Atīša elulugu

Geše Ngawang Dhargyey
(teksti tõlkis inglise keelde suuliselt Sharpa Tulku ning valmistas ette ja toimetas Alexander Berzin)

Lapsepõlv ja printsi elust loobumine

Ida-Indas Jahorimaal Bangala linnas Kuldse Võidulipu palees elas kuningas Kalyāṇa Hea ja kuninganna Prabhavātī Kiirgav. Kuninglikku paleed kaunistas kolmteist üksteise peale asetatud kuldset katust, mida ilustas 25 000 kuldset võidulippu. Paleed ümbritsesid lugematud pargid, tiigid ning imekaunid aiad. Kuningriik oli sama rikas kui olid muistsed Hiina dünastiad.

Kuninglikul paaril oli kolm poega: Padmagarbha, Candragarbha ning Šrīgarbha. See oli printsidest keskmine, kellest kasvas meie kuulus õpetaja Atīša (Jo bo rje dPal ldan A tī śa)(982–1054).

Kui ta oli kaheksateistkuune, korraldasid ta vanemad kohalikus templis Kamalapurīs tema esimese avaliku vastuvõtu. Ilma et teda oleks selleks õpetatud, kummardas ta pühade objektide ees ja sõnas spontaanselt: „Olles tänu oma vanemate kaastundele saavutanud selle kallihinnalise inimelu, on mul võimalus näha teid kõiki, suured kujud. Ma võtan oma elus teis alati varjupaiga.“ Kui ta kohtus templi ees riigialamatega, palvetas ta, et võiks teostada oma täieliku potentsiaali, et täita nende kõik vajadused. Ta palvetas ka, et võiks võtta üll pereelust loobunud vaimse otsija rüü, et temas ei tekiks kunagi uhkus ja et tal oleks teiste suhtes alati kaastunne ja südameheadus. Nii väikese lapse kohta oli see äärmiselt erakordne.

Kasvades muutus Atīšas tugevamaks soov saada kerjusmungaks, ent tema vanematel olid poisi jaoks varuks teised plaanid. Ta oli nende kolmest pojast kõige arukam ning tema sündi saatnud heaendelised märgid veensid neid, et temast peaks saama kuninglik troonipärija. Kui poiss sai üheteistaastaseks, mis oli tol ajal tavaline vanus abiellumiseks, hakkasid kuningas ja kuninganna tegema tema pulmadeks suuri ettevalmistusi.

Pulmade eelõhtul ilmnes Atīšale unenäos selgelt Tārā (buddhakuju ehk jidam). Jidam ütles printsile, et ta oli 500 eelnevas elus olnud kerjusmunk ning ta ei tohiks olla kiindunud selle maailma ajutistesse naudingutesse. Tārā selgitas, et tavalist inimest oleks sellistest köidikutest suhteliselt lihtne päästa just nagu vesiliiva kinni jäänud kitse. Kuid teda oleks kuningliku printsina äärmiselt raske sellest välja tõmmata nagu vesiliivast elevantigi. Poiss ei rääkinud unenäost kellelegi, ent vabandas end sellest abielust kavalalt teistel põhjustel välja.

Kui ta oli kindlalt otsustanud leida vaimse õpetaja, kuid öeldes oma vanematele, et ta soovib minna jahile, lahkus ta paleest koos 130 ratsanikuga. Kõigepealt kohtus ta džunglis Jetāriga, brahmiini kastist budistliku erakuga. Noormees andis talle varjupaigalubadused ja bodhisattva tõotused. Seejärel saatis pühamees ta Nālandā eraldatud kloosterülikooli vaimse õpetaja Bodhibhadra juurde.

