toidust ja riietest ning jääb alasti, siis on see seisund väga lähedalt seotud kannatuse ja väärate tegude tegemisega. Seega tuleb inimesel hüljata harjutused, mis loovad kehale ja elule takistusi. Mida siis tuleks selle asemel teha? Inimene peab olema vaba mõlemast äärmusest – nii naudingutest seoses toidu, rõivaste ja muu sellisega, ning samas vältima väärate tegude tegemist. Kui keegi varastab sult näiteks maitsva toidu, peaks su meel hoiduma kiindumuse tekkimisest selle suhtes ning viha tärkamisest selle inimese vastu. Kui need tärkavad isegi hetkeks, tuleb need kohe hüljata.
Olles ületanud tantra lävepaku, hakkas ta järgima ka kõiki vadžrajaana käitumisjuhiseid. Asanga õpetas, et moraalsele allakäigule viivad neli ust: teadmatus, lugupidamatus, laiskus ja liigne meelepete. Inimene, kes otsib õnnelikkust, peab neid väravaid järeleandmatult vältima.
Moraalse allakäigu esimene värav on teadmatus. See tähendab mitte teadmist, kuidas tehakse vääraid tegusid ja välditakse neid. Lumedemaal arvab osa inimesi olevat piisav lihtsalt mantraid korrata ning peavad tantra kõigi õpetuste teostamist liiga raskeks. Mõned inimesed ajavad segi tantra madalamate ja kõrgemate klasside juhiseid. Lühidalt öelduna on need inimesed liiga väsinud, et õppida ja mõista tantra nelja klassi mitmeid käitumisjuhiseid ja õpetust. Nende õppimisviis sarnaneb pimeda mehega, kes kõnnib mööda kaljuserva. Suur õpetlane, kelles oli suur pühendumine ning keda buddhad olid õnnistanud, saavutas suutra ja tantra ookeani erakordse tarkuse kõikteadmise. Nõnda sai temast kõigist teadmisehoidjaist parim.
Moraalse allakäigu teine uks on lugupidamatus laama, sõprade ja juhiste suhtes. Õpetlase sündides süttis samal ajal ka budistliku usu kõikvõimas valgus. Kui talle tulid meelde Buddha tegude kõige väiksemadki aspektid, tärkas temas kohe suurim usk. Suure usuga tavatses ta palvetada Kyirongi Phagpawati, Langkhori Dampa Sangye ning Bodong E kloostri Avalokitešvara kuju ees. Ta pidas usku palve põhiolemuseks. Püha õpetuse oli ta aga saanud eriti tänu suure tõlkija Dragpa Gyaltseni lahkusele, mistõttu ei unustanud ta iial õpetaja headust ega murdnud kunagi oma lubadusi. Kuna ta polnud kiindunud ei toitu ega rõivastesse, rahuldus ta väga lihtsa toiduga, nagu tsampa. Kui laama noomis teda, ei reageerinud ta temasse usu kaotamisega, nagu temavanused oleksid tavaliselt teinud. Selle asemel mõtles ta, et noomitus tuli õpetaja südamest ning oli tema kaastunde ja hoolitsuse väljendus. Kui ta oli andmas täielikult ordineeritud munga lubadusi, otsustas ta paluda Rendawa Shönnu Lodröt, et temast saaks õpetlase üks õpetajatest. Keegi rääkis aga, et Chokley Namgyal oli ilma Dragpa Gyaltseni loata loonud teistega dharmasuhteid. Selle põhjal otsustas Dragpa Gyaltsen, et see oli tema poolt suur viga, sest teda oli juba juhendatud Rendawa õpetustraditsiooni järgi. Bodong Panchen aga imestas, kuidas on võimalik uskuda, et ta võiks teistega luua dharmasuhteid ilma, et oleks laama käest küsinud, ning eeldas, et keegi oli midagi valesti edasi öelnud. Nõnda otsustas ta, et kõrvaldab esimesel võimalusel oma laama meelest igasuguse kahtluse. Kui ta kuulis, et Rendawa oli ta laamat külastama tulnud, pidas ta seda sobivaks olukorraks. Dragpa Gyaltsen ütles Chokley Namgyalile, et ta tervitaks Rendawat viirukisuitsuga. Kuid ta pakkus, et laama võiks kellegi teise vastu saata ning et ta eelistab tema juurde jääda ja koos temaga oodata. Saabunud, kummardas Rendawa suure austuse märgiks Dragpa Gyaltsenile. Bodong Panchen sai otsaesiste kokkupanemise kaudu vaid õnnistuse. Kui Dragpa Gyaltsen seda nägi, mõistis ta, et see, mis talle oli räägitud, ei pidanud paika, ning ütles rõõmsalt õpilasele, et nüüd on hea hetk paluda Rendawal hakata tema rituaalideõpetajaks. Sellest alates järgis Bodong Panchen alati oma laama juhiseid ning temast sai õpetaja silmis kallihinnaline õpilane. Ta lõi teiste laamadega dharmasuhteid ning näitas üles suurt pühendumist. Lugupidamisest Rendawa vastu lõi ta aga auavalduse värsid.
Kui ta luges mõnede pühade laamade elulugusid ja sai teada tegudest, mida nad oma õpilaste heaks olid teinud, siis tärkas temas suur usk. Isegi kui ta pidas osa asju õpetusega vastuolus olevaks, ei kritiseerinud ta neid kunagi. Selle asemel analüüsis ta neid punkte sügavuti, enne kui midagi ütles. Veelgi enam, ta suuris äärmiselt hästi otsustada selle üle, mida pidas õigeks ning mis vajas kritiseerimist ning tema usk oli mõlemast äärmusest väga kaugel. Suure usu tõttu ei näidanud ta laama ega teiste vastu kunagi üles lugupidamatust.
Moraalse allakäigu kolmandat ust saab vältida laiskusest hoidumisega. Suur õpetlane õppis ja harjutas Tripiṭaka’t ning tantra nelja klassi päeval ja öösel ilma meelehäiringuteta. Ta hülgas kõik häiringud, otsekui oleks need lihtsalt välja sülitanud.
Moraalse allakäigu neljas uks on liigne meelepete, mida saab vältida meditatsiooni harjutamisega. Pole vaja öelda, et Chokley Namgyal oli mahajaanameister. Juba siis, kui ta oli noor ning veel emaga koos elas, teadis ta, et peab hülgama iga mõtte, mis loob meelepetet. Nii mediteeris ta ülimal joogatantral ning sai Vadžrasattva keha, kõne ja meele mandala meistriks. Tal oli nägemusi kangelastest ja jooginitest ning nad õnnistasid teda. Ka oma kaitsjatelt sai ta väärtuslikku abi.
Kuidas ta suhtus kaheksasse maisesse dharmasse samaväärselt
On kaheksa maist dharmat: võit ja kaotus, kuulsus ja kuulsusetus, kiitus ja laitus, õnnelikkus ja kannatus. Suur õpetlane suhtus nendesse samaväärselt. Kuigi talle oli kogunenud samavõrra rikkust kui Vaišravanal, ei tärganud temas naudingutunne. Kui ta midagi kaotas, ei puudutanud teda kurbus. Tol ajal kallati pühamehed sageli üle auavalduste ja rikkusega. Kuigi inimesed Bodongis, Langkhoris, Shekaris, Gungthangis, Gyamis ning Phures pakkusid õpetlasele palju rikkusi ning teda austati seal väga, ei huvitanud see teda. Kord küsis temalt üks kloostriülem: „Kas võiksite mulle öelda, miks ehitate kloostri Pelthangi?“ Ta vastas: „Meie maastikumandala on täidetud kloostrite ja laamadega, keda peavad üleval jõukad patroonid. Kuna pean seda religiooni järgijatele takistuseks, eelistan ehitada oma elukoha kõrvalisse paika.“ Need sõnad kõlasid väga arukalt.
Ta kohtles ühtviisi nii oma õpilasi kui ka kaaskonda, alates pühadest õpetlastest ja mahasiddhadest kuni madalaima inimeseni. Kord ütles üks laama: „Osa inimesi teie kaaskonnast käitub väga jämedalt, nii et palun, et hoiaksite neist kaugemale ning oleksite hoopis nende lähedal, kes on puhtad.“ Hiljem kommenteeris õpetlane seda, öeldes: „Pole vahet, mida inimesed teevad, mind ei puuduta ükski ebapuhtus.“ Kui see laama seda kuulis, siis mõistis ta, et suure õpetaja meel ületas igasugused suhtelised hinnangud. Tolles laamas sündis veel suurem usk ning ta mõtles, et need on hoopis järgijad, kes peaksid oma hoiakute järele paremini valvama. See oli näide samaväärusest, millega Chokley Namgyal kohtles oma kaaskonda.
Teda ei huvitanud kunagi materiaalsed asjad, olgu need hinnalised või väärtusetud, suured või väiksed, ning igaüks võis tema omandit kasutada. Need, kes talle eriti lähedal elasid, võtsid kõike ilma vähimagi hirmuta. Tal oli enda omandi vastu samasugune kiindumatus nagu ristteel oleva kuiva heina vastu. Veelgi enam, kui üks inimene varastas talle kuuluva kulla, püüdsid osa inimesi tema kaaskonnast varast vastavalt tsiviilseadusele karistada. Kuid suur õpetlane kaitses teda mitmel viisil. Ükskord varastas inimene nimega Künsang temalt palju kulda. Enamik Chödingi inimestest olid väga pahased ning nad karistasid varast, püüdes teda isegi tappa. Suurest kaastundest päästis õpetlane tema elu. See näitab, kuidas ta kaastunne ulatus isegi kõige õnnetumate inimesteni.
Inimeste toodud rikkalikesse ohvriandidesse suhtus ta samamoodi nagu mees, kes on pime ja kurt. Ta ei tahtnud ohvriande ei näha ega nendest midagi kuulda. Kord pakuti ühes kloostris Buddha kujule mandala. Keegi lisas sinna kallihinnaliste pärlitega kõrvarõngad. Pärast tseremoonia lõppu läks suur õpetlane tagasi oma meditatsioonimajakesse kõrvarõngaste vastu vähimatki huvi näitamata, öeldes vaid, et mandala jaoks oli ohvriand, kas siis teradest või pärlitest, üks ja seesama. Niisugusest käitumisest võib järeldada, et ta suhtus ühtviisi nii võitu kui ka kaotusesse.
Õpetlane sai suure tunnustuse osaliseks. Õppinud inimesed, pühakud, vaimsed õpetajad nagu ka kuningad, ministrid ja nende alamad – kõik austasid ja kiitsid teda. Ning sellest hoolimata, vastupidiselt maisemale inimesele, ei omanud tema vastu üles näidatud austus õpetlase jaoks mingit tähendust. Tänu sellele ei muutunud see püha õpetuse õppimisele ja meditatsiooniharjutustele takistuseks. Kui ta andis vande päeval ja ööl mediteerida ning palvetada, siis ei suutnud isegi jumal Višnu jõud tema meelt häirida. Rikastelt patroonidelt pärinevate ajutiste ohvriandide koorem ei suutnud teda kuidagi kütketega köita. Kõik tema ümber võisid seda tunnistada.
Isegi kui ta kannatas mõnede tõsiste haiguste tõttu, suutis ta oma meele rahulikuna hoida. Kord, kui teda vaevasid tugevad ninaverejooksud, mis hiljem arenesid tõsisemaks haiguseks, oli ta nii nõrk, et kukkus püsti tõustes kohe jälle maha. Isegi siis tahtis ta oma meeles olenditele kasu tuua ning jätkas meditatsioonide ning palvetega. Kui ta tegi hommikusi kummardusi, siis, võttes arvesse tema füüsilist olukorda, palus osa inimesi tema kaaskonnast: „Palun tehke kummardusi ainult oma meeles!“ Ta vastas: „Kui heidan oma keha maha, on sellel mingi tähendus...“ Kord, kui ta tegi kummardusi, kukkus ta põrandale ega suutnud rääkida. Mõne aja pärast tõusis ta püsti ja ütles: „See on hea märk, ninaveritsus lõppeb varsti.“ Kui ühes piirkonnas tekkisid sealse maaomaniku ja tema kaaskonna vahel probleemid, oli ta mõlema poole vahel vahendajaks ning need nõustusid tema tarkade sõnadega. Ükskord, kui teda kutsuti üht paika külastama, tekkis tal samal õhtul, kui pidi lahkuma, jalaga probleem. Ta ütles: „See pole praegu hea märk. Enne pean oma jala terveks ravima ning siis suudan olendeile kasu tuua.“ Ta oli kuni jala paranemiseni Chödingis. Varsti pärast paranemist läks ta Lõuna-Latö isanda ja tema kaaskonna palvel mõneks ajaks nende piirkonda. Vahetult pärast Phure kloostrisse saabumist tekkis tal jälle ninaverejooks, mis kestis üheksa päeva. Maapind tema ümber oli verest punane. Tema kaaskond oli meeleheitel. Verejooksu kaheksandal päeval, kui ta lebas kloostriaias, kõrval istumas tema sekretär, ning vaatas taevasse, küsis ta sekretärilt: „Kas oled näinud kaunist türkiistüdrukut?“ Sekretär vastas, et ei ole. „Ma nägin nägemuses üht kaunist türkiistüdrukut. Ta ütles mulle, et haigus on vaid aistingute pettus, usun, et ta oli Tārā kehastus, nii et see haigus ei ole midagi tõsist.“ Samal ööl peatus verejooks ning ta sai terveks, võtmata mingisuguseid ravimeid. See näitab, et isegi kui Chokley Namgyal oli haige, pühendus ta teistele ega hoolinud endast. Tema jidam oli alati koos temaga ning tal oli õnn tema sõnu kuulda. Veelgi enam, kui ta jäi mediteerides, kirjutades või teisi asju tehes haigeks, ei näidanud ta kunagi oma kannatusi välja ning selle asemel paistis, nagu ta jooks jumalate nektarit.
Kunagi ei köitnud teda ka maine kuulsus. Kui keegi tema kaaskonnast rääkis õpetlasele nendest auavaldustest, mis ta oli kuulnud, jäi ta oma meele sügavuses neile täiesti kurdiks. Kord tahtis Nedongi Dragpa Gyaltsen, et Chokley Namgyal teda külastaks. Kõik teised oleksid käitunud nagu linnud, kes igatsevad vihma, kui kuulevad kõuemürinat. Kuid õpetlane vastas selle asemel vaid kirjaga, milles ütles, et ta oleks tahtnud Üsse minna ja Jobo Śākya kuju ees palvetada ning talle ohvriande tuua, samuti kõrgeaulisega kohtuda, ent pidi lõpetama kloostri ehituse ning mõnede tekstide kirjutamise. Nõnda vabandas ta, et ei saanud minna. Kui keegi küsis kord Shiba Lodrölt: „Millisel õpetlasel on kõige avaram meel?“, vastas ta: „Bodong Chokleyl, sest isegi kui Nedongi isand kutsus ta enda juurde, ei olnud ta sellesse mõttesse mingilgi viisil kiindunud. Iga teine, kes oleks isegi väikseima vihje osaliseks saanud, oleks kohe sinna läinud.“ Kord saatis üks teine õpetlane talle ülistusvärsid ning küllakutse. Vastuseks ütles ta, et läheb õpetlasele külla tulevikus, kui tekib võimalus. Ta ei olnud värsside pärast meelitatud. Ta jäi kurdiks kõigile ülistustele, välja arvatud neile, mis olid pühendatud pühale õpetusele.
Kord kui ta asus oma kaaskonnaga Chödingis, möödus sealt osa Surtsho armeest. Nad röövisid ning solvasid munkasid ning osa munkadest andis sellest teada ja tahtis nendega võidelda. Bodong Panchen vastas: „Me ei tohi teha ühtki sõjakat tegu, las nad võtavad, mida vajavad.“ Niisugune käitumine näitab, et ta tundis, nagu ei loobuks rohkemast kui väikesest nõelast.
Kord käskis ta mitmesajal mungal Shekarist ja Tsongkhast ehitada Pemo Gandeni kanal. Mungad töötasid väga tublilt ning suur õpetlanegi käis sageli, kaasas oma väike telk, ehitust üle vaatamas, et tööd juhendada ja juhtida. Ühel hommikul, kui mungad olid sööma läinud, viis uputus kogu ehituse minema. Mungad olid pahased, et töö, mis oli neilt ja õpetajalt suurt pingutust nõudnud, uhuti lihtsalt minema. Kuid ta ütles neile: „Sansaara on püsitu, nii et on ilmselge, et seegi on püsitu. Niisugused asjad on kui unenägu, mis õpetavad meid kõiki pühenduma meditatsioonile eralduses, et religioosse pühendumise kaudu saavutada pühadus.“
Ta suhtus kiitusesse ja laitusessegi samaväärselt. Isegi kui keegi tuli iga päev ta juurde teda ülistades, ei näidanud ta kuidagi välja, et see talle meeldib. Kui kurjad inimesed laitsid teda kas otse näkku või tema selja taga, siis säilitas ta rahuliku meele ega reageerinud. Kui kõik religioossed õpetlased oleks nõnda käitunud, oleks see olnud õnnelik ajastu. Kuna suure õpetaja käitumine oli maisest suhtelisusest nõnda kaugel, kritiseerisid mõned tema kaaskonnast: „Kõrgeauline ei tea maisest käitumisest midagi.“
Kord, kui ta oli reisinud Shangi, kutsuti ta Tagnagi. Tal paluti mõnda aega seal viibida, kuid ta ei jäänud sinna. Kohaliku pealiku kutsel läks ta hoopis Segshingi. Seal olid tema ja ta kaaskond vastamisi mõningate probleemidega. Sekretär ütles: „Meie rinpotšel on vist või ja lihaga mingi konflikt olnud, sest tulime rikkast Tagnagist siia õnnetule maale.“ Tegelikult oli õpetlane maise käitumisega vägagi tuttav, kuid ta ei toiminud kunagi sellest lähtuvalt.
Kuidas ta väitlemise abil kallihinnalist õpetust edendas
Õpetlasel on kolm põhilist tegevusala: õpetamine, väitlemine ning tekstide koostamine.
Suur õpetlane Chokley Namgyal tõi nende kolme abil pühale õpetusele järgmisel kombel kasu:
Ammustel aegadel käskis Padmasambhava kaheteistkümnel Tenma jumalannal kaitsta püha maad (Tiibetit) mittebudistliku mõtlemise eest. See oli Tiibetile suur õnnistus. Ning siiski, kuna toimusid väitlused mittebudistidest suurte õpetajatega, ei pidanud õpetlane omandama mitte ainult loogika, vaid ka teadmise pühade õpetuste kogu ookeanist. Sest vastasel juhul oleks teda võidud tõmmata mittebudistlikku mõtlemisse.
Suur õpetlane oli väitlemises väga tugev. Ta tundis täielikult püha õpetuse kõiki teoseid, kõrged jumalad olid alati temaga, ta suutis oma meele alati meditatsioonis hoida ning tal oli asjade etteteadmise võime. Kord kutsus Lõuna-Rulagi isand Lhatsen Kyab kuulsa õpetlase Yag Miphami ning tema õpilased endale külla. Samal ajal viibis suur õpetlane Chokley Namgyal Shekari lähedal eraklas, kasutades aega kirjutamiseks. Kohalik kuningas saatis sõnumi teatega: „Meie Kailāsa maa juhtiv õpetlane Yag Mipham on siin ning on väljendanud oma soovi suure kloostriülemaga väitlemiseks. Ta palus korraldada ka kõik vajalikud asjad. Kas julgeksite sellises väitluses osaleda? Kui jah, siis teeks see mu väga õnnelikuks.“ Bodong Panchen vastas: „Loomulikult. See pole mulle keeruline. Järgin teie soove.“ Kuningas rõõmustas. Õpetlase üks edasijõudnud õpilane hakkas muretsema, kui kuulis, et õpetaja oli nõustunud. Ta läks õpetaja juurde ja ütles aupaklikult: „Kuulsin, et osalete väitluses Yag Miphamiga. Usun, et tunnete püha õpetuse kõiki teoseid nii hästi, et keegi ei suuda isegi vähimal määral teiega võistelda. Ent tänapäeval kulutab osa inimesi, keda köidavad sõnad, kogu oma elu retoorikaoskuse arendamiseks. Palun lükake see väitlus edasi.“ Suur õpetlane vastas talle: „Olen kuulnud Yag Miphami tööst. Kui väitluse eesmärgiks on õpetustekstide üle väitlemine, siis on seesama buddhadharma ise tunnistajaks ning ma võidan väitluse, nii et ma ei karda vähimalgi määral kaotada seda püha väitlust, mis on nõnda erinev maistest väitlustest.“ Õpilane oli selle vastusega väga rahul ning ta meel rahunes.
Õpetlased, kes olid kui päike ja kuu, kohtusid Shekari peatemplis, mis asus kuningalossi lähedal. Keskel oli lõvitroon, kaetud baldahhiiniga, mis oli kaunis kui paabulinnu tiivad. Troonil istus õpetuse meister Chokley Namgyal, Võidukas Kõigis Suundades. Parempoolse samba pool oli troon, kus istus suur õpetuse jutlustaja Yag. Vasakul asus kuningatroon. Nende ümber oli tunnistajateks ja väitluse hindajateks suur hulk õpetlasi.
Alustuseks ühendas kuningas austuse märgiks oma peopesad ning puudutas otsaesisega õpetlaste otsaesist. Ta ütles: „Kaks suurt panditit nagu päike ja kuu kohtuvad siin, et püha õpetuse üle arutleda. See on õpetusele suur õnnistus ning loodan, et see täidab kõik nende järgijate ootused. Soov on, et väitlust hoitaks aga teema piires.“ Siis ütles Chokley Namgyal Yag Miphamile: „Kas nõustute kõigi teostega, mille olete prajñā-pāramitā kohta kirjutanud?“ Yag Mipham vastas: „Senikaua kuni ma pole buddhasust saavutanud, areneb mu teadmine igas hetkes, mistõttu ei saa ma lubada, et nõustun iga minevikus kirjutatud sõnaga.“ Chokely Namgyal vastas: „Sellisel juhul, kui hilisem mõte hülgab varasema, pole teie õpetustraditsiooni õpilastel mingit aluslikku põhimõtet, millele toetuda. Teie õpetustraditsioonil poleks siis ühtegi õpilast. Ning tegelikult – kui te ei nõustu omaenda teostega, siis ei nõustu teie järgmine mõte ka eelnevaga, nii et pärast teie surma pole ühelgi õpilasel võimalik õpetustraditsioonis teie järglaseks saada.“ Yag Mipham mõtles: „Nüüd olen pidanud selle õpetlase ees lahti laskma oma töödest, mis on elupikkuse pingutamise tulemus. Arvan tõepoolest, et ta on õpetuse ülim isand.“
Chokley Namgyal küsis: „Kas on nii, et Maitreja viie traktaadi õpetustraditsiooni järgi mõistavad hinajaana traditsioonis kuulajad ja pratjekabuddhad tegelikult ilmingute omaolemise puudumist?“ Yag Mipham vastas: „Jah, nad mõistavad.“ Bodong Panchen kummutas: „See teatav asi, see aine...“ Yag Mipham segas kohe vahele: „Mida tähendab „see“ teie lauses? Kas „see“ tähendab midagi niisugust, nagu see mees teie ees või see maapind teie jalgade all? Pramāṇavārtikka järgi peab mõlemal võistlejal olema ühine alus, millelt oleks võimalik väidelda.“ Chokely Namgyal vastas: „Selleks, et väitlus toimuks õigesti, nagu oli alguses ka kuninga soov, pole niisugused küsimused sobilikud. Ma ei soovi osaleda väitluses teisel teemal kui see, milles me kokku leppisime.“ Yagde Mipham karjus: „See, kes minuga väitleb, peab teemat tundma.“ Seejärel tsiteeris Chokley Namgyal mõned sõnad Pramāṇavārtikka’st: „Pramāṇavārtikka’s öeldakse: „Puhastatuna muutub see olemus selgeks. Kas siin tähendab „see olemus“ inimest teie ees või maapinda teie jalge all?“ Yag Mipham vaikis.
Chokley Namgyal lisas: „Teie vaatekoha järgi pole mahajaana tee hinajaana omast kõrgem, sest väidate, et kuulajad ja pratjekabuddhad mõistavad tegelikult ilmingute omaolemise puudumist. Nad tuletavad isegi meelde, et on mõned mittebudistid, kes mõistavad kõiki tingitud ilminguid olevat püsitud.“ See märkus ei saanud mingit vastust.
Rääkides kolmest sõidukist, ütles Yag Mipham: „Kõigi tingitud ilmingute olemuseks on hävineda, kuid pole sellist aega, mil oleks saavutatud täielik hävimine. Samamoodi on kõigi olendite olemuseks virguda, kuid pole võimalik, et kunagi tuleks aeg, mil on saavutatud täielik virgumine. Kõigi olendite olemuseks on virguda, sest neis on buddhasuse seemned (potentsiaalsed põhjused), nad võivad kõrvaldada takistused ning leida soodsad tingimused, milles teha tegusid virgumise saavutamiseks. Ent siiski pole võimalik, et tuleb aeg, kui kõik olendid on täielikult virgunud. Tegelikult on nad siiski olendid, sest pole mingit ühist alust olendi seisundi ning täieliku buddhasuse seisundi vahel. Sansaaral pole piire, sest seda pole võimalik täielikult tühjendada. Kui sansaarat oleks võimalik täielikult tühjendada, tuleneks sellest suur kurjus selle kaudu, et sambhogakāya’t oleks võimalik eraldada sambhogakāya buddha viiest kindlast omadusest, nirmāṇakāya jätkuvust võiks katkestada ning teod virgumise saavutamiseks võiksid lakata...“ Pärast oma argumendi detailset esitamist oli peamine väide: „Kõigi olendite olemuseks on virguda, kuid ei saa olla olemas juba lõpetatud virgumist.“ Kõikteadev vastas järgmiselt: „Iga seeme loob võrse, kuid seda, mis on juba loodud, ei saa olemas olla. Kõigi olendite olemuseks on virguda, kuid ei saa olla olemas juba lõpetatud virgumist. Teie väite järgi ei saaks inimesed mingit lõikust. Kui on kokku tulnud võrse potentsiaalsed põhjustavad tingimused, saavad need ise võrse luua, kõik buddhasuse potentsiaalsed põhjustavad tingimused saavad luua virgumise. Tingitud ilming on määratud hävinema, ent see pole veel määratud kaduma ja siiski on see tingitud ilming, kuigi sellel pole kadumise seisundiga ühist alust. Olend on täiuslik buddha, isegi kui ta ei saa veel virguda, on ta siiski olend, kuigi sel pole ühist alust täiusliku buddhasuse seisundiga.“ Yag ei suutnud leida kummutamiseks midagi sobivat. Veelgi enam, Bodong Panchen lisas väite kohta, et sansaaral pole üldisi piire, vaid on erilised piirid: „Te kummutate vastavalt tavalisele korrale iga erilise juhtumi. Tegelikult hõlmab ja ühendab sansaara ise nii erilise kui ka üldise. Kui sansaarat saab tühjendada, saab sambhogakāya’t eraldada ka sambhogakāya buddha viiest kindlast omadusest, nirmāṇakāya jätkuvust saab katkestada ning tegevus teel buddhasusse saab lakata.“ Tänu sügavale teadmisele säras Chokley Namgyali kõne üha kirkamalt tuhandete kiirtena kõikjale. Yag, kelle hääl muutus otsekui mesilase suminaks, sulges oma suu kui vesiliilia, mis avab oma õie kuu paistma hakates ning sulgeb selle kuu loojudes.
Kaks õpetlast jätkasid oma arutelu, viidates põhilistele budistlikele tekstidele. Kui nende vaatekohad erinesid, uurisid nad pühasid raamatuid. Kuid Yag Mipham ütles: „Raamatut pole vaja avada, see on mul peas,“ ning ta hakkas seda täiuslikult retsiteerima. Chokley Namgyalgi tegi sama. Nõnda sündis kõigis neis, kes väitlusel osalesid – õpetlastest kuni kõige teadmatumani –, suur usaldus. Kui Bodong Panchen selgitas mõnda õpetuse rasket kohta, ülistas Yag Mipham teda, ning ka vastupidi.
Kui väitlus lõppes, lõbustasid õpetlased teineteist naljadega. Yag Mipham ütles: „Õpetlane peab teadma põhjust, miks küüned kasvavad sõrmeotste peal, mitte all. Kui need kasvaksid sõrme all, oleksid need näputööks väga head. Keegi ei tea põhjust, nõnda polegi Tiibetis õpetlasi.“ Rääkides pööras ta üha oma kätt. Mõnda aega hiljem ütles Yag Mipham: „Nelja tiibeti õpetlase traditsioon on...“ Chokley Namgyal katkestas teda: „Kas teate, miks nende nelja õpetlase sõrmeküüned kasvavad sõrmeotste peal, mitte all?“ Yag Mipham ei vastanud midagi. Siis sulges ta oma baldahhiini, nii et riide voldid olid kui ühendatud peapesad ning selle ots näitas Chokley Namgyali poole, nagu see oleks suures austuses kummardanud. Bodong Panchen naeratas ja ütles naljatlevalt: „Isegi teie asjad kummardavad minu ees nagu tunnistajaks tõsiasjale, et minu vaatekoht on õige...“ Sel ajal räägiti Yag Miphami kaotusest midagi sellist: „Isegi ühestki õpetustekstist polnud abi, kaitsejumalus oli talle selja pööranud ning ta kaotas väitluse.“
Kord külastas Chokley Namgyal Põhja-Latöt. Tol ajal valitses seda põhjapoolset ala isand nimega Jamyang, kes oli ka munk. Ta oli väga uhke selle üle, et suutis valitseda kooskõlas tsiviil- ja religioosse õigusega. Ta oli kuulnud Bodong Panchenist palju valelikke ja pahatahtlikke jutte, ilma et oleks nende tõepärasust kontrollinud. Nende järgi ei nõustunud Chokley Namgyal tavaliselt Sakja Pandita filosoofiliste vaatetega. Seepärast levitas ta ka ise Bodong Pancheni kohta laimujutte. Kui ta kuulis, et õpetaja oli sinna piirkorda tulemas, püüdis ta teda alandada. Ta kutsus kokku kõik selle maa õpetlased ning saatis salaja ka sõnumi geše Sönam Kyabile, kes oli väga terav, just nagu võidulipu tipp. Isand ütles kõigile õpetlastele: „Nüüd tuleb siia Lõuna-Latö tühine kloostriülem, kes vaidleb vastu Mandžušrīle (Sakja Panditale). Vastandumine Sakja Panditale on suur viga, nii et me peame selle vastuolu lõpetama. Peame teda sakutama kui vaenukägu. Kui te täidate selle ülesande ja võidate, siis tasun teile heldelt. Selleks et võita, tuleb teil õppida õpetustekstide suurt ookeani ning eriti detailselt Sakja Pandita Rigs gter’it.“ Seejärel kutsuti suur õpetlane Ngamringi, kus viibis isand. Kuningas istus õpetlaste vahele ning tema troon oli sama kõrge kui neil. Alustuseks tõusis kuulus õpetlane Sönam Kyab püsti ning ütles: „Mõned õpetlased võivad kritiseerida teisi, toetudes Dharmakīrti seitsmele traktaadile, ning oma vaatekohti esitada; ning siiski ei tee seda rumalad inimesed.“ Neid viimaseid sõnu öeldes näitas ta sõrmega Chokley Namgyali peale. Siis ta jätkas: „Väita, et Rigs gter’is on vasturääkivusi tähendab vaid huupi pakkumist ning teie olete see, kes väidab, et auväärses Mandžušrīs (Sakja Panditas) on vastuoksusi.“ Bodong Panchen vastas: „Te väidate, et vastandun Rigs gter’ile. Kuidas saaksin seda teha? Sellele traditsioonile pani aluse epistemoloogiliste õpingute suur teerajaja ning mitte ükski teine õpetlane ei julgenud seda teha. Pean seda äärmiselt kallihinnaliseks. Kahtlen lihtsalt mõnedes kohtades, mis pole minu jaoks väga selged. Nüüd küsin teilt: kas Rang ‘grel’i selgituse (autor Sakja Pandita) Rigs gter’ile kirjutas Sakja Pandita?“ Sönam Kyab vastas: „Seda kommentaari ei kirjutanud Sakja Pandita, sest seal on arvukalt vasturääkivusi.“ Ning ta tõi mõned näited. Chokley Namgyal jätkas: „Siis ei kirjutanud ka Rigs gter’i alusteksti Sakja Pandita, sest sealgi on vasturääkivusi. Näiteks „objekti definitsioon on meele teadlikkus“ ja „meele definitsioon on teadlikkus“. Teadlikkus liigub siin siia ja sinna ning see pole õige. Veelgi enam: „hinnatud objekt on vaid enesedefineeritud“ ja „tuleb analüüsida enesedefineeritud ilmingu olemist ja mitteolemist“. „Mis iganes on, see on hävitatav kui vaas.“ Need väited on vastuolus pramāṇa seitsme traktaadiga. Ta tõi välja samasugused kakskümmend viis näidet. Sönam Kyab polnud suures üllatuses suuteline vastama. Kuid varsti paistis, nagu ta oleks end kokku võtnud, ning ütles: „Arvan, et ei oska teiega väidelda, kuid see polnud minu otsustada.“ Õhtul läks ta salaja Chokley Namgyali juurde ning palus vabandust: „Käitusin täna väga ülbelt. Ütlesin välja kõik, mida teadsin, ent poleks tegelikult üldse pidanud söandama öelda seda, mida vaid häguselt mäletasin, sest olete kui Dharmakīrti ise. Palun andestage mu rumal ülbus ning õnnistage mind, et ma ei kannataks oma käitumise tagajärgede tõttu.“ Öeldes neid sõnu, puhkes ta kahetsusest nutma. Chokley Namgyal ütles: „Oh, ärge muretsege. Rääkisin täna lihtsalt kooskõlas püha õpetuse põhimõtetega, mitte konkreetselt teie vastu. Teil polnud võimalik valida ning mul pole teie vastu mingeid halbu tundeid.“ Kui Sönam Kyab kuulis neid sõnu, tärkas temas suur usk ning ta ütles endale: „Täna tuli tõeline Dharmakīrti ning andis püha õpetuse kohta veatu õpetuse.“ Siis põgenes ta kõrvalisse paika, et vältida ilmikute alandusi.
Halastamatu ja silmakirjalik isand oli Sönam Kyabi peale äärmiselt pahane, et too oli tema lootusi petnud. Veel üks kord püüdis ta suurt õpetlast alandada, kutsudes kokku Ngamringi kloostri kõik mungad ning käskides neid nõnda: „Te peate valetajat kloostrijuhti kui vaenukägu sakutama! Valmistage end täielikult ette ning vestelge vaid pramāṇa seitsme traktaadi üle. Või muidu, kaduge siit!“ Ning nõnda kogunesidki suur õpetlane, mõned põhja piirkonna ministrid ning arvukalt munkasid Ngamring Shalserma paleesse. Üks õpetlane tõusis püsti ning ütles Bodong Panchenile: „Sel täiuslikul hetkel olete teie, kallis kloostriülem, siia tulnud. Te olete ekspert teadmise kõigis aspektides ning eriti olete te tarkusemeister. Meie Ngamringi kloostrilgi on hea õpetuste õppimise traditsioon ning siit on võrsunud palju õpetlasi.“ Siis esitas noor õpetlane Kedrub Geleg Pelsangpo (Esimene pantšen-laama. – tõlk.), parim nende hulgast, küsimuse kahe tõe kohta: tavatõe ja lõpliku tõe kohta, millele suur õpetlane, retoorika lõvi, andis detailse ja ulatusliku selgituse. Tema sõnad olid kõrvale meeldivad kuulda: selged ja harmoonilised ning lihtsad mõista. Kuulajate jaoks valgustasid suure õpetlase sõnad teadmatuse pimedust ning näitasid teed tarkuse juurde ja lõikasid läbi kahtlusevõrgu. Neis tärkas sügav usk õigesse tõlgendusse. Ükski võistleja ei saanud oma pead tõsta ega tema öeldut ümber lükata. Lõpuks oli suurel õpetlasel õnnestunud jutlustamise kaudu isegi kuri isand õnnelikkuse ja kasu teele tuua.
Hiljem valitses põhja piirkonda kuulus isand Namgyal Dragpa Sangpo. Isanda palvel saabus sinna tuntud õpetlane Rongtön Shecha Künrig koos õpilastega. Kui õpetlane rääkis isandaga, ülistas viimane Chokley Namgyali. Ärritunud Rongtön lõi käega vastu põrandat ning karjus: „Ta tunneb ainult veidike luulet. Ta ei suuda kogu õpetust omandada!“ Kuna isand uskus väga palju Bodong Panchenisse, said need sõnad takistuseks nendevahelise patrooni-vaimuliku suhte loomisele. Isand lubas tal jääda Sangdeni, ent vägagi tavalisele ametikohale. Rongtön jutlustas õpetust ning mõnikord rääkis ka Chokley Namgyali kohta halba. Seetõttu otsustas isand korraldada kahe õpetlase vahel väitluse ning saatis Bodong Panchenile kutse. Tegelikult nägi Rongtön oma südamesügavuses Chokley Namgyali suure ja püha inimesena ning oleks tahtnud kuulda tema antavaid õpetusi suutra ja tantra kohta. Kuid tema kaaskond ütles kadeduse tõttu, et nende õpetaja ja suur õpetlane on samal tasemel ning nõnda polnudki Rongtönil võimalik õpetlase õpetuste nektarit juua. Lisaks polnud ta ka väga agar temaga kohtuma, sest lisaks kaaskonna kadedusele oli ta ka ise õpetlase kohta halba rääkinud ning arvas, et väitlus temaga kujuneks raskeks rügamiseks. Isanda arvates oli Rongtön käitunud ülbelt ning ta uskus, et sellest oleks suur kasu olnud, kui ta oleks kuulnud Chokley Namgyali, kes valdas erakordselt õpetust. Isand saatis oma ministri kaudu Rongtönile kutse. Minister teadis tema salatundeid ega maininud, et Bodong Panchen oli juba saabunud. Ta kutsus Rongtöni ja tema õpilased lihtsalt ühel religioossel tseremoonial osalema. Rongtön oli isanda kutse üle rõõmus ning ütles: „Loomulikult me tuleme; isand on äärmiselt lahke, tee on väga maitsev ning vestlused on väga huvitavad.“ Minister saatis kohe sõnumiviija tagasi isanda juurde, et teada anda õpetlase tulekust. Rongtön ja tema õpilased hakkasid koos ministriga Ngamringi kloostrisse minema. Teel peatusid nad ööseks ühes kohas. Üks õpilane rääkis õpetajaga Rongi dialektis, mille peale Rongtön ajas oma silmad pärani, et ministrit vaadata, samal ajal kui ta vastas sosinal õpilasele. Lõpuks ütles ta ministrile, et oli oma plaane muutnud, sest teda taheti viia kuulama teise õpetlase antavat õpetust ning et ta pidi kohtuma hoopis mõnede patroonidega Üst. Minister ütles: „Olete juba oma nõusoleku andnud ning kui te nüüd tulla ei saa, muudab see mu jaoks olukorra väga raskeks...“ Minister otsustas paljastada tõelised faktid ning jätkas: „Suur õpetlane Chokley Namgyal on palees, kas teil pole häbi, et ei julge temaga kohtuda?“ Kui Rongtön seda kuulis, nõustus ta kohe. Rongtöni õpilane ütles ministrile: „Kui meie õpetaja läheb paleesse, siis peaks ta seal viibima vaid kolm päeva, talle tuleks anda samasugune iste kui suurele kloostriülemale ning teda tuleb sama palju teenindada.“ Seejärel jätkasid nad ratsa oma teekonda. Teel olles hakkas aga Rongtön kartma, et kui minister jõuab enne teisi paleesse, võiks ta paljastada kõik, mis oli toimunud. Kuna tema hobune tundus olevat lahjem kui ministri oma, siis palus ta temalt, et nad võiksid hobused ära vahetada. Minister oli nõus ning Rongtön oli kindel, et jõuab esimesena paleesse.
Kui minister paleesse jõudis, oli ta väga häiritud, nähes, et Chokley Namgyalile oli saali keskele üles seatud suurejooneline iste, samal ajal kui isand istus oma kohal, kuid Rongtönile valmis seatud iste ei koosnenud muust kui nelinurksest padjast. Ta andis isandale edasi kolm nõudmist, mille Rongtöni õpilane oli esitanud. Isand ütles, et nende nõudmistega pole võimalik nõustuda, ent tema istet tõsteti siiski veidi kõrgemale. Rongtön küsis isandalt: „Kui mitme mandala üle on teie õpetlane nõus arutlema?“ Isand saatis kellegi Bodong Panchenilt seda küsima ning vastus tuli tagasi: „Ma nõustun kümne tuhande mandalaga.“ Kuningas, kartes, et Rongtön ei nõustu, võttis selle asja enda kanda ja vähendas seda arvu ning ütles: „Ta nõustub viie tuhande mandalaga.“ Kui Rongtön seda kuulis, tundis ta suurt viha ning muutus tõrksaks. Ta karjus: „Tiibetis pole kunagi räägitud nii suurest arvust mandalatest. Mis traditsioon see õigupoolest on?“ Järgmise päeva päikesetõusul kogunesid kõik õpetlased kuningliku palee saali. Kohtudes võtsid Chokley Namgyal ja Rongtön peakatted peast ning ühendasid austuse märgiks hetkeks otsaesised. Siis läks igaüks oma kohale. Kõigepealt esitas Rongtön mõned huvitavad küsimused arutamiseks: „Kui palju erinevaid Mandžušrī mandala süsteeme on olemas?“ Chokley Namgyal vastas: „Kuuskümmend neli.“ Rongtön, kuigi tundes oma südames õpetlase vastu suurt austust, kommenteeris vaid: „Võib-olla, võib-olla... kuna väidate, et on olemas kümme tuhat mandalat,“ ning hülgas teema.
Seejärel rääkisid nad mõnedest madhjamaka svatantrika india õpetajatest (ācārya). Bodong Panchen küsis: „No kui palju ācārya’id selles süsteemis on?“ Rongtön mainis vaid nelja nime. Chokley Namgyal esitas talle kahekümne viie ācārya nimed koos detailsete selgitustega iga õpetustraditsiooni aluse (gzhi), tee (lam) ning vilja (‘bras bu) kohta. Rongtön kuulas tähelepanelikult. Hiljem, kui Rongtön ühes Ü kloostris viibis, ütles ta õpetlasele Tanag Rabjangpale: „Bodongi suur kloostriülem, kes on mu õpetaja nõbu, tuleb Üsse. Soovin teda tervitada, ent ei taha tema ees kummardada. Ta on väga tugev. Põhja-Latös arutasime ācārya’de üle. Mina mainisin vaid Bhavya, Jñānagarbha, Šāntarakšita ning Kamalašīla nime. Tema suutis aga ühe hingetõmbega mainida viit sadat.“
Chokley Namgyal küsis Rongtönilt: „Kuulsin, et kritiseerite Candrakīrtit, öeldes, et tema tekstides on vasturääkivusi. Kas see on tõsi?“ Rongtön vastas: „Candrakīrti sündis Indias, see tõsiasi ei muuda teda veel täiuslikuks. Tema tekstid on vasturääkivuste pundar ning ma ei usu, et tema sõnadel on mingitki tähendust. Ta ütles: „Ka maailm ei nõustu, et need on samad.“ See lause tähendab kindlalt, et teispool seda maailma on teised olendid (kellel on sündimise omadus). Tegelikult pole olendeid mujal kui maailmas...“
Chokley Namgyal kummutas Rongtöni väited: „Kuidas saab Candrakīrti eksida sel kombel, nagu teie ütlete? Põhiliselt viitab ta tõsiasjale, et maised olendid ei jaga alati üht vaadet, et põhjusel ja tagajärjel on sama loomus. Mõned maised olendid arvavad, et põhjusel ja tagajärjel on sama loomus. Mõned arvavad, et neil on erinev loomus. Selles ütluses pole mingit vasturääkivust.“ Seejärel polnud Bodong Panchen temaga veel nõus, tuginedes Mūlamadhyamakakārikā’le, ning lisas: „Te väidate, et seal, kus tegelikult pole viga, on viga. Isegi kõikteadvad õpetlased ei leia Candrakīrtis vigu.“
Chokley Namgyal küsitles Rongtöni kaaskonnast üht inimest, keda peeti eksperdiks pramāṇa seitsmes traktaadis. Ta suutis vastuseks öelda vaid paar sõna. Chokley Namgyal soovitas tal Rigs gter’i sanskriti keeles lugeda, ent ta ei suutnud seda teha. Niisiis ütles õpetlane: „Kui teilt küsida põhilise õpetuse kohta, siis ei suuda te vastata. Teid peetakse pramāṇa-eksperdiks, kuid te ei suuda sanskriti keeleski lugeda. Kas teil pole häbi? Kuigi te ei tea midagi, teesklete olevat ekspert. Te hoiate meeles õpetuse üksikud sõnad, ent te ei suuda mõista terviku tähendust. Te arvate, et teised eksivad, kuigi teil endal pole selget vaatekohta. Te halvustate teisi õpetustraditsioone neid tundmata. Te olete täis eelarvamusi. Te peaksite teadma, et need viis viga on õpetuse murendamise märgid.“ Hiljem, kui Rongtön oli koos oma kaaskonnaga, tavatses ta rääkida, mis oli toimunud Põhja-Latö palees. Ta kirjeldas, et iga kord, kui ta esitas Chokley Namgyalile küsimuse, sai ta vastuse, mis oli kui lõputu vihmasadu ning ta tundis piinlikkust. Samas ei maininud ta kunagi, mis need küsimused olid olnud.
Kuidas ta kirjutamise abil kallihinnalist õpetust edendas
Kui muistses Indias tahtsid õpetlased ja suured pühakud Buddha õpetuse selgitamiseks teoseid kirjutada, pidid nad täitma kolme tingimust: nad pidid omandama viis teadust, neil pidi olema õige õpetusliin alates Buddhast kuni nende pühade laamadeni, neil oli vaja nägemusi oma jidamitelt ning nad pidid neilt sobivaid sõnu kuulma.
Kui keegi täitis ühe neist tingimustest, võis ta kirjutada. Kui keegi täitis kõik kolm tingimust, peeti teda meistriks. Nii oli Chokley Namgyaliga. Nagu juba varem mainitud, tundis ta hästi viit teadust Shongtöni ja Pang Lotsawa, kes olid kui päike ja kuu, traditsioonis. Nende laamade liin järgis kahte liini: üks oli prajñā-pāramitā ülekandeliin ning teine oli tantra oma. Mis puutub esimesse, siis on olemas teoreetilise nägemuse ja praktiline liin. Mis puutub tantrasse, siis selleski on lugematult traditsioone, kaasa arvatud tegude tantra (kriyātantra), teostamise tantra (caryātantra), joogatantra (yogatantra) ja ülim joogatantra (anuttarayogatantra). Ning eriti jõudis Chokley Namgyalini Vadžadharast tulev liin, mis kanti üle mitmetele õpetlastele ning mis lõppes Changchup Tsemoga. Bodong Panchenil oli nägemusi Sarasvatīst, nagu ka Nāgārdžunast ja Virūpast ning nad andsid talle õpetusi. Seostest tema jidamitega on juba räägitud, kuid räägime nüüd selle kohta mõned imepärased lood.
Nagu juba teame, tundis Chokley Namgyal kolmekümneaastasena soovi kirjutada teoseid, mis selgitaksid Buddha õpetust. Lumedemaal oli tavaline leida vigu sisaldavaid või kahtlase väärtusega selgitusi suutra ja tantra kohta: sügav vaade, avarad teod, kogemused ja taipamine, tathāgata olemus. Seetõttu olid inimesed tolle kõikeläbistava takistuse tõttu jäetud ekslema vigade ja kahtluse teele. Tänu panditeile ja õpetlastele tutvustati Lumedemaal hulgaliselt teoseid tantra kohta ning pandi alus nendest osa jutlustamiseks ning teostamiseks. Öeldakse, et enamikul neist puudus sobiv ülekandeliin, mis piiras omakorda õpetust. Need tekstid asusid vaid altariraamatukogus kui asjatud rituaalsed objektid.
Suur õpetlane soovis oma järgijate heaks kirjutada tantrale selgitused. Ta tahtis selgitada raskeid lõike, parandada vead ning segiaetu õigesse järjekorda panna. Kord oli tal nägemus Vadžrajooginist, kõigi buddhade emast, kes ilmnes taevas ning säras kui päikesekiired. Ta ütles õpetlasele: „Sa peaksid hakkama kirjutama dPal de kho na nyid ‘dus pa’d (Kogutud nõndasust),“ ning õnnistas teda. Ükskord nägi ta unes suurt kloostriülemat Dragpa Gyaltseni, kes ütles talle: „Sa võid mu tööd kritiseerida, kui selles on olnud vigu ning sa pead kirjutama dPal de kho na nyid ‘dus pa, selgituse kogu õpetusele, kaasa arvatud vadžrajaanale.“ See oli Chokley Namgyalile suur au. Ühel ööl ilmus ta unenägudes Butön Rinpoche noorukina, kes oli riides kui pandit. Temagi ütles: „Õpetusele selgituste kirjutamine on meeldiv. Peaksid kirjutama dPal de kho na nyid ‘dus pa niipea kui võimalik.“ Kui ta viibis hiljem keset üht Kyirongi metsa, oli tal nägemus suurest panditist Shongtön Dorje Gyaltsenist, kes oli riides kui india pandit ning keda saatsid seitse elevanti, kes kandsid õpetuste köiteid. Shongtön Dorje Gyaltsen istus tee hargnemise kohal troonil ning selgitas talle sanskriti teoseid. Viis teost asetas ta kõrvale, öeldes: „Neid tunned sa rohkem kui mina; sa ei vaja mu õpetust.“ Selle nägemuse kaudu tundis ta, et Shongtön oli talle üle kandnud kõik õpetusjuhised ning et ta peaks tulevikus nii meditatsioonis kui ka oma õpetuses käituma kui õpetuseisand. Nõnda hakkaski ta dPal de kho na nyid ‘dus pa’d kirjutama. Ta dikteeris seda kahekümnele kirjutajale ilma vigade ja vähimagi segaduseta otsekui jõgi, mis voolab aeglaselt ja kogu aeg oma sängis. Selles maailmas pole kunagi olnud kedagi temaga võrdset. Alati kui ta tundis soovi kirjutada selgituse õpetuse rasketele kohtadele, õnnistasid teda buddhad, Vadžrajoogini ning bodhisattvad. Nõnda panigi ta kokku oma suured teosed õpetuse kõigi aspektide kohta. Tema suur töö on jagatud nelja ossa: lapsed, õpetlased, suutra ja tantra.
Lastele pühendatud osa sisaldab endas keha, kõne ja meele treenimist. Keha treenimine on veel kahte ossa jagatud: kui laps on veel emaüsas ning pärast sündi. Kõne treenimine tähendab lugemist ja kirjutamist. Meele treenimine tähendab kuningate, ministrite ning tavainimeste maise olemasolu seaduse teadust ning objektide ja olendite uurimise teadust. Õpetlaste osa sisaldab kunsti ja käsitööd, meditsiini, grammatikat, loogikat ning filosoofiat.
Tema töö suutrale pühendatud osa sisaldab õpetust üldiselt ning detailseid konkreetseid täpsustusi. Õpetust üldiselt kirjeldav osa räägib peamistest koolkondadest: sautraantikast, vaibhaašikast, pelkmeelest ja madhjamakast.
Tantra osa esitab tantrad üldiselt ja detailselt. Eriti selgitab tantra osa selle nelja klassi: tegude tantrat, teostamise tantrat, joogatantrat ja ülimat joogatantrat. Mainitud on ka nende mandalate pühitsusrituaale, olulisi universaalseid selgitusi, selget mõistmist, selgitusi nende tausta kohta, välise toimimise kohta ning ka juhiseid sisemise meditatsiooni kohta.
Töö selle kõige detailsemas esituses koosneb saja kümnest köitest, millest igaüks koosneb viiesajast leheküljest. Keskmise pikkusega tekst koosneb kahekümnest köitest, kokkuvõte kahest köitest ning eriti lühike kokkuvõte ühest väiksest köitest. Kogu töö koosneb kahekümne ühest tuhandest ja kuuesajast peatükist, seitsmekümne kahest tuhandest juhisest ning kaheksakümne neljast tuhandest lõigust.
Keegi teine poleks nõnda palju suutnud kirjutada. Pelgalt tema teoste lugeminegi nõuab suurt pingutust. Alates Buddha nirvaanast pole ükski õpetlane ei Indias ega Tiibetis suutnud nii palju kirjutada. Tema töö oli seega ebatavaline saavutus, mis oli iseloomulik vaid talle. Kord, kui ta oli Lõuna-Latös, et kirjutada, külmetas ta väga tõsiselt ja jäi haigeks. Ühel päeval läks ta selle maja katusele, kus viibis. Vaadates taevasse, tegi ta innuga suure pühendumise žeste ning palus seejärel oma kaaskonnal kohe valmistada rituaalne ohvriand. Järsku ilmusid taevasse vikerkaared, hakkas langema valgeid lilli ning sadama peenikest vihma, kuigi taevas polnud pilvi. Ta jõi mõned piisad seda vihma, tundes, et see on kõige maitsvam asi, mida ta oli kunagi joonud, ning ta pidas seda jumalate nektariks. Sel hetkel ilmus talle nägemus auväärsest Maghambast ja paljudest teistest jumalatest ning ta sai kohe terveks. Kõik oli nii, justkui buddhad ja bodhisattvad oleks tema auks religioosse teenistuse läbi viinud ning selle abil läks siis, kui ta kirjutas, kogu ebaõnn temast mööda, nagu teda oleksid kaitsnud jumalad. Hiljem kirjutas ta tänutundest pika teksti jumalate ülistuseks.
Kuidas ta jutlustamise kaudu püha õpetust edendas
Vaid kuningliku palee varakamber suudab rahuldada nende inimeste soove, kes ihkavad rikkust. Ent see ei jõua tavainimesteni. Samamoodi ei suuda täita ka mõned õpetustekstide köited olendite lootusi – igaüks neist soovib õpetusest oma osa saada. Suur õpetlane omandas kõik õpetustekstid, et võiks kartuseta nende kõigi lootused täita. Õpetustroonil istuv ja sellelt õpetav inimene peab vastama õpetaja definitsioonile. Chokley Namgyal oli täiuslik õpetaja: tal oli tänu puhtale eetikale puhas keha; tänu tarkusele oli ta käitumisjuhiste ekspert ning tal oli pühaku õpetatus ning tänu puhtale ja resoluutsele kavatsusele tõi ta teistele kasu. Enamik tema järgijatest täitsid õpilastele esitatavaid tingimusi: neis oli loomulik arukus, soov pingutamise kaudu õppida ning ustav austus oma õpetaja vastu.
Õpetades istus ta Buddha asendis. Ta ei sirutanud kunagi oma jalgu ning istus sirgelt ega nõjatunud. Bodong Pancheni õpetus polnud kunagi laialivalguv, selles polnud kunagi kordusi, tema hääl ei olnud kunagi liiga madal ega liiga kõrge, vaid oli alati meloodiline ning kõrvale meeldiv kuulda. Nõnda levitas ta õpetuste vihma. Tema jutlustamise viis oli selline, et ta esitas teema üldise tähenduse väga selgelt ning detailidki olid kergesti mõistetavad. Ta ei teinud tavalisi õpetamisvigu, mille järgi üldine tähendus pole selge ja õpetust on raske meeles hoida, detaile selgitatakse keeruliselt ning raskelt mõistetavana, on liiga palju detaile, nii et üldine tähendus läheb kaduma, õpetus ei ole kooskõlas põhilise õpetusega. Kuulajad suutsid tema õpetust lihtsalt ja ilma kahtlusteta mõista, ta ei jätnud ühtegi rasket kohta vahele, ta vältis selle selgitamist, mis polnud vajalik, ning järgis õiget järjekorda, mis vältis segadust selle suhtes, mis tuli enne ja mis pärast...
Kui õpetuse andmise ajal paistis, et mõnel õpilasel puudus õige huvi õpetuse vastu, siis õnnestus tal nad uuesti teele juhatada, selgitades sansaara kannatusi. Need, kel oli võimalus teda kuulata, kogusid tohutult pälvimusi.
Ta tavatses õpetada eri viisidel vastavalt kuulajatele. Neile, kelles oli ülim arukus, oli tema õpetus väga sügav ja ulatuslik. Neile, kellel oli vaid piiratud võimekus, muutis ta õpetuse lihtsaks ja nauditavaks. Mõlemal juhul õpetades ei pidanud ta kunagi tekste kasutama, kuna ta teadis kõike peast. Neile, kes soovisid intensiivset õpetust, suutis ta selgitada raskeid punkte väga detailselt ja seda päevade kaupa. Kord, kui ta õpetas Ngari Gungthangis Guhyasamāja’t, siis selgitas ta Vadžāvali teksti põhjal pool kuud mantra „om ah hum“ tähendust. Tema juhised tõid kuulajates kohe esile hämmastavaid tulemusi. Kui ta rääkis ohvriandide valmistamisest, siis tundsid isegi ihned inimesed, et nad võiksid tüki oma kehast ära lõigata, et see teistele pakkuda. Kaastundest rääkides valdas kuulajat kohe soov teiste kannatusest osa saada. Madhjamakast rääkides sai kuulaja kohe teadlikuks kõige püsitusest: mägede, kodu, perekonna. Kui ta õpetas ühtekoondatud keskendumise (samādhi) harjutamist, tundis kuulaja, nagu ta oleks taevas; kui ta õpetas loomise astet (utpattikrama), tekkisid kuulajal kohe nägemused jumalatest; kui ta õpetas teostamise protsessi (saṃpattikrama), tundis kuulaja rlung’ist tulevat tohutut müstilist kuumust.
Kord kui ta läks üht õpetajat külastama, õpetas ta teele jäävas külas inimesi – seda tehes langesid taevast lillevalangud: lilli oli valgeid kui pärleid, punaseid kui rubiine ning siniseid kui safiire. Seda peeti äärmiselt imepäraseks märgiks. Mõne aja pärast, kui õpetaja oli ühed ulatuslikud õpetused andnud, pakkus Taglung Thangpa Ngawang Dragpa talle oma teeneid, kuna tal oli õpetlasse suur usk. Kui Chokley Namgyal külastas Ngönga kloostrit, seadis ta seal sisse religioosse teenistuse, mis sisaldas neljast tantra klassist pärinevat rohkem kui kolmekümne mandala harjutust. Guhyasamāja loomise astme õpetamise käigus hõljus taevast alla lilli ning ilmusid kaunid vikerkaared, mis võtsid üüratu telgi kuju. Iga kord, kui ta õpetas, sadas taevast jugadena lilli. Enamik kuulajaid oli tohutult üllatunud ning seda peeti erakordseks märgiks. Üks kloostriülem, kes oli Bodong Pancheni õpilane, selgitas: „Me ei vaja sellist lillede sadu, selle asemel paistab see hoopis märgina meie õpetaja lähenevast surmast.“ Chokley Namgyal jagas Ngönga kloostris viis kuud õpetusi. Tänu tema õnnistusele valitses selles piirkonnas alati pärast seda rahu ning viljasaagid olid rikkalikud. Ning lõikus oli eriti erakordne just sel aastal, kui ta seda paika külastas, nii et keegi ei mäletanud nõnda head saaki. Sel põhjusel austasid teda isegi kõige lihtsamad külaelanikud.
Tsangrongi isand kutsus õpetlase oma alasid külastama ning Chokley Namgyal käis seal ühes kloostris, kus asus Maitreja suur kuju, ning ta õnnistas sisse templi, kus see asus. Ta jutlustas õpetust isandale ning lugematutele õpetlastele, kes olid kuulama tulnud. Seejärel läks ta Nubchölungi, kus viibis seitse kuud. Seal olles kohtus ta laama Chöje Rongpoga ning vestles temaga. Kõigi rõõmuks õpetas ta väga ulatuslikult. Lõpuks, olles külastanud Shangi piirkonda, läks ta koju. Teel peatus ta Shabmes, kus oli ka suur isand Dragpa Lodrö, kes kuulis talt lugematult õpetusi. Tegelikult tundis ka Bodong Panchen suurt pühendumust sakjapale. Hiljem, kui ta rääkis sakjapast oma õpilastega, tavatses ta öelda: „See sakjapa liin erineb tõeliselt teistest. Suurte isandate käitumine ja hunnitud rõivad on majesteetlikud.“ Üks õpilane aga kommenteeris ilma piisava austuseta: „Te ütlete nõnda, kuid nüüd küll austatakse suurt isandat palju, ent tal on vähe maad.“ Chokley Namgyal, kes mõnevõrra pahandas, vastas: „Ära räägi huupi! Vali oma sõnu! Sakjapa liin on kui hõbedane kuu lunaarkuu kaheksandal päeval. Kuigi väike, varjutab see kõigi teiste tähtede valguse.“ Seejärel reisis ta Bodong E kloostrisse, kus pani aluse traditsioonile igal aastal tantra nelja klassi mandalaid harjutada. Siis läks ta Chödingi.
Kui Bodong Panchen reisis Üs, Tsangis ja Los, siis andsid erinevad patroonid talle palju rikkusi. Selleks et tasuda Buddha lahkus ja vältida saadud rikkuse raiskamist, soovis ta püstitada palju püha õpetuse sümboleid. Keha sümbolina lasi ta valmistada elusuuruse Guhyasamāja kuju koos pradžnaga ning need vääriskividega katta. Kõne sümbolina lõi ta võimsa teose dPal de kho na nyid ‘dus pa, mis on ulatuslik suutra ja tantra selgitus, ning seda õnnistas Buddha. Meele sümbolina toetas ta umbes viitkümmet mediteerijat nende harjutuses. Nii lubas ta ehitada suure stuupa Kālacakra traditsiooni järgi – see oli viis ja pool korrust kõrge. Esimene korrus kaunistati maalidega, mis kujutasid Hevadžrat kui peamist jumalust lugematute teiste tantrajumaluste seas. Teisel korrusel olid peamisteks jumalusteks Kālacakra jumalused koos paljude teiste tantrajumalustega. Kolmandal korrusel oli peamise jumalusena kujutatud Cakrasamvarat koos paljude teiste ema tantra traditsiooni jumalustega. Kõigile neile piltidele olid ilusasti maalitud puhtast kullast kaunistused. Stuupa alus ja tipp olid kullatud. Selle kuju oli täiuslik ning materjalid olid võrratud ning see nägi välja suursugune. Maaliti ka viissada tankat. Ta suutis luua nõnda palju püha õpetuse sümboleid, mida isegi rikkaimad patroonid poleks võimalikuks pidanud. Tiibetis polnud kunagi varem loodud nõnda kauneid religioosseid sümboleid ega neist ka kuuldud. Needsamad teodki olid õpetuse levitamisel suureks abiks.
Jutluste ajal tegi Bodong Panchen oma kuulajate jaoks palju imesid, tuues nõnda õnne. Näiteks kui Ngaggi Wangpo sai Vadžrabhairava pühitsuse, siis nägi ta oma õpetaja keha ilmnevat Vadžrabhairavana. Teised inimesed nägid teda Avalokitešvarana. Kui Legpa Sangpo palus mahāmudrā ja madhjamaka õpetusi, nägi ta Chokley Namgyali istuvat troonil kui nooruslik Mandžušrī, kes oli siidist ja brokaadist rõivais. Temas tärkas suur usk. Hiljem ütles ta: „Teised inimesed harjutavad meditatsiooni, toetudes Mandžušrīle, mina lähen aga tõelise Mandžušrīga kohtuma.“ Kord sai õpetlane kutse külastada üht Lo kloostrit. Tol ajal tegelesid selles piirkonnas paljud meditatsiooniga. Öösel nägi üks mediteerija und, kus keegi koputas tema varjualuse uksele ning ütles: „Homme tuleb siia Mandžušrī kehastus õpetust jutlustama. Katkesta oma meditatsioon, et minna tema õpetusi kuulama.“ Mediteerija pidas seda vaid unenäoks ning kaotas nõnda võimaluse kuulda õpetust pühalt laamalt, kes oli Mandžušrī kehastus. Ta nägi seda kui ebasoodsat ennet.
Järgmisel hommikul tuli üks inimene tema ukse taha ning ütles: „Siia tuleb suur religiooniisand Chokley Namgyal ning annab Künrigi (Vairotšana) pühitsused ja õpetuse virgumismeele äratamise (bodhicittotpāda) kohta. See on erakordne võimalus kohata sellist laamat.“ Ta oli rõõmus, et tekkis see võimalus, ning ta tundis, et uni saab tõeks.
Chokley Namgyal tegi palju selliseid imesid ning tema õpilased võiksid veel rohkem neid rääkida. Elu jooksul oli tal hulgaliselt õpilasi, kelle hulgas olid oma aja tunnustatuimad inimesed. Tal oli kakskümmend kolm otsest õpilast, nagu Namgyal Dragpa Sangpo, kes oli eriti vilunud arstiteaduses, Palden Sangpo, kes oli vilunud luule kirjutamises, Samten Gyaltsen, Sönam Namgyal, Langkhor Ngawang Gyaltsen. Lisaks neile oli kolm peamist õpilast Sakya Khöni liinist: Dagchen Dragpa Lodrö, suur õpetaja Dragpa Dorje ja Deleg Tashi Gyaltsen Pelsangpo. Ja samuti kaks õpetlast, kes olid kui päike ja kuu: Kedrub Geleg Pelsang, kõigi suutra- ja tantraõpetuste meister ning ekspert kolmes õpetlastele olulise tähendusega oskuses: jutlustamises, väitlemises ja kirjutamises; Lodrö Tenba, keda peeti Pang Lotsawa taaskehastuseks. Oli „maailma kolm silma“ (tõlkijad): suur tõlkija Sönam Sangpo, suur tõlkija Dorje Gyaltsen, suur tõlkija Thugjepel nagu ka kuus õpetlast „võidukad kõigis suundades“. Ühte neist, Gendündrupi (Esimene dalai-laama. – Tõlk.) Narthangi kloostrist, kutsuti õpetuse päikseks. Lisaks oli veel kolmteist suutra- ja tantraeksperti; kuusteist „peamist kaunistust; neli filosoofi, neli meditatsiooni võidulipu kandjat, viiskümmend mahasiddhat, kellest üks oli Chökyi Drönme. Ta oli suur joogini ning Vadžravarahī (Dorje Phamo) emanatsioon (Ta oli Gungthangi kuninga, Chokley Namgyali patrooni tütar. Ta pani aluse naistaaskehastuste liinile, mis juhtis Samdingi kloostrit. – Tõlk.). Tema eelmised taaskehastused olid olnud Lakšmī, Urgyeni kuninga Indrabodhi õde ning Mandarāvā, Padmasambhava tantrakaaslane. Lisaks neile oli tuhandeid õpilasi, kes vilunud kas õpetuse kümnes teoses (bka’ bcu pa) või neljas teoses (bka’ bzhi pa).
Nõnda omandas Chokley Namgyal õpetlase kolm oskust: õpetamise, väitlemise ja kirjutamise. Ta harjutas õpetuste olemust nii: ta polnud kunagi kiindunud kingitustesse ja teenetesse, mis inimesed talle lugupidamisest pakkusid. Ta hoidis endast alati eemal kadeduse ja võistlusvaimu. Hoides kogu aeg meeles püsitust, põlgas ta rikkust, isegi kuninglikke aardeid. Ta harjutas, alates oma sünnist kuni surmani, kogu aeg meditatsiooni. Tema meditatsioon oli nõnda ainulaadne, et isegi need, kes läksid kuudeks või aastateks eraldusse, polnud temaga võrreldavad.
Selleks et suutra ja tantra sõiduki teel edeneda, on esimeseks sammuks õpetaja kuulamine. Varasemalt sai juba mainitud lugematuid õpetajaid, keda ta järgis. Kuut ületavust (pāramitā’d) harjutas ta järgnevalt:
Ületav heldemeelsus: ta harjutas veatult rikkuse, õpetuse, lahkuse ja kartmatuse ületavust. Ületavat rikkust harjutas ta selle kaudu, et jagas ära kõik, mis tal oli, kartuseta puudust kannatada. Kõik, hoolimata positsioonist, võisid loota, et saavad kasu just nagu mesitarus elavad mesilased, kes saavad osa meest. Neid kingitusi jagades oli ta lahke, lausus meeldivaid sõnu ning väljendas sooje tundeid. Mis puutub õpetuse, lahkuse ja kartmatuse ületavusesse, siis neid on mainitud juba varasemates peatükkides.
Ületav eetika: ta järgis rangelt kolme bodhisattva eetikajuhist: vääratest tegudest hoidumist, vooruste täiustamist ning teistele olenditele kasu toomise eetilist juhist. Kõigest sellestki on juba räägitud.
Ületav kannatlikkus: temas oli kannatlikkus mitte tasuda samaga neile, kes teda kahjustasid, kannatlikkus vabatahtlikult taluda kannatust ning dharma eristava teadlikkuse kannatlikkus. Näide sellest, kuidas ta ei tasunud samaga: ta ei tundnud mingit viha nende vastu, kes teda elu jooksul solvasid, relvadega vigastasid või isegi mürgitasid. Tema meeldiv väljenduslaad, lahked sõnad ning rahulik meel olid kõigutamatud.
Ületav tarmukus: selleks et õpetuste ookeani kuulata, selle üle mõtiskleda ning seda harjutada, ei hoolitsenud ta kunagi eraldi keha eest. Ta oli vaba igasugusest kiindumusest kingitustesse, abisse, ülistustesse, toitu ning jooki ja unne. Ta ei pidanud kunagi oma pingutusi väsitavateks ning ta ei hoolinud, kas oli päev või öö, kuum või külm, oli ta väljas või sees. Ta püüdis ainult olla bodhisattva kõigi olendite hüvanguks. Mõeldes ainult püha õpetuse sümbolitele – kujudele ja maalidele, mis ta lõi, tundub, nagu oleks ta kogu elu ainult sellega tegelenud. Mõeldes püha õpetuse kõigile selgitustele ja tõlgetele, mis ta tegi, tundub, nagu ta oleks kogu elu ainult nendega tegelenud. Mõeldes kõigi tema kirjutatud teoste peale viie teaduse kohta, tundub, nagu ta oleks kogu elu ainult nendega tegelenud. Mõeldes, kuidas ta sai pühadelt laamadelt salajased juhised, tundub, nagu ta oleks elu jooksul ainult sellega tegelenud. Mõeldes, kuidas ta õppis pähe suutra ja tantra köited, tundub, nagu ta oleks elu jooksul ainult sellega tegelenud. Nõnda jõudis ta ületava tarmukuseni.
Ületav keskendumine: ta oli alates lapsepõlvest kogu elu harjutanud sügavat keskendumist, tema keskendunud meel oli kindel kui mägi.
Ületav tarkus: kõigepealt peab inimene omandama kõik viis teadust, sest kui see ei õnnestu, siis ei suuda isegi kõige võimekam inimene kõikteadmiseni jõuda. Seda, kuidas Chokley Namgyal need viis teadust omandas, on eelnevalt juba selgitatud. Bodong Panchenil olid kõik omadused, mis vastavad vaimse meistri (geše) definitsioonile. Ta pidas hoolsalt oma religioosseid tõotusi, säilitas samaväärsuse ning püsis vabana meeleplekkidest, ta oli väga vilunud õpetustekstide tundmises, ta sai külluslikult juhiseid ning oli väga oskuslik jutlustaja. Chokley Namgyalil olid ka kõik omadused, et täita laamaks olemise tingimused kooskõlas tantratraditsiooniga, ning temas puudusid vead, nagu kaastunde puudumine, raev, ülbus ja salakavalus. Temas oli kindel usk, arukus, kannatlikkus ning tal oli üllas iseloom. Ta tavatses öelda, et tal oli tänu Buddha õnnistustele hea õnn juua tantraõpetuste nektarit. Ta harjutas veatult loomise astet (utpattikrama) ning sai palju nägemusi buddhadest, bodhisattvatest ning kaitsejumalustest. Sellest on juba varem räägitud, ent nüüd võiks lisada järgmist: kui ta viibis Gungthangis, siis mediteeris ta kord raevukal Miyobal. Sel puhul nägi ta oma meditatsioonipaiga katuselt idataevas raevukat jumalust kaunites rõivastes keset valget pilvemerd, mis näis kui elevandid. Alguses oli tal teatud kahtlusi, kuid siis ta mõistis, et jumaluse rõivad vastavad täpselt tantratekstides kirjeldatule. Ta kuulis ka häält taevast ütlevat: „Miks kahtled? Sa pead kirjutama Miyoba ülistuseks teksti.“ Nõnda ta ka tegi.
Ükskord Los viibides lubas ta ühele kloostriülemale, et annab teostamise tantra (caryātantra) kaheteistkümne mandala pühitsused. Sel ööl hakkas ta nina veritsema. Arstidel ei õnnestunud verejooksu peatada, ka polnud abi kuuesaja munga poolt läbi viidud religioossest teenistusest. Verejooksu kuuenda päeva õhtul oli ta koos oma sekretäriga templi katusel asuvas väikeses ruumis. Kuigi paistis, nagu oleks ta magama jäänud, küsis ta järsku: „Kas sina andsid mulle kristallist palvehelmed?“ Sekretär vastas: „Ei, ma ei andnud.“ „Tundsin just, et keegi andis, ehk oli see mõni bodhisattva ja mu tervis võib nüüd väga kiiresti paraneda.“ Ning peagi ta paraneski.
Kord, kui ta andis Kyirongis õpetust, sai ta nägemuse Buddhast ja tema õpilastest. See liigutas teda nii sügavalt, et ta puhkes nutma ega suutnud edasi õpetada. Üks inimene tema kaaskonnast palus tal jätkata, kuid ta ütles: „Buddha istub lõvitroonil, temast paremal on Mandžušrī, vasakul Vadžrapāni ning kõige ees on Tārā.“ Seejärel ühendas õpetlane oma peopesad ning palvetas nende poole kõigi olendite eest, kuni minestas.
Shekaris andis ta Lõuna-Latö isandale pika eluea pühitsuse (tshe dbang). Sel ajal oli talv ning ta tegi rituaali väga krõbedal talvepäeval, ent oksakesel vaasis tärkasid sinised, rohelised ja kollased lehed ning sellel puhkesid õied. Seda nägid kõik, kes tseremoonial osalesid, ka Langkhor Rinpoche. Sellel Lõuna-Latö isandal oli oma eelkäijatega võrreldes kõige pikem eluiga ning ta ei jäänud enam haigeks.
Kord Los viibides palus isand Ame Pal Tsong Chokley Namgyalil läbi viia rituaal, et alistada deemon, kes kontrollis Kyiri mäge. Ta sooritas koos saja mungaga rituaali, valmistas vee torma (chab btor) ja lu torma (klu gtor) ning õnnistas piirkonda ja peamisi ilmakaari. Seejärel soovis isand sinna templi ehitada ning palus Chokley Namgyali: „Dolpos on üks vana hüljatud tempel, mis on väga heast puidust, mida sooviksin selle templi jaoks kasutada, kuid paika valitseb šibdag (gzhi bdag). Kas võiksite talle teate saata?“ Alguses õpetlane ei nõustunud, kuid kui üks inimene isanda saatkonnast rõhutas: „Palun saatke see teade. Kui puit peaks tulema madalamatelt aladelt, siis loob see paljudele inimestele raskusi,“ nõustus ta, kuna nägi, et see on paljude hüvanguks. Ta saatis järgmise sõnumi: „Dolpo templi šibdagile saadetud juhised Vadžradharalt. Tempel on varemetes ning sinna ei viida enam rituaalseid ohvriande. Puidust pole kellelegi kasu. Siin soovib üks vooruslik isand ehitada templi, kasutades sinu puitu. Ta toob kõik olulised rituaalsed ohvriannid. Palun ära kahjusta neid, kes tulevad puitu võtma. Ma pakun torma ning valmistan sinu palveldamiseks ette ühe koha. Kui sa ei kuula seda sõnumit, siis tuleb mul teha mõned võimsad tantrarituaalid.“ Ta andis selle sõnumi inimestele kaasa, kui nad läksid puidu järele, samal ajal kui arvukad mungad viisid vana templi nurga peal läbi tormarituaali ning lugesid sedasama sõnumit. Neil õnnestus kaasa võtta kogu puit.
Kord Kyirongis kahjustas üks võimas asura kuninga venna südant. Too viidi sealt kõikvõimalikesse paikadesse, kuid ta ei suutnud süüa, sest kõik toit, mis ta neelas, jäi talle kurku kinni. Lisaks oli tal ka üliinimlik jõud, nii et teda ei suudetud kontrollida. Tema sugulased olid kaotanud juba kogu lootuse tema paranemiseks, kuni nad kutsusid Chokley Namgyali ja palusid tal kuningliku suguvõsa liiget õnnistada. Suur õpetlane pani oma parema jala kurjavaevatu südamele ning luges mõned võimsad mantrad, luues samal ajal metsiku hoiaku. Mees sai otsekohe terveks. Hiljem, kui ta muutus taas vaimust vaevatuks, paluti õpetlasel taas teda õnnistada ning siis oli paranemine lõplik.
Suur õpetlane harjutas Chamcheni piirkonnas olles ka veatult teostamise astet (saṃpattikrama). Ükskord küsis ta oma õpilaselt Taglung Thangpalt: „Kas sul on olnud takistavaid häirivaid unenägusid?“ Õpilane vastas: „Jah, on, kuid neis pole olnud halbu endeid.“ Suur õpetlane jätkas: „Ma ei tahaks näha tavalisi unenägusid, mis ei püsi meeles, või neid, milles on halbu endeid. Mul pole kunagi selliseid unenägusid olnud ning olen unes alati seda näinud, mida olen tahtnud, ent nüüd pole mul ei tavalisi unenägusid ega neidki, mida soovin.“ Nende sõnade põhjal järeldas õpilane, et ta õpetaja ei olnud kunagi näinud tavalisi unesid ning et tal oli kõrge vaimne taipamine.
Tal oli ülim vilumus harjutustes, mis seondusid rlung’iga ning seega suutis ta iga lõhna kontrollida. Kui ta sõi näiteks midagi tugevalõhnalist, nagu küüslauk, siis ei haisenud ta pärast. Langkhor Rinpochegi, kes oli temaga pikka aega koos, kinnitas seda: „Öeldakse, et suur tõlkija Pang Lotsawa tavatses küüslauku süüa, ent ta lõhnas kui sinine lootoslill. Minuga on aga lood teised, isegi kui suudan halba lõhna vältida.“
Chokley Namgyal oli vilunud ka rituaalides ja rituaalsetes toimingutes, nagu näiteks joogatantra järgi mandalate loomine, rituaalsete käeasendite (mudrade) tegemine, mantrate lausumine, jumaluste väljakutsumine ning tulerituaalide (sbyin sreg) sooritamine. Ta oli ekspert ka erinevate mandalate (kolmedimensiooniliste, lõuendile maalitud ning värvilisest liivast loodud mandalate) kujundite tegemises ning värvide valimises. Tema loodud mandalad muutusid hiljem väga pühadeks sümboliteks. Räägitakse, et nende ees süüdatud võilambid põlesid väga kaua. Kui ta tegi mõne mudra, siis tõi ta sellega õpilases esile vastava jumaluse. Ta tundis täielikult sobivat aega, hulka ning olulisi rituaalseid žeste ja ka seda, kuidas mantrat lausuda. Ta omandas kõik sammud, kuidas jumalusi välja kutsuda. Ta oli vilunud nii sisemiste kui ka väliste tulerituaalide läbiviimises.
Ta suutis väga hästi tormarituaale soortada – väliseid, sisemisi ning salajasi. Selliseid rituaale läbi viies kutsus ta endas esile võimsa, metsiku hoiaku. Kord võtsid kurjad vaimud ühe ta patrooni üle võimust ning too peaaegu suri. Chokley Namgyal sooritas tema tervise parandamiseks kõikides ilmakaartes asuvate kaitsjate rituaali. Õpetlane võttis seda väga tõsiselt ning viis rituaali läbi ühes väikses templis, kus oli viibinud ka Sakja Pandita. Patroon paranes hetkega ning haigus ei tulnud enam tagasi.
Sel ajal liikusid käskjalad sageli Chödingi ja kahe teise koha vahel, kuid saadikud pidid läbima üht paika, kus neilt tavatseti hobused varastada. Suure õpetlase kaaskond oli väga pahane ning arvates, et sellist käitumist ei tohiks rohkem taluda, palusid nad tal mõne vägeva tormarituaali läbi viia, et röövleid karistada. Ta keeldus, öeldes, et tema järgijad on inimesed, kes olid saanud vaimse vabaduse ning olid seetõttu väga õnnelikud. Neil teistel polnud aga selleks võimalust olnud ning nad tegid halbu tegusid. Karistamine poleks neid kuidagi aidanud. Kõiki neid tegusid mainitakse järgijate rõõmuks, kuigi need on vaid väike osa kõigest sellest, mis ta tegi.
Elu jooksul kirjutas ta palju teoseid. Kord kurtis üks ta kirjutajatest: „Paistab, et see töö on lõputu. Mitte keegi ei trüki ega loe seda. Miks jätkata? Kas poleks parem lihtsalt meditatsiooni harjutada? On aeg näidata märke tavainimesele kujuteldamatust ülimast vaimsest taipamisest.“ Õpetlane vastas: „Ära karda seda tööd. Suure teose tekst tuleb lõpetada. Seegi on heategu, märk vaimsest taipamisest.“ See vastus oli sobiv ning tegelikult paljundatigi seda tööd tänu eri patroonide toetusele mitmetes paikades.
Chokley Namgyalil oli ettenägemisvõime. Kord kui Gyamis toodi ühel teenistusel palju ohvriande, käskis ta järsku laamat: „Kiiresti, korjake kõik kokku ning minge välja!“ Inimesed lahkusidki vastumeelselt. Kui nad olid välja jõudnud, varises maja kokku. Inimesed meenutasid hiljem, et nad ei surnud just tänu temale.
Kord palus mahasiddha Chang Sung, kes oli tol ajal tema õpilane, luba lahkuda, et Üsse minna, kuid õpetaja ei andnud talle luba. Kuna ta käis peale, siis ütles Chokley Namgyal: „Kui sa tahad kindlasti minna, siis on parem kui oled aasta Tsangis ning lähed seejärel Üsse. Kui sa nii ei tee, tekivad sul raskused.“ Õpilane ei järginud talle antud nõu ning oli Tsangis vaid paar kuud ja läks siis edasi Üsse. Seal aga varastati talt kuld ja türkiisid, mille ta oli reisikulude katteks kaasa võtnud. Hiljem kuulis ta, et varas läks pärast aastat tagasi Khami. Chokley Namgyali kaaskond rääkis, et ta teadis sageli ette inimeste saabumist ning lasi valmistada sobivad toidud ja joogid.
Kui suri Langkhori kloostri kloostriülem, paluti Chokley Namgyalil määrata sellele kohale uus inimene, valides kahe kandidaadi vahel. Kuigi vanem oli suur õpetuse ekspert, valis õpetlane noorema – varsti pärast seda vanem suri.
Kord tahtis üks inimene Kyirongi kaudu Nepali minna. Samas palus ta ka õpetlaselt tee osas nõu. Chokley Namgyal vastas, et ta läheks Kyirongi kaudu, ent tuleks tagasi Nyanangi kaudu. Kuigi see inimene arvas, et nii minnes kui ka tulles oleks parim Kyirongi teed kasutada, otsustas ta õpetaja nõuannet järgida. Nõnda tuligi ta Nyanangi kaudu Chödingi tagasi. Niipea kui reisija saabus, kuulis ta, et Kyirongis oli sel ajal just palju probleeme ning et seal oli tapetud palju teelolijaid. Nõnda oli Chokley Namgyal oma ettenägemisvõime poolest väga kuulus.
Kui inimesed surid, tavatses ta neid palvete kaudu juhatada nii, et nad ei sünniks enam madalamatesse maailmadesse. Kord sooritas ta ühe Gyantse naise surma puhul rituaali ning too sündis ümber ühe väikese tüdrukuna. Tänu Bodong Pancheni palvetele sündis ümber Situ Rinchen Phag ühe poisina. Hiljem suutis poiss meenutada oma eelmist elu ning tundis ära inimesed oma kaaskonnast. Kui Lõuna-Latö ja Nyangtö vahel toimus sõda ning suri palju inimesi, palus üks patroon õpetlasel ühe sõjas surnud inimese eest palvetada. Chokley Namgyal ütles aga, et see inimene on elus ning hiljem tuligi välja, et ta oli sõjas vaid haavata saanud. See sündmus suurendas patrooni usku õpetlasse.
Pärast selles maailmas ülesande täitmist võtsid kangelased (dpa’ bo) ja jooginid ta vastu Dharma Puhtasse Valda (dharmadhātu)
Neli aastat enne õpetlase surma saatis tema õpilane Taglung Thangpa Ngawang Dragpa Chokley Namgyalile sõnumi, et ta tuleks tema juurde ja pööraks dharmaratast ehk jutlustaks. Kutses oli kirjas: „Muistsetel aegadel õnnistas Buddha olendeid tänu tohututele pingutustele, mis ta oli teinud. Vaatamata reisi raskusele, palun tulge siia kõigi olendite pärast ning et dharma leviks.“ Vastuses ütles õpetlane, kes teadis oma elu pikkust: „Minu liinis on suurel Changchup Tsemol olnud kõige pikem elu. Sellest, kui mul täitus tema vanus, on möödunud juba paar aastat. Eelmiste elude karma tõttu olen palju haige olnud. Olen saanud vanaks ning mu elu hakkab lõppema. Ma pole veel surnud vaid tänu Buddha õnnistustele, ent suren üsna pea. Sel põhjusel ei saa ma kaugele minna.“ Kui selle eluloo kirjutaja sai teada, et Chokley Namgyal ei viibi enam kaua selles maailmas ning võimalik, et ta ei saa õpetajaga enam kohtuda ega temalt õpetusi kuulda, otsustas ta kohe Chödingi minna. Teel ei kohanud ta mingeid raskusi ega viivitusi. Kui ta kohale jõudis, ütles õpetaja: „On hea, et oled suures usus oma laamat vaatama tulnud ning et jõudsid turvaliselt kohale.” Sel ajal ilmusid Chödingi kloostri kohal taevas telgikujuliselt vikerkaared. Kõik teadsid, et see on märk, et õpetaja on kutsutud teistesse valdadesse ning palvetamisest, et ta veel ei lahkuks, poleks mingit abi. Siiski oli ta nõus, et mungad eri eraklatest korraldasid tema heaks ühe teenistuse. Oma õpilaste palvel nõustus ta ka ravimeid võtma. Tundus, nagu oleks tema seisund paranenud, tema silmad nägid paremini ning kõrvad kuulsid kui mõne nooruki omad. Seejärel palus eluloo autor tungivalt, et õpetaja läheks Üsse õpetust jagama. Bodong Panchen vastas: „Olen jäänud vanaks ja haigeks. Olen saavutanud oma elu kulminatsiooni, ma ei usu, et Üsse minemisest oleks kasu. Siiski saadan sind, isandat ja teenijaid kuni Shekarini.“ Järgmisel aastal läksid nad suure õpetlasega Shekari. Tol ajal tekitasid röövlid seal piirkonnas paljudele raskusi, kuigi nemad ei kogenud tänu Chokley Namgyali õnnistustele mingisuguseid probleeme. Kui nad seal siis õpetajast lahku läksid, palus õpilane, et ta palvetaks nende taaskohtumise eest tulevastes eludes. Kogu selle aasta viibis Bodong Panchen Shekaris ning õpetas munkasid. Sel ajal rääkis ta paljudest märkidest, mis ennustasid tema surma. Kord ütles ta ühele oma õpilasele: „Lähen taevalikesse valdadesse. Puhtaim taevas on Akaništha buddhaväli, kuhu lähen.“ Ühel päeval ütles ta, et nägi, nagu oleks kogu taevas õpetustekstidega kaetud. Ta ütles, et soovib tagasi minna Chödingi, mille ta rajas. Järgmisel, 1450. aastal lõpetas ta Chödingi suure stuupa ehituse. Sama aasta sügisel korraldas ta selle sisseõnnistamiseks suurejoonelise rituaali.
Järgmise aasta alguses oli tal nägemus Buddhast, kes ütles: „Sa pead oma ülesande lõpetama, sest sind ootavad teistel väljadel suured teod.“ Pärast seda kogus ta kokku kolmkümmend inimest, et oma põhiteos lõpetada. Tänu tema õnnistustele suutis isegi kõige aeglasem neist päevas kirjutada kolmkümmend lehekülge ning nõnda suutis ta ära lõpetada dPal de kho na nyid ‘dus pa.
Ühel päeval toimus maavärin ning taevas kajas kõuemürin. Chokley Namgyal tundis, et see on märk sellest, et ta läheb varsti nirvaanasse. Ta ütles, et kui viie päeva pärast suur torm tõuseb, siis tähendab see, et ta sureb väga kiiresti. Tema õpilased olid väga mures ning palusid, et ta ei hülgaks neid ega lahkuks teise valda. Viie päeva pärast tõusiski suur torm, mis kestis viis päeva. Suur Chokley Namgyal ütles: „Ma ei jää enam sellesse maailma. Minu eluruumidki hävinevad. Nende viie päeva jooksul on ilmunud palju asurasid, et mind külastada.“ Siis oli tal üks nägemus: ta ratsutas briljantvalgel hobusel, neli daakinit kandmas hobuse jalgu, ning jõudis ühe kõrge mäe tippu. Sealt leidsid nad tohutu palee, kus jumalad ja jumalannad tõid talle palju ohvriande.
Kord ütles ta oma kaaskonnale: „Täna tuleb palju külalisi, valmistage hea rituaalne ohvriand ning siis lahkuge.“ Kui mõned järgijad temaga varsti pärast seda kohtusid, ütles ta: „Sajanäoline Vadžrabhairava tuli, tegi minu ees palju kummardusi ning ütles: „Sul on sama loomus kui kõigi kolme aja (mineviku, oleviku ja tuleviku) buddhadel. Nüüd peaksid sa kiiresti minema.““ Kui see nägemus oli hajunud, tundis ta end väsinult. Ühel päeval ütles ta: „Nägin üht musta meest, kellel oli kaitsejumaluse, gönpo (mgon po) välimus. Ta süütas suure tule, põletas kõik mu riided ning põletas peaaegu maha ka mu maja. Ta ütles: „Sa peaksid kiiresti minema; sind ootab lugematult olendeid ning nad kannatavad.““ Hiljem kordas ta hoolimata oma kõrgest east ja seisukorrast üht laulu ning tantsis: „Sündimise saatuseks on surm, kõige kogutu saatuseks on laialipillutamine, kõige arendatu ja õitsenu saatuseks on allakäik. Selline on elureegel.“
Kõiki neid märke nähes ja kuuldes hakkasid järgijad üha rohkem muretsema ning ütlesid: „Palun olge meie vastu kaastundlik ning võtke oma ravimeid.“ Kuid ta vastas: „Kui soovite, siis võin neid võtta, ent pole vahet, kas võtan neid või jätan võtmata.“ Ngari Gungthangi kuningas tuli teda vaatama ja palvetas suurest kurvastusest tema olukorra üle: „Mõeldes oma järgijatele ja olenditele, palun viibige veel veidi... Kui te ei saa enam meie eest hoolitseda, siis öelge, millisele väljale lähete, nii et me võiksime palvetada, et jõuaksime lõpuks samasse paika.“ Selle peale vastas Chokley Namgyal: „Buddhaväljad ei ole kui asupaigad, millele võiks kergesti viidata. Need täidavad taeva ning kõigi meeles ei saa sinna minna, nii et ma ei püüa teile seda öelda. Kui olen läinud, ei tohiks olla mingit leinamist. Käituge normaalselt ning see teeb mind õnnelikuks.“ Ta ütles ka: „Haigus, mis on nõnda sageli seda keha rünnanud ja mulle palju kannatusi põhjustanud, on nüüd võimetu, sest suren varsti.“ Ta hakkas sisenema igavese rahu seisundisse, kui Loden, ekspert elu pikendamisel, nägi teda ning suurest kurbusest, mis tuli õpetaja nägemisest tolles seisundis, täitusid tema silmad pisaratega ja ta ütles: „Tänu meievahelisele karmasuhtele olen saanud teid kaua selles elus teenida, kuid nüüd, mil olete seda jätmas, mida hakkan ma tegema?“ Kuigi Chokley Namgyal oli juba sügavas meditatsioonis, tundis ta Lodeni vastu kaastunnet ning pöördus tema juurde tagasi. Ta andis mõned õpetused guru-joogast ning ütles: „Vastusena sinu palvetele jään veel kolmeks päevaks.“ Sellest teame, et tal oli täielik kontroll elu ja surma üle.
Ta ütles oma kaaskonnale: „Lugematutes eludes olen palvetanud, mediteerinud, lausunud mantraid ning rituaalselt kolme kalliskivi teeninud. Olen palvetanud kõigi nende inimeste eest, kellega olen olnud seotud, keda mul on olnud võimalus kohata, näha, kuulda, meeles pidada, puudutada, et nad ei läheks põrgusse. Kui mu palvetel ei peaks mõju olema, siis on see vaid minu viga.“ Seejärel kõlas täielikus vaikuses kolmanda kuu 29. kuu loojumisel koidiku ajal kuke kiremine. Chokley Namgyal küsis õpilaselt: „Kas kuulsid seda? Nüüd pean kiiresti minema.“ Õpilane vastas suures kurbuses: „Kuulsin.“ Suur õpetlane jätkas: „Nüüd pole aeg kurvastada, rõõmusta!“ Uue kuu päeval kõneles ta oma õpilastele viimased sõnad: “Põletage mu luud minu surmale järgneva päeva hommikul. Suits toob kasu paljudele olenditele.“ Saturni päeval (kolmapäeval), raudlamba aasta (1451) kolmanda kuu kolmekümnendal päeval sisenes ta seitsmekümne seitsme aastasena sügavasse meditatsiooni oma kambris, Simchung Peldzomis, vaatas taevasse ning tegi viimase hingetõmbe. Nagu kõik Buddha õpilased, läks ta kõrgemasse taevasesse välja. Öeldakse, et Pekhü platoole laskusid taevast pilved. Seejärel oli taevas seise päeva pilvitu ja sügavsinine. Ainult tema maja Sangag Dechenlingis paistis pilvedest läbi. Päike valgustas pilvi, need olid kaarjalt mitmesuguses värvidemängus nagu suled paabulinnu kaelal. Daakad ja daakinid pakkusid need pilved otsekui lilled. Neljanda kuu teisel õhtul ilmus suure mäe kohale Pekhü platoolt lõunasse tohutu valgus, mis paistis kuni hommikuni.
Neljanda kuu esimesel päeval põletati tema keha tuleohvrina. See ülesanne oli Langkhori kloostri kloostrijuhil Künga Gyaltsenil, ühel vanemal õpilasel Gyaltsen Könchogil ning suurel jooginil Dröma Chödrönil. Keha põlema hakates võttis pea tuld alles pärast suuri pingutusi. Tema luude seest tekkis palju reliikviaid jumaluste piltidega. Enamik õpilasi sai ühe neist reliikviatest. Sel ajal oli elulookirjutaja Yamdrongis ning kuulis läänetaevast lõikavat heli. Pärast hommikusööki ilmus taevasse vikerkaareketas. Ketta keskel säras päike. Laama Kabchuba ütles: „Ma pole kunagi näinud sellist vikerkaart mujal kui ainult tankal, mis kujutas Changchup Tsemo lahkumist. Kuidas Chokley Namgyalil läheb?“ Hiljem sai autor teada, et Chokley Namgyal oligi täpselt samal hetkel surnud.
Kogunes palju munkasid, et suure õpetlase jaoks tuua olulisi rituaalseid ohvriande, ja seda kõike suure kloostriülema Chökyije juhendamisel, kes oli määratud Chokley Namgyali järglaseks.
Amoghasiddhi alias Jigme Bang (ka Könchog Bang), suure kõikteadva õpetlase õpilane, kirjutas selle eluloo kolmandal tema surmale järgnenud aastal. Teos lõpetati veelinnu aastal (1453) Nakartses, Yamdrogi järve lähedal, mis oli ka budismi suure kaitsjanna Tshomen Gyalmo asupaik.
Mõningate väljajättudega tõlgitud teosest Feast of Miracles, 1997.