Bodhisattva juurtõotused

Alexander Berzin (s 1944) sündis Ühendriikides, New Jerseys. Ta elas ligi 20 aastat Indias, Dharamsalas, kus harjutas ja õppis Tiibeti budismi nelja peamise koolkonna suurimate õpetajate käe all. Ta oli üheksa aastat Serkong Tsenzhab Rinpoche isiklik tõlk ja sekretär ning on korduvalt tõlkinud ka Tema Pühadust dalai-laamat.
Üheksakümnendate lõpus kolis ta tagasi läände, et pühenduda kirjutamisele. Ta käib erinevates dharmakeskustes õpetamas ning loenguid pidamas, ent keskendub peamiselt tööle seoses Berzin Archive'iga.

Taust

Tõotus (sdom pa) on peenekoeline nähtamatu vorm mentaalsel kontiinumil ja kujundab käitumist. Konkreetselt on see hoidumine soovimatust teost (kha na ma tho ba), olgu see siis loomult hävitav (rang bzhin gyi kha na ma tho ba) või tegu, mida Buddha keelas teha (bcas pa'i kha na ma tho ba) teatud inimestel, kes harjutavad konkreetsete eesmärkide saavutamiseks. Esimese teo näide on teise elu võtmine ning viimase näiteks on pärast keskpäeva söömine, mida kloostrilubadused andnud inimesed peaksid vältima, et nende meel oleks öösel või järgmisel hommikul mediteerimiseks selgem.

On olemas kaks bodhitšitta arendamise etappi – soovi (smon pa'i sems bskyed) bodhitšitta [ehk virgumissoov] ja tegelik (jug pa'i sems bskyed) bodhitšitta [ehk virguma hakkamine]. Bodhisattva tõotused antakse ainult seoses viimasega.

Bodhisattva tõotuste (byang sems sdom pa) andmine tähendab lubamist hoiduda kahesuguste negatiivsete tegude tegemisest, mille Buddha keelas neile, kes harjutavad bodhisattvatena, et jõuda virgumiseni ja tuua teistele võimalikult palju kasu:

1. kaheksateist tegu, mis põhjustavad juurlanguse (byang sems kyi tsa ltung),
2. nelikümmend kuus viisi käituda ekslikult (nyes byas).

„Juurlangus“ tähendab kogu bodhisattva tõotuste kogumi kaotamist. See on langus selles mõttes, et viib mandumisele vaimses arengus ja takistab positiivsete omaduste laienemist. Sõna „juur“ tähendab, et see on juur, mis tuleb välja kitkuda. Väljenduslihtsuse pärast nimetatakse neid kahte kogumit tavaliselt „bodhisattva juur- ja teisesed tõotused“. Need esitavad suurepärased juhised, millist käitumislaadi vältida, kui soovime teistele kasu tuua nii puhtalt ja täiuslikult kui võimalik.

Kümnenda-üheteistkümnenda sajandi India õpetaja Atīša sai selle konkreetse bodhisattva tõotuste versiooni oma Sumatra õpetajalt Suvarnadvīpa Dharmakīrtilt (Dharmapālalt) ning viis selle hiljem Tiibetisse. Versioon pärineb Ākāšagarbha suutrast (Nam mkha'i snying po mdo, skr Ākāśagarbha-sūtra), nagu see on tsiteeritud Õpetuse kokkuvõttes (bSlabs btus, skr Śikṣā-samuccaya), mille koostas Šāntideva kaheksandal sajandil Indias. Praegusajal järgivad seda kõik tiibeti traditsioonid, kuna Hiinast pärinevad budistlikud traditsioonid järgivad bodhisattva tõotuste teisi versioone.

Lubadus pidada bodhisattva tõotusi ei kehti ainult selles elus, vaid ka kõigis tulevastes eludes kuni virgumiseni. Nõnda jätkuvad tõotused peenekoelises vormis meie mentaalses kontiinumis tulevastesse eludesse. Kui oleme andnud bodhisattva tõotused eelmises elus, ei kaota me neid, kui murrame tõotusi teadmatult siin elus täielikult, kui me pole neid praeguses elus uuesti andnud. Selles elus esimest korda tõotuste taasandmine tugevdab impulssi virgumise nimel pingutada, mis on meis kasvanud alates tõotuste esmakordsest andmisest. Seepärast rõhutavad mahajaana õpetajad, kui oluline on surra nõnda, et bodhisattva tõotused oleksid murdmata ja tugevad. Nende pidev olmasolu meie mentaalses kontiinumis jätkab tulevastes eludes pälvimuste kogumist isegi enne, kui oleme tõotusi uuesti andes need taaselustanud.

Järgides gelukile aluse pannud Tsongkhapa viieteistkümnendast sajandist pärit kommentaari bodhisattva tõotustele Selgitus bodhisattva eetilisele distsipliinile: peamine tee virgumisse (Byang chub sems dpa'i tshul khrims kyi rnam bshad byang chub gzhung lam), uurigem kaheksatteist negatiivset tegu, mis põhjustavad juurlanguse. Igal neist on mitmeid eritingimusi, mida me peame teadma.

Bodhisattva kaheksateist juurlangust

1. Enese ülistamine ja/või teiste halvustamine

See langus viitab, et sel kombel räägitakse kellelegi, kes on madalamal positsioonil. Motiiv peab sisaldama kas soovi kasu, kiituse, armastuse, austuse vms järele inimeselt, kelle poole pöördutakse, või kadedust halvustatud inimese vastu. Pole mingisugust vahet, kas räägime tõde või valet. Ennast budistlike õpetajatena reklaamivad inimesed peavad hoolikalt vaatama, et nad ei põhjustaks seda langust.

2. Dharmaõpetuste või rikkuse mittejagamine

Siin peab motiiviks olema konkreetselt kiindumus ja ihnsus. See negatiivne tegu ei tähenda ainult omastavat suhtumist oma märkmetesse või diktofoni, vaid olemist kitsi oma ajaga ning keeldumist aidata, kui seda vajatakse.

3. Teiste vabanduste mittekuulamine või nende löömine

Mõlema teo motiiviks peab olema viha. Esimene neist viitab tegelikule olukorrale, kui karjutakse teise inimese peale või pekstakse teda ning kui see inimene palub andestust või keegi teine anub, et lõpetaksime, ent meie keeldume. Languse teine pool tähendab lihtsalt kellegi löömist. Mõnikord on vaja taltsutamatutele lastele või koduloomadele laksu anda, et nad ei jookseks teele, kui nad muidu ei kuula, ent mitte kunagi pole sobiv ega kasutoov kedagi vihaselt distsiplineerida.

4. Mahajaana õpetuste hülgamine ja väljamõeldud õpetuste kuulutamine

See tähendab, et hüljatakse õiged õpetused, mis puudutavad mõnda teemat seoses bodhisattvatega, nagu näiteks nende eetiline käitumine, ja mõeldakse sama teema kohta välja usutavad, ent eksitavad juhised, ning väidetakse, et need on autentsed, ning seejärel õpetatakse neid teistele, et nad hakkaksid järgijateks. Selle languse näiteks on olukord, kui õpetajad, kes ei soovi potentsiaalseid õpilasi minema ajada, andestavad liberaalse eetilise käitumise ning seletavad, et iga tegu on aktsepteeritav seni, kuni see ei kahjusta teisi. Me ei pea olema õpetaja, et seda langust põhjustada. Võime seda teha isegi teistega sundimatult suheldes.

5. Kolmele kalliskivile mõeldud ohvriandide võtmine

See langus tähendab millegi buddhadele, dharmale või sanghale pakutu või neile kuuluva varastamist või kõrvaletoimetamist või laskmist kellelgi teisel seda teha ning lõpuks varastatu enda omaks pidamist. Siin kontekstis tähendab sangha kloostrilubadused andnud neljast või enamast inimesest koosnevat rühma. Siia alla kuulub näiteks ka budistliku ehitise rajamiseks, dharmaraamatute trükkimiseks või munkade või nunnade kogukonna toitmiseks annetatud raha kõrvaletoimetamine.

6. Püha dharma hülgamine

Siinkohal tähendab langus lahtiütlemist – või oma arvamuse väljaütlemisega selle põhjustamist, et teised ütlevad lahti – šraavaka- (nyan thos), pratjekabuddha- (rang rgyal) või bodhisattvasõiduki pühakirjalistest õpetustest kui Buddha sõnadest. Šraavakad [ehk kuulajad] on need, kes kuulavad buddha õpetusi, kuni need on veel kättesaadavad, samal ajal kui pratjekabuddhad on isearenevad harjutajad, kes elavad peamiselt pimeduse ajastutel, kui dharmaga ei ole võimalik vahetult kokku puutuda. Vaimseks arenguks toetuvad nad intuitiivsele mõistmisele, milleni nad jõuavad tänu eelmistes eludes õpitule ja harjutatule. Õpetused nii šraavakatele kui ka pratjekabuddhadele moodustavad üheskoos hinajaana ehk väiksema sõiduki õpetused, et jõuda isikliku vabanemiseni sansaarast. Mahajaana paneb rõhku meetoditele, mille kaudu jõuda täieliku virgumiseni. Selle eitamine, et mitte ükski või ainult osa nende sõidukite pühakirjadest ei pärine Buddhalt, on juurlangus.

Sellest tõotusest kinnipidamine ei tähenda ajaloolise vaatekoha hülgamist. Buddha õpetusi anti sajandeid edasi suuliselt enne, kui need üles kirjutati, ning seetõttu tulid tekstidesse tingimata sisse moonutused ja võltsingud. Suured õpetajad, kes koostasid Tiibeti budismi kaanoni, hülgasid kindlasti tekstid, mis polnud nende arvates autentsed. Selle asemel, et otsustada nende asjade üle lähtuvalt oma eelarvamustest, tuginesid nad seitsmenda sajandi India õpetaja Dharmakīrti kriteeriumidele, hindamaks mis tahes materjali paikapidavust – võimalust selle harjutamise kaudu jõuda budistlike eesmärkideni ehk parema taassünni, vabanemise ja virgumiseni. Stiilierinevused budistlikes pühakirjades ja isegi ühes konkreetses tekstis näitavad sageli erinevust ajas, mil kirjutati üles õpetuste eri osad või kui need tõlgiti erinevatesse keeltesse. Seepärast võib pühakirjade uurimine tänapäevaste tekstianalüüsi meetoditega olla viljakas ega ole vastuolus selle tõotusega.

7. Selle põhjustamine, et kloostrilubadused andnud inimesed loobuvad oma rüüst, või selliste tegude tegemine, nagu nende rüüde varastamine

See langus tähendab konkreetselt millegi tegemist, et kahjustada ühte, kahte või kolme budistlikku munka või nunna, hoolimata sellest, milline on nende moraalne staatus või kui kaugele nad on jõudnud õpingutes ja harjutamises. Selliste tegude motiiviks peab olema pahatahtlikkus või õelus ning tegu peab hõlmama nende peksmist või sõnadega mõnitamist, nende omandi äravõtmist või nende kloostrist väljaheitmist. Nunnade või munkade kloostrist väljaheitmine ei ole aga langus, kui nad on murdnud ühte oma neljast peamisest tõotusest: mitte tappa, ja eriti inimest; mitte varastada ja eriti midagi kloostrikogukonnale kuuluvat; mitte valetada, eriti vaimsete saavutuste kohta; ning olla täielikus tsölibaadis.

8. Viiest jäledast kuriteost mõne toimepanemine

Viis jäledat kuritegu (mtshams med lnga) on: oma isa, ema või arhati (vabanenu) tapmine, buddha vere valamine halva kavatsusega ja kloostrikogukonnas lõhe tekitamine. Neist viimane jäle kuritegu tähendab Buddha õpetuste ja kloostriinstitutsiooni hülgamist, selle põhjustamist, et mungad või nunnad ütlevad neist lahti, ning seejärel nende kaasamist oma just loodud religiooni ning kloostritraditsiooni. See ei tähenda dharmakeskusest või -organisatsioonist lahkumist – eriti kõlbelise laostumise tõttu organisatsioonis või vaimsete õpetajate hulgas – ning teise keskuse asutamist, mis järgib siiski Buddha õpetusi. Lisaks tähendab sõna sangha selle jäleda kuriteo puhul konkreetselt kloostrikogukonda. See ei tähenda sanghat selle sõna mittetraditsioonilises kasutuses lääne budistide hulgas, kus see viitab dharmakeskuse või organisatsiooni kogukonnale.

9. Kinnihoidmine väärast, vaenulikust vaatest

See tähendab tolle eitamist, mis on õige ja väärtuslik – nagu näiteks põhjuse ja tagajärje, varjupaiga, taassünni ja sellest vabanemise eitamist – ning selliste ideede suhtes ja nendesse uskuvate inimeste suhtes vaenulik olemist.

10. Paikade, nagu linnade hävitamine

See langus tähendab mõne linna, ringkonna või maapiirkonna tahtlikku hävitamist, pommitamist või keskkonna halvendamist, muutes need sobimatuks, kahjulikuks või raskeks inimestele või loomadele elamiseks.

11. Tühjuse õpetamine neile, kelle meel pole treenitud

Selle languse peamiseks objektiks on inimesed, kelles on bodhitšittamotiiv, ent kes pole veel valmis tühjust mõistma. See õpetus ajab niisugused inimesed segadusse või hirmutab neid, mille tagajärjel hülgavad nad bodhisattva tee isikliku vabanemise nimel. Nii võib juhtuda selle tagajärjel, et mõeldakse: kuna kõik ilmingud on tühjad omaolemisest, pole kedagi olemas, miks siis üldse näha vaeva kellegi heaks töötades. See tegu tähendab ka tühjuse õpetamist inimesele, kes mõistab seda valesti ning hülgab seetõttu dharma täielikult, mõeldes näiteks, et budism õpetab, et mitte midagi pole olemas ning on seetõttu täielik mõttetus. Ilma ülemeelelise tajuta on keeruline aru saada, kas teiste meel on piisavalt treenitud, et nad ei tõlgendaks vääralt õpetusi kõigi ilmingute tühjusest. Seepärast on oluline juhatada teised nende õpetuste juurde astmeliselt, järjest keerukamate selgitustega, ning aeg-ajalt kontrollida nende mõistmist.

12. Teiste viimine lahtiütlemisele täielikust virgumisest

Selle teo objektiks on inimesed, kes on endas juba loonud bodhitšittamotiivi ning püüdlevad virgumise poole. Langus tähendab neile ütlemist, et nad ei suuda kogu aeg käituda heldemeelselt, kannatlikult jne – ütlemist, et nad ei suuda saada buddhaks ning et neile oleks palju parem pingutada omaenese vabanemise nimel. Kui nad aga ei pööra tegelikult ära virgumise püüdlemisest, pole see juurlangus lõpuni viidud.

13. Selle põhjustamine, et keegi ütleb lahti oma pratimokšatõotustest

Pratimokša- ehk individuaalse vabanemise tõotused (so thar sdom pa) tähendavad ilmikute, katseajal olevate nunnade, noviitsmunkade ja -nunnade ning munkade ja nunnade tõotusi. Siinkohal on objektideks inimesed, kes peavad kinni ühest pratimokša tõotustekogumist. Langus tähendab siin ütlemist, et neile kui bodhisattvatele pole pratimokšast kinnipidamisest mingit kasu, sest bodhisattvate jaoks on kõik teod puhtad. Selleks et langus oleks lõpule viidud, peavad nad tegelikult oma tõotustest lahti ütlema.

14. Šraavakasõiduki halvustamine

Kuues juurlangus on lahtiütlemine sellest, et šraavaka- või pratjekabuddhasõiduki tekstid on Buddha autentsed sõnad. Siinkohal me nõustume, et need on tema autentsed sõnad, ent eitame nende õpetuste tõhusust ning väidame, et kasutades neid juhiseid, näiteks vipaśyanā (analüüsiva vaatluse) kohta, pole võimalik vabaneda häirivatest emotsioonidest ja hoiakutest.

15. Vääralt väitmine, et ollakse mõistnud tühjust

Me põhjustame selle languse, kui me pole täielikult tühjust mõistnud, ent õpetame seda või kirjutame selle kohta, teeseldes, et oleme, ja teeme seda kõike kadedusest suurte õpetajate vastu. Pole vahet, kas meie teesklus petab ära mõne õpilase või lugeja. Ent sellest hoolimata peavad nad aru saama, mida selgitame. Kui nad ei saa arutlusest aru, pole langus lõpule viidud. Kuigi see tõotus tähendab vääralt väitmist, nagu oldaks konkreetselt tühjust mõistetud, on selge, et peame hoiduma samast asjast, kui õpetame bodhitšittat või teisi dharma aspekte. Pole viga õpetada tühjust enne selle täielikult mõistmist, kuid siis tuleb avalikult toda tõsiasja tunnistada ning sedagi, et selgitame tühjust pelgalt oma praeguse esialgse mõistmise tasandilt.

16. Selle vastuvõtmine, mis on varastatud kolmelt kalliskivilt

See langus tähendab võtta vastu kingitusena, ohvriannina, palgana, tasuna, trahvirahana või altkäemaksuna midagi, mille keegi teine on kas isiklikult või kellegi selleks sundimise kaudu varastanud või kõrvale toimetanud kas siis buddhadelt, dharmalt või sanghat ning siia alla läheb ka see, kui asi kuulus ainult ühele, kahele või kolmele mungale või nunnale.

17. Ebaõiglase poliitika kehtestamine

See tähendab olemist eelarvamuslik tõsiste harjutajate suhtes ja seda kas vihast või vaenulikkusest nende vastu ning kiindumuse pärast nende eelistamist, kellel on väiksemad saavutused või kes pole üldse midagi saavutanud. Selle languse näide on, et pühendame õpetajana suurema osa oma asjast hooletutele eraõpilastele, kes saavad maksta suuri tasusid, ning hülgame tõsised õpilased, kes ei saa meile midagi maksta.

18. Bodhitšittast loobumine

See on soovi saavutada virgumine kõigi heaks hülgamine. Bodhitšitta kahest tasandist, soovi ja tegelikust bodhitšittast, viitab see konkreetselt esimese hülgamisele. Seda tehes loobume ka teisest.
Mõnikord on eraldi toodud välja ka üheksateistkümnes juurlangus:

19. Teiste halvustamine sarkastiliste värsside või sõnadega

See võib sisalduda juba ka bodhisattva esimeses juurlanguses.

Tõotuste pidamine

Kui inimesed õpivad tõotuste, nagu näiteks bodhisattva tõotuste kohta, tunnevad nad teinekord, et tõotusi on raske pidada, ja kardavad neid anda. Me väldime sellist heitumist, kui teame selgelt, mida need tõotused tähendavad. Selle selgitamiseks on olemas kaks viisi. Esimene viis on, et tõotused on hoiak, mille võtame omaks elu suhtes, et hoiduda teatud negatiivsest käitumisest. Teine viis on, et anname oma elule peenekujulise kuju või vormi. Mõlemal juhul sisaldab tõotustest kinnipidamine tähelepanelikkust (dran pa), valvsust (shes bzhin) ja enesevalitsust. Tähelepanelikkuse abil hoiame kogu päeva jooksul tõotusi meeles ning valvsusega jälgime oma käitumist, et kontrollida, kas see on tõotustega kooskõlas. Kui avastame, et astume neist üle või oleme kohe üle astumas, rakendame enesevalitsust. Nõnda defineerime ja säilitame oma elus eetilisuse.

Tõotuste pidamine ja nende suhtes tähelepanelikkuse säilitamine polegi nii võõrapärane või raske. Kui juhime autot, nõustume järgima teatud reegleid, et vähendada õnnetuse tekkimise võimalust ja suurendada turvalisust. Need reeglid vormivad juhtimise – väldime kiiruse ületamist ja vastassuunavööndisse kaldumist ja visandavad kõige praktilisema ja realistlikuma teekonna sihtkohta jõudmiseks. Pärast teatava kogemuse tekkimist saab reeglite järgimine nii loomulikuks, et neist ollakse teadlik pingutamata ning need ei muutu kunagi koormaks. Sama toimub ka siis, kui hoitakse kinni bodhisattva või mis tahes teistest eetilisest tõotustest.

Neli siduvat tegurit, millega tõotused kaotatakse

Me kaotame oma tõotused, kui hülgame need oma elus täielikult või ei püüa neid enam järgida. Seda nimetatakse juurlanguseks. Kui nii juhtub, on ainus viis selle eetilisuse juurde tagasi jõuda muuta oma hoiakuid ja teha läbi puhastusprotseduur, nagu näiteks armastuse ja kaastunde üle mediteerimine, ning seejärel anda uuesti tõotused. Kui loome nende kaheksateistkümne bodhisattva juurlanguse hulgast üheksanda või kaheksateistkümnenda meeleseisundi ehk hoiame kinni moonutatud, vaenulikust hoiakust või loobume bodhitšittast, siis kaotame pelgalt sellesama meelemuutuse tõttu elus eetilisuse, mille on vorminud bodhisattva tõotused, ja selle kaudu loobume pingutamisest, et neist kinni pidada. Selle tulemusel kaotame kohe kõik oma bodhisattva tõotused, mitte ainult selle, mille oleme konkreetselt hüljanud.

Teistest kuueteistkümnest bodhisattva juurtõotustest üleastumine ei ole juurlangus, kui hoiak, mis saadab tegu, ei sisalda nelja siduvat tegurit (kun dkris bzhi). Neist tegureist tuleb kinni hoida ja neid tuleb säilitada hetkest, mis järgneb vahetult motiivile tõotus murda, kuni hetkeni, mis järgneb vahetult tõotusest üleastumisele.

Neli siduvat tegurit on:

1. Negatiivse teo kahjulikuks mitte pidamine, selles nähakse ainult eeliseid ning tegu tehakse ilma vähimagi kahetsuseta.
2. Varasemast on harjumus tõotusest üle astuda ning praegu pole mingit soovi ega kavatsust sellest hoiduda ning samuti pole kavatsust tulevikus tegu mitte korrata.
3. Negatiivse teo üle rõõmustamine ning selle tegemine mõnuga.
4. Moraalse eneseväärikuse puudumine (ngo tsha med pa, autunde puudumine) ning mittehoolimine sellest (khrel med, häbitus), kuidas suhtuvad meie tegudesse teised, nagu näiteks meie õpetajad ja vanemad, mistõtttu pole kavatsust parandada kahju, mida endale teeme.

Kui kõik need neli hoiakut ei saada millisest tahes kuueteistkümnest tõotusest üleastumist, on bodhisattva olek meie elus ikka alles nagu ka pingutus seda säilitada, ent need mõlemad on nõrgenenud. Nende kuueteistkümne tõotuse puhul on suur vahe, kas neid ainult murtakse või kaotatakse.

Oletagem näiteks, et me ei laena kellelegi ühte oma raamatutest, kuna oleme sellesse kiindunud ja oleme ihned. Me ei näe, et selles oleks midagi valesti – lõppude lõpuks võib see inimene sellele kohvi ajada või seda mitte tagasi anda. Me pole seda kunagi varem välja laenanud ega plaani oma seisukohta nüüd ega ka tulevikus muuta. Veelgi enam: oleme keeldumise üle õnnelikud. Kuna meil jääb vajaka moraalsest eneseväärikusest, ei tunne me „ei“ ütlemise pärast häbi. Me ei hooli, millist valgust keeldumine meile heidab, hoolimata tõsiasjast, et kui oleme väidetavalt keegi, kes soovib kõiki virgumisse viia, siis kuidas pole me valmis jagama mis tahes teadmisteallikat, mis meil juhtub olema. Häbenematuna ei hooli me, mis valgusesse jätab meie keeldumine meie õpetajad või budismi üldiselt. Ning meil pole vähimatki kavatsust teha midagi, et oma isekat tegu tasakaalustada.

Kui meis on raamatu laenamisest keeldumise ajal kõik need hoiakud, oleme kindlasti kaotanud oma elus bodhisattva oleku. Oleme oma mahajaanaõpingutes täielikult komistanud ja kaotanud kõik bodhisattva tõotused. Teisest küljest: kui meis pole mõnda neist hoiakutest ja me ei laena oma raamatut, oleme vaid vähendanud oma pingutusi säilitada elus bodhisattva olekut. Meil on tõotused ikka veel alles, ent nõrgestatud kujul.

Tõotuste nõrgestamine

Kui astume üle mõnest tõotusest kuueteistkümne tõotuse hulgast, ilma et seda saadaks neli siduvat tegurit, ei nõrgesta see tegelikult meie bodhisattva tõotusi. Näiteks ei laena me oma raamatut kellelegi, kes seda küsib, ent teame, et see on tegelikult vale. Me ei tee seda põhimõtte pärast, oleme keeldumise pärast õnnetud ning hoolime sellest, millist valgust heidab see meile või meie õpetajatele. Meil on reaalne põhjus, miks keeldusime raamatut laenamast, näiteks omaenese tungiv vajadus seda kasutada, või oleme selle juba kellelegi teisele lubanud. Meie motiiviks pole kiindumus raamatu vastu või ihnsus. Me vabandame, et ei saa seda praegu laenata, ning selgitame, miks me seda teha ei saa, kinnitades tollele inimesele, et teeme seda niipea kui võimalik. Selleks, et kaotust tasa teha, pakume kasutada oma märkmeid. Nõnda säilitame oma elus täielikult bodhisattva oleku.

Hakkame seda olekut järk-järgult nõrgendama ja väheneb ka tõotustest kinnipidamine, kui kiindumus ja ihnsus hakkavad meid üha enam mõjutama. Palun pange tähele, et kinnipidamine tõotusest jagada dharmaõpetusi või mis tahes teist teadmise allikat ei vabasta meid kiindumusest ja ihnsusest oma raamatute suhtes. See takistab meid vaid nende mõju all toimimast. Me võime oma raamatut laenata või, kuna seda ise pakiliselt vajame, seda mitte praegu laenata, ent võime sellest hoolimata olla raamatusse kiindunud ja põhimõtteliselt ihnsad. Tõotused aga aitavad meil pingutades need häirivad emotsioonid hävitada ning jõuda vabanemisele oma probleemidest ja kannatusest, mida need toovad. Mida tugevamad on need tülitegijad, seda raskem on aga harjutada enesevalitsemist, et need ei määraks meie käitumist.

Kui raamatut mitte laenates teame, et see on vale, ent hoiame ikkagi kinni ühest, kahest või kolmest teisest siduvast tegurist, hakkab meis järk-järgult üha rohkem võimust võtma kiindumus ja ihnsus – ning nõnda nõrgenevad ka meie tõotused. Need moodustavad meie tõotuste väikeste rikkumiste (zag pa chung ba) väikese, keskmise ja suure taseme. Näiteks teame me, et on vale raamatut mitte laenata, ent see on meie põhimõte ning me ei tee erandeid. Kui tunneme end seepärast halvasti ja meil on häbi selle pärast, millist valgust heidab meie keeldumine meile ja meie õpetajatele, pole bodhisattva olek, mida püüame oma ellu tuua, veel väga nõrk. Kuid kui lisaks sellele oleme veel oma põhimõtte üle õnnelikud, ja veelgi enam: me ei hooli enam, mida teised mõtlevad meist või meie õpetajatest, siis langeme üha enam oma kiindumuse ja ihnsuse saagiks.

Selle oleku säilitamine oma elus muutub veelgi nõrgemaks, kui me ei tunnista, et raamatu laenamisest keeldumine on väär. See on keskmise rikkumise väike tasand (zag pa 'bring). Kui lisanduvad veel üks või kaks teist siduvat tegurit, nõrgestame seda olekut veelgi vastavalt suure keskmise rikkumise ja suure rikkumisega (zag pa chen po). Kui ilmnevad kõik neli siduvat tegurit, on see juurlangus ja me kaotame bodhisattva tõotused täielikult. Oleme siis täielikult kiindumuse ja ihnsuse mõju all, mis tähendab, et me ei püüa neid enam ületada ega teostada oma potentsiaali, nii et saaksime teistele kasu tuua. Tegeliku bodhitšitta tasandi hülgamisega kaotame bodhisattva tõotused, mis moodustavad selle tasandi.

Nõrgestatud tõotuste tugevdamine

Esimene samm bodhisattva tõotuste taastamiseks, kui oleme neid nõrgestanud või need kaotanud, on tunnistada, et see langus oli viga. Me võime seda teha heakstegemise rituaaliga (phyir 'chos, phyir bcos). See rituaal ei hõlma oma vigade ülestunnistamist mõnele inimesele või buddhadelt andestuse otsimist. Meil tuleb endaga ja oma tõotusega aus olla. Kui tundsime juba siis, kui teatud tõotuse tegelikult murdsime, et see on vale, tunnistame uuesti oma viga. Seejärel loome neli tegurit, mis toimivad vastujõududena (gnyen po bzhi). Need neli tegurit on:

1. Teo kahetsemine. Kahetsus ('gyod pa), kas siis tõotuse murdmise ajal või pärast seda, pole sama mis süütunne. Kahetsus on soov, et me ei teeks tegu, mida just teeme või oleme varem teinud. Selle vastandiks on teo tegemise nautimine või hiljem selle üle rõõmustamine. Süütunne, teisest küljest, on aga tugev tunne, et meie tegu on või oli väga halb ja et järelikult oleme tõeliselt halb inimene. Pidades sellist nimetamist omaolemisega ja igaveseks, hoiame sellest haiglaselt kinni ega lase lahti. Süütunne pole aga kunagi sobiv või abistav suhtumine vigadesse. Kui sööme näiteks toitu, mis teeb meid haigeks, kahetseme oma tegu – see oli viga. Tõsiasi, et seda toitu üldse sõime, ei muuda meid aga omaolemisega halvaks inimeseks. Me vastutame oma tegude ja nende tagajärgede eest, ent me pole süüdi hukkamõistvas mõttes, mis võtab meilt igasuguse eneseväärikuse ja kindlustunde.
2. Lubamine, et teeme parima, et seda viga enam mitte korrata. Isegi kui meil oli tõotust murdes selline kavatsus, taaskinnitame teadlikult oma otsust.
3. Naasmine aluse juurde. See tähendab, et võetakse uuesti varjupaik ja pühendatakse oma süda taas virgumise saavutamisele kõigi heaks – ehk teisisõnu taaselustatakse ja tugevdatakse varjupaika ja bodhitšitta soovitasandit.
4. Parandavate meetmete kasutamine, et tasakaalustada üleastumist. Need meetmed tähendavad armastuse ja heldemeelsuse üle mediteerimist, oma jämeda käitumise pärast vabandamist ning teiste positiivsete tegude tegemist. Kuna konstruktiivselt käitumine nõuab moraalset eneseväärikust ja hoolimist sellest, millisesse valgusesse meie teod jätavad need, keda austame, tõrjub see mõlema puudumist, mis võisid meie negatiivse teoga kaasas käia. Isegi kui tundsime tõotusest üleastumise ajal häbi ja piinlikkust, tugevdavad need positiivsed sammud meie eneseaustust ja suhtumist sellesse, kuidas teised võivad meie õpetajatest mõelda.

Kokkuvõtvad märkused

Nõnda võime näha, et bodhisattva tõotusi on tegelikult üsna raske täielikult kaotada. Senikaua kuni austame neid siiralt ja suhtume neisse kui juhistesse, ei kaota me neid tegelikult kunagi. See on nii, kuna neli siduvat tegurit pole kunagi täielikud, isegi kui meie häirivad emotsioonid põhjustavad selle, et murrame tõotuse. Isegi kui meil on moonutatud, vaenulik suhtumine, või loobume bodhitšittast, siis vea tunnistamise, kahetsuse ja teiste vastujõudude kasutamisega ning tõotusi uuesti andes tõuseme taas jalgele ning jätkame oma teed.

Seepärast, kui püütakse otsustada, kas neid tõotusi anda või mitte, on arukam toetada otsus pigem oma suutlikkusele jätkuvalt pingutada, et neisse suhtuda kui juhistesse, kui et suutlikkusele neid täiuslikult pidada. Ent parim on oma tõotusi mitte kunagi nõrgendada või kaotada. Kuigi suudame pärast jala murdmist uuesti kõndida, võime jääda lonkama.

Avaldatud Alexander Berzini loal. Ingliskeelse teksti kodu