Atīša asus kohe oma kõigi ratsanikega teele ning kloostris andis ta Bodhibhadrale samuti bodhisattva tõotused ja sai temalt õpetusi. Siis juhatati ta edasiste juhiste saamiseks suure Vidyakokila juurde ning seejärel kuulsa Avadhūtipa juurde. Tema soovitas poisil tagasi koju pöörduda, kõiki auväärselt kohelda, ent püüda näha niisuguse luksusliku elu puudusi ning siis tagasi tulla.

Atīša vanemad rõõmustasid printsi nähes ning mõtlesid, et ta jääb lõpuks paikseks, võtab naise ja valmistub saama valitsejaks. Ent noormees teatas neile, et oli tegelikult käinud otsimas vaimset õpetajat, et saada juhiseid. Ta tunnistas, et soovib elada ainult vaikset, sissepoole keskendunud elu ja oli tagasi tulnud, et paluda luba loobuda oma kohustustest printsina.

Tema sõnadest šokeeritud vanemad püüdsid keelitada teda lahkumast. Nad ütlesid, et ta võiks mõlemad eluviisid ühendada ning pakkusid, et nad võivad ehitada palee lähedale eraldatud kloostrid ning lasta tal õppida, toita vaeseid jne. Nad anusid teda, et ta ei pöörduks tagasi džunglisse. Kuid Atīša ütles neile, et kuninglik elu ei köida teda vähimalgi määral. „Minu jaoks,“ ütles ta, „ei erine see kuldne palee vanglast. Printsess, keda te pakute, ei erine deemonite tütrest, magus toit ei erine roiskunud koeralihast ning need satäänrõivad ja kalliskivid ei erine prügihunnikus vedelevatest räbalatest. Olen otsustanud tänasest päevast alates elada džunglis ja õppida meister Avadhūtipa jalge ees. Palun vaid natuke piima, mett ja pruuni suhkrut ning seejärel lahkun.“

Tema vanematel ei jäänud muud üle kui palvega nõustuda ning nõnda läkski Atīša koos toidumoona ja piinlikkusttekitavalt suure kuninglike teenrite saatjaskonnaga, mille vanemad sundisid teda kaasa võtma, tagasi džunglisse. Avadhūtipa saatis noore printsi Mustale mäele õpetaja Rāhulagupta juurde harjutama tantrat. Atīša saabus kõigi oma ratsanikega ning ütles tollele vadžrameistrile, kuidas ta oli õppinud paljude õpetajate käe all, ent polnud siiani suutnud endalt maha raputada kuningliku elu köidikuid. Rāhulagupta andis Atīšale tema esimese väestamise – väestamise buddhakuju Hevadžra harjutusse, et ta võiks temaga siduda oma meele. Seejärel saatis ta printsi koos kaheksa õpilasega, nelja mehe ja naisega, kes olid kaetud napilt mahasiddhade luukaunistustega ning olid tegelike saavutustega suured adeptid, tagasi paleesse.

Atīša viibis nende uute veidrate kaaslastega, kes käitusid täiesti ebatavaliselt ja metsikult, palee aladel kolm kuud. Lõpuks pidid vanemad loobuma kõigist oma kallile pojale asetatud lootustest. Kuna nad arvasid, et ta on hulluks läinud, andsid nad talle täieliku loa lahkuda koos oma üsnagi metsiku välimusega sõpradega, et nad kaoks igaveseks.

Õpingud Indias ja Kuldsaarel

Atīša tormas kohe tagasi oma õpetaja Avadhūtipa juude ja hakkas seejärel, olles kahekümne ühe aastane, õppima madhjamaka kesktee tõelisusenägemust, ning õppis seda kuni kahekümne viienda eluaastani. Ta õppis ka paljude kaugelejõudnud õpetajate käe all ning sai eriti vilunuks tantraharjutuste kõigis süsteemides. Õigupoolest muutus ta oma õpetatuse tõttu üsnagi uhkeks ning tundis, et on neis meele kaitsmise peidetud vahendeis osav ning et ta on omandanud kõik nendega seotud tekstid. Siis sai ta puhta nägemuse daakinist, taevalikust neitsist, kelle liigutusi ei tõkesta teadmatus ning kes hoidis oma käes tantrasüsteemide igikestvate voolude suurt hulka köiteid. Ta ütles Atīšale: „Sinu käes on ainult mõned selliseid tekstid, ent meie käes on nõnda palju.“ Pärast seda kadus tulevase õpetaja uhkus.

Ühel päeval otsustas ta kõik selja taha jätta ning pühendada kogu oma energia tantraharjutustele, et selles ühes elus teostada oma täielik potentsiaal. Seejärel ilmnes Atīšale unes tema vadžrameister ja soovitas, et ta ei teeks seda ega hülgaks kõiki, vaid et temast peaks saama kerjusmunk. Ta peaks nõnda jätkama tasakaalukalt harjutamist ning jõudma oma õigel ajal täieliku virgumiseni. Nõnda võttis Atīša kahekümne üheksa aasta vanuselt kindlalt vanemalt Šīlarakšitā vastu pereelust loobunud vaimse otsija rüü ning talle anti nimeks Dīpaṃkara Jñāna, „Tema, kelle sügav teadlikkus on kui lamp“.

Kahe aasta jooksul pärast mungatõotuste andmist õppis Atīša Odantipurī kloosterülikoolis suure Dharmarakšitā, lojong'i (meele harjutamise) teksti Teravate relvade ratas, mis mõeldud meie hoiakute puhastamiseks, autori juures. Nad keskendusid kõigile hinajaana ehk väikese sõiduki vabanemisse viivatele vahenditele, kuid Atīša polnud kunagi rahul. Ta igatses kiireimat teed oma täieliku potentsiaali teostamiseks.

Tema vadžrameister Rāhulagupta ütles talle: „Pole vahet, kui palju puhtaid nägemusi sa saad, sul tuleb harjutada, et arendada südameheadust, kaastunnet ning bodhitšittat, mis on täielikult pühendatud teistele kasu toomiseks ning virgumise saavutamiseks.“ Õpetaja soovitas tal pühenduda kogu südamega buddhakuju Avalokitešvarale, et oma meel täielikult temaga siduda, ning virgumise nimel töötada, nõnda et ta saaks kõige paremini vabastada kõiki sansaarast, valitsematult ilmnevast olemasolust. Ning et ainult selle saavutusega teostaks ta oma täieliku potentsiaali.

Kui Atīša kõndis Vadžrāsanas, Vadžra Asupaigas, tänapäeva Bodhgāyas ümber Buddha austuseks püstitatud suure reliikviastuupa, kuulis ta oma pea kohal nišis kahte kuju sosistamas. Üks küsis teiselt: „Kui sa soovid võimalikult kiiresti jõuda virgumisse, siis mida sa pead harjutama?“ „Bodhitšitta täielikult pühendunud südant,“ oli vastus. Kõndides ümber ehitise kupli, rääkis temaga buddhakuju Kõikeületav Võitev Õpetaja järgmiselt: „Oo kerjusmunk, kui sa soovid kiiresti teostada oma täielikku potentsiaali, harjuta end südameheaduses, kaastundes ja bodhitšittas.“

Sel ajal oli bodhitšitta arendamise täielikke õpetusi valdav kõige kuulsam õpetaja Dharmamati, Suvarṇadvīpa ehk Kuldsaare ülim õpetaja. Nõnda asus Atīša 125 õppinud mungaga kaupmeeste laevas Kuldsaarele, tänapäeva Sumatrale teele. Noil päevadel polnud pikk merereis mingi lihtne ettevõtmine ning neil oli tormide, vaalade ja teelt eksimise pärast eriti raske. Teekonnaks kulus kolmteist rasket ja väsitavat kuud, kuid Atīša ei kohkunud kogu selle aja jooksul kordagi tagasi.

Kui nad lõpuks maabusid, ei läinud Atīša kohe kuulsa õpetaja juurde, vaid jäi kaheks nädalaks rühma selle õpetaja õpilaste juurde. Ta torkis neid üha uuesti ja uuesti, et saada nende õpetaja kohta infot, ning tahtis teada tema täielikku elulugu. See näitab meile, kui oluline on uurida vaimset õpetajat ja tema kvalifikatsiooni, enne kui tema juurde minnakse õppima.

Samal ajal oli Kuldsaare ülim õpetaja kuulnud Indiast saabunud õpetatud õpetlase ja tema kerjuskaaslaste vaimsetest otsingutest. Ta kogus tervitamiseks kokku oma mungakogukonna ning kui Atīša saabus, viisid nad läbi palju tuleviku jaoks heaendelisi tseremooniaid. Ta pakkus Atīšale ka buddhakuju ning ennustas, et ühel päeval taltsutab ta põhjapool asuva lumedemaa inimeste meeli.

Atīša jäi Kuldsaarele kaheteistkümneks aastaks, treenides õpetaja käe all innukalt. Kõigepealt õppis ta võiduka Maitreja juhiseid Selge arusaamise kaunistus (tb mNgon rtogs rgyan, skr Abhisamayālaṅkāra), mõistmaks Kõikteadva Ületava tarkuse suutraid (tb Sher phyin gyi mdo, skr Prajñāpāramitāsūtra). Seejärel sai ta järk-järgult Maitreja ja Asanga suurte tegude liini täielikud õpetused ning ka isekuse teistest hoolimise vastu vahetamise erilise liini õpetused, mille bodhisattva Šāntideva, Võitja vaimne poeg, oli saanud otse suursuguse ja eksimatu Mandžušrī enese käest. Pärast seda, kui Atīša oli nende meetodite abil teostanud bodhitšitta eesmärgi täielikult, pöördus ta kolmekümne viie aasta vanuselt tagasi Indiasse ning viibis seejärel enamasti Vikramašīla eraldatud kloosterülikoolis.

Kokku õppis Atīša 157 õpetaja juures, kuid ta austas seda suursugust Kuldsaare õpetajat ning tema edasiantud vahendeid erakordselt sügavalt, nõnda et tema silmad täitusid pisaratega, kui ta ise või keegi teine mainis õpetaja nime. Kui tema tiibeti õpilased hiljem küsisid, kas see tundeväljendus tähendab, et ta eelistab üht oma õpetajat teistele, vastas Atīša: „Ma ei tee oma vaimsete õpetajate vahel vahet. Kuid tänu oma Kuldsaare ülimale õpetajale olen jõudnud meelerahusse ning bodhitšitta pühendunud südame eesmärgini.“

Atīša kutsumine Tiibetisse

Pärast tagasipöördumist Indiasse kaitses ja säilitas Atīša Võitja dharmat, võites kolmes ametlikus väitluses mittebudistidest äärmuslasi. Budistliku kogukonna sees asutas ta igale poole, kuhu reisis, paljusid õppimiskeskusi ning alati, kui ta nägi märke allakäinud või puudulikult tehtavatest harjutustest, reformis ta need. Tema kuulsus levis üle kogu India. Tänu tema kaastundele ja mõistmisele austati teda erudeeritud õpetajate kroonijuveelina. Ent kõige rohkem kasu tõi ta Tiibeti, lumedemaa inimestele.

Kuigi buddhadharma oli toodud Tiibetisse mitmed sajandid varem peamiselt tänu Guru Rinpotše Padmasambhavale ja mitmetele teistele, sai varajane õitseng kuningas Langdarma (863–906) repressioonide tõttu suure tagasilöögi. Alles jäid vaid mõned harjutajad ning hiljem ei mõistetud mitmeid õpetuse aspekte õigesti. Paljud tundsid, et eetilise distsipliini ja tantra teostamine välistavad teineteist ning et virgumisse on võimalik jõuda joovastavaid aineid tarvitades ning väära seksuaalkäitumise kaudu. Teised uskusid, et samavõrra vastuolulised olid ka hinajaana ja mahajaana õpetused, millest esimene viib vabanemisse, teine virgumisse.

Sellest allakäigust kurvastatud tekkis Tiibeti kuningal Yeshey-wol (Ye shes 'od) tugev soov kutsuda India ühest suurest kloosterkeskusest õppinud meister, et ta tuleks Tiibetisse ja kõrvaldaks segaduse. Teadmata midagi konkreetselt Atīša kohta, saatis ta kakskümmend üks noort meest õppima sanskriti keelt ja leidma sobiv õpetaja. Kuumuse tõttu surid kõik peale kahe. Suutmata kedagi kutsuda, ent saanud selgeks keele, läksid verivärsked tõlkijad Rinchen-zangpo (Rin chen bzang po) (958–1051) ja Legshay (Legs bshad) tagasi kuninga juurde ning rääkisid talle Atīšast.

Niipea, kui kuningas kuulis õpetaja nime, otsustas ta, et too Atīša on just see, keda oligi vaja. Raiskamata aega, saatis ta teise, üheksast liikmest koosneva rühma, mida juhtis Gyatsonseng (rGya brtson ‘grus seng ge), suure hulga kullaga kutsuma seda õpetajat. Ent kaheksa rühmaliiget suri, ning, suutmata Atīšat kaasa viia, jäi Gyatsonseng Indiasse. Kui Yeshey-wo kõrvu jõudsid uudised teisest ebaõnnestumisest, otsustas ta ise juhtida järgmisele rühmale kaasavõtmiseks kogutava kulla ekspeditsiooni. Ent seda juhtides vangistas rivaalitsev Garlogi kuningas (Gar log, Qarluq) ta Nepali piiril, et takistada edasist budismi levikut Tiibetisse.

Jangchup-wole, kuningas Yeshey-wo õepojale, teatati, et ta loobuks sellest inimeste Indiasse lähetamisest või koguks oma onu keha jagu kulda. Selleks et kindlustada pantvangi vabastamine, reisis õepoeg kuningriigi läbi, ent suuris koguda vaid kuninga torso ja kehaliikmete jagu kulda. Ta ei suutnud koguda vajaminevat kulda pea jaoks. Kui Garlogi valitseja nõudis kogu lunaraha, palus õepoeg võimalust näha oma onu.

Ta viidi pimedasse raudvarbadega trellitatud vangikongi. Seal selgitas ta onule, kes oli ahelais ja väga nõrk, olukorda ning ütles, et jätkab vajamineva kulla otsinguid. „Ära kaota lootust,“ ütles ta onule, „sest ma kogun lunaraha kokku. Võiksin Garlogi kuningaga sõdimagi hakata, kuid paljud sureksid. Sinu vabaksostmine tundub kõige parem.“

„Mu kallis õepoeg,“ vastas vana kuningas, „ma ei arvanud kunagi, et sinus on selline kaastunne ja tarkus. Olen rõõmus, et mõistad, kui halb on vägivald, ent nüüd pead sa mu unustama. Selle asemel kasuta kogu kogutud kulda, et kutsuda Tiibetisse suur õpetaja Atīša. Olen eelmistes eludes surnud lugematuid kordi, kuid olen kindel, et pole end kunagi varem ohverdanud Võitja dharma nimel. Nüüd on mul heameel seda teha. Keda tahes sa ka Indiasse saadad, palu tal öelda Atīšale, et andsin oma alamate heaolu ja dharma nimel elu, nõnda et teda võidaks Tiibetisse tuua. Kuigi mul polnud õnne kohtuda temaga selles elus, on mul suur lootus, et see toimub tulevikus.“ Jangchup-wo nõustus oma onu käsuga ning lahkus leinast peaaegu murtuna.

Seejärel sai temast Tiibeti kunigas. Ta otsustas, et sobivaim inimene kolmandale reisile saatmiseks on tõlkija Nagtso (Nag mtsho Lo tsa ba), kes oli korduvalt Indias käinud. Uus kuningas kutsus ta paleesse ja, nõudnud, et ta istuks kuninglikule troonile, anus teda: „Mu onu suri, et Atīšat oleks võimalik Tiibetisse kutsuda. Kui seda soovi ei täideta, langevad selle maa segaduses inimesed kindlasti kohutavatesse taassündidesse. Ma anun sind, et päästaksid need õnnetud olendid.“ Seejärel kuningas murdus ning nuttis. Nagtsol polnud muud võimalust kui nõustuda ning taluda veel ühe India-rännaku raskusi.

Tõlkija asus teele 700 kuldmündi ja kuue kaaslasega. Kuningas saatis neid mitmeid päevi, ning enne kui ta nende juurest lahkus, tuletas Nagtsole meelde, et ta ütleks Atīšale: „See on viimane kuld Tiibetis ja mu onu oli viimane Tiibeti suurmees. Kui tal on teiste vastu mingisugustki kaastunnet, peab ta tulema. Kui Tiibeti barbaritel on dharma vastu seesugune huvi ning temal pole mingit huvi, siis on budism tõepoolest alla käinud ning pole mingit lootust!“ Siis läks kuningas tagasi paleesse.

Teel Indiasse kohtas delegatsioon noort poissi, kes küsis neilt nende teekonna eesmärki. Kui talle see öeldi, oli ta väga rahul ning ütles: „Te olete oma otsinguis edukad, kui loete alati seda palvet: Kummardan maani Avalokitešvara ees ning võtan temas varjupaiga. Palun, et Tiibetis õitseks Võitja dharma.“ Kui poisilt küsiti, kes ta on, vastas ta, et nad saavad selle teada omal ajal.

Lõpuks jõudis reisiseltskond ühel hilisõhtul Vikramašīla eraldatud kloosterülikooli ja jäi väravate ees laagrisse. Nende pea kohal toas elas Gyatsonseng, tiibetlane, kes oli juhtinud kuningas Yeshey-wo teist lähetust. Kui ta kuulis räägitavat oma emakeelt, vaatas ta suures üllatuses alla ning, nähes, et seltskond oli allpool laagris, küsis, miks nad olid tulnud. Tiibetlased rääkisid elevuses oma loo ning paljastasid ka, et nende reisi eesmärk oli tegelikult Atīša enese Tiibetisse viimine. Gyatsonseng hoiatas neid, et nad ei paljastaks oma eesmärki nõnda avalikult. Ta soovitas neil jätta kuld väravas olevale poisile ning hommikul teda vaatama tulla. Reisiseltskond tegigi nõnda ja väike poiss ütles neile, et nad puhkaksid ja usaldaksid teda.

Järgmisel varahommikul äratas noormees nad üles ning küsis, miks nad olid tulnud. Kui nad rääkisid talle kõigest, ütles poiss pahaselt: „Te, tiibetlased, räägite liiga palju! Te ei tohi sellest rääkida. Vastasel korral ilmneb palju takistusi. Olulisi asju ei tohiks kunagi teha kiirustades, vaid alati aeglaselt, hoolikalt ja salajas.“ Seejärel tagastas ta neile kuldmündid ning juhatas nad läbi tohutu suure kloostriala.

Seltskond kohtus ühe vana mehega, kes tervitas neid ning küsis nende tuleku põhjust ja seda, kust nad olid tulnud. Taas ei püüdnud nad midagi varjata ning vana mees tõreles nendega: „Kui jätkate sama varjamatult, ei saavuta te kunagi oma eesmärki. Rääkige oma ülesandest ainult Atīšale.“ Seejärel pakkus ta, et võib neile näidata teed Gyatsonsengi toani. Kuigi ta kõndis aeglaselt kepi toel, ei suutnud keegi temaga sammu pidada, sest temagi nagu väike poiss oli neid nende ülesandes kaitsev Avalokitešvara emanatsioon.

Seejärel panid tiibetlased paika tegevusplaani. Gyatsonseng käskis neil öelda, et nad olid tulnud õppima sanskriti keelt. „Meie kloostriülem, vanem Ratnākara, on Atīšast kõrgemal kohal ning peab temast väga lugu. Kui ta kuuleb teie tegelikust eesmärgist, seisab ta selle eest hea, et te ei kohtuks Atīšaga mitte kunagi.“

Järgmisel hommikul läksid nad kloostriülema juurde ning pakkusid talle pool oma kuldmüntidest. Nad ütlesid talle, et minevikus on palju nende kaasmaalasi tulnud Indiasse, et kutsuda Tiibetisse nõnda erudeeritud õpetajaid nagu Atīša. Ent nemad olid tulnud õppima, et ise õpetatuks saada. Auväärne vanem tundis suurt kergendust ning ütles: „Muidugi tehke seda. Ärge mõistke mind valesti. See ei tähenda, et ma ei tunne Tiibeti vastu kaastunnet, ent Atīša on üks meie kõige kaugemale jõudnud õpetaja ning seda eriti bodhitšitta mõttes.“ Ülem oli välismaalaste suhtes siiski väga kahtlustav ning takistas neil Atīšaga kohtumast.

Tiibetlased, veendunud, et nende kaval võte oli läbi läinud, hakkasid käima tundides ja veetma aega. Mõne kuu pärast korraldati oluline kloostritseremoonia. Kuna kõik pidid osalema, lootis reisiseltskond, et nad saavad lõpuks ometi Atīšale heita pilgu. Kui nad jälgisid ja ootasid, sisenes palju suuri õpetajaid. Mõned, nagu kuulus Nāropa, tulid ümbritsetuna suurest kaaskonnast. Teiste ees käisid lilli ja viirukit kandvad teenijad. Lõpuks saabus Atīša. Tal oli seljas vana räbaldunud mungarüü ning vööle olid tal seotud templi- ja laovõtmed. Tiibetlased pettusid täielikult tema vähemõjukas välimuses ning küsisid Gyatsonsengilt, kas nad ei võiks tema asemel mõne glamuursema õpetaja kutsuda. Gyatsonseng vastas neile: „Ei, Atīšal on Tiibetiga väga eriline tugev side ning välimusest hoolimata on ta see, kelle peate endaga kaasa võtma.“

Lõpuks korraldati salajane kohtumine. Nagtso pakkus Atīšale ümmargusele mandalaohvri taldrikule kõrgekslaotud mündivirna ning rääkis talle, kuidas püha dharma oli Tiibetis alla käinud. Jutustates talle kuningas Yeshey-wo ohvrist ja korrates nii onu kui ka õepoja sõnu, anus Nagtso, et ta läheks nendega kaasa.

Atīša ütles neile, et nad olid väga lahked ja et ta ei kahelnud sugugi, et need Tiibeti kungad olid tegelikult bodhisattvad. Ta oli neist probleemidest teadlik ning austas siiralt kuningat tema ohvri eest, kuid nad peaksid püüdma mõista, et ta oli juba vana ning tal oli kloostri laohoidjana palju kohustusi. Ta lootis, et tal on võimalik minna, ning tagastas nende tagasitee jaoks kulla. „Samal ajal,“ ütles ta neile, „tuleb mul rääkida oma isikliku jidamiga.“

Sel ööl ilmus Atīšale puhtas nägemuses Tārā ja ütles talle, et tema teekonnast tuleks täielik õnnestumine. Ta tooks tiibetlastele tohutult kasu ning leiaks nende seast õpilase, kel on temaga eriti lähedane side. Ta on upaasaka, ilmikulubadused andnud mees, ning ta levitaks dharmat veelgi laiemalt. „Ent,“ ütles Tārā, „kui sa jääd Indiasse, elad üheksakümne kahe aastaseks, kuid kui lähed Tiibetisse, on su elu pikkus seitsekümmend kaks aastat.“ Nüüd tundis Atīša end kindlana, et tiibetlastega kaasa minna, ning et see oli väärt oma elust kahekümne aasta ohverdamist, kui ta saab teistele tõeliselt kasu tuua. Tal tuleb leida kavalad meetodid, et saada nupukalt kloostriülemalt luba lahkuda.

Kõigepealt palus ta luba, et minna palverännakule Vikramašīlast itta, lõunasse ja läände. Ta sai loa ning külastas palju pühapaiku. Seejärel palus ta luba samasuguseks teekonnaks põhja, kuid vanem, tajudes tema peidetud kavatsust, keeldus.

Tiibeti delegatsioon langes sügavasse masendusse ning otsustas, et ainus lootus on rääkida kloostriülemale kogu tõde. Tasakaalukas vanem teeskles olevat vihane ning tiibetlased langesid kohe põlvili ja palusid vabandust. „Minu põhjus teile Atīšat mitte anda on sama mis varem,“ alustas kloostriülem, „ent kuna Tiibetis vajatakse teda nõnda palju, olen valmis lubama tal jääda teie maale kolmeks aastaks. Kuid te peate lubama, et toote ta pärast seda tagasi Tiibetisse.“ Vallatud rõõmust, andsid tiibetlased oma sõna.

Dharma reformimine ja taaselustamine Tiibetis

Nõnda asus Atīša viiekümne kolme aasta vanuselt pikale teekonnale lumedemaale. Teel jäi tõlkija Gyatsonseng haigeks ning suri. Leinas Atīša sõnas: „Nüüd on välja lõigatud mu keel!“ Nagtso kummardas ta ees alandlikult ning ütles: „Palun ärge muretsege. Kuigi mu sanskriti keel ei ole täiuslik, paraneb see kindlasti. On ka teisi, kes ehk saavad teid teenida.“

Nepalis kohtasid nad suurt silmiavavat tõlkijat Marpat (Mar pa Lo tsa ba) (1012–1099), kes oli kolmandat korda teel Indiasse. Atīša kutsus teda oma tõlgiks, kuid Marpa vabandas end, öeldes: „See oli mu õpetaja soov, et külastaksin Indiat kolm korda. Nüüd peangi ette võtma selle kolmanda reisi.“ Nad kohtusid ka vanaks jäänud tõlkija Rinchen-zangpoga, kuid temagi ei saanud aidata. „Nagu näete mu peas olevatest valgetest juustest,“ ütles ta, „olen ma väga vana. Olen töötanud kogu elu. ilma et mul oleks endal kunagi olnud võimalust intensiivselt harjutada.“ Nõnda jätkas Atīša teed, olles sunnitud toetuma Nagtso piiratud oskustele.

Pärast kaht aastat teel olemist jõudis seltskond lõpuks Üla-Tiibetisse (sTod, Ida-Tiibet) Ngari (mNga’ ri) linna, Yeshey-wo kuningriigi pealinna. Nii ilmikud kui ka mungad korraldasid suure protsessiooni ning palusid Atīšal jääda lähedalasuvasse eraldatud kloostrisse. India õpetaja oli selle entusiasmi üle seoses Buddha õpetustega äärmiselt rõõmus ning vägagi üllatunud, kui paljud olid võtnud üll vaimse otsija rüü. Kogu Tiibetist tuli palju õppinud inimesi. Pühak Buddha suutrate ja tantrate kohta esitatud küsimuste sügavus jättis talle mõjusa mulje ning ta imestas, miks nad olid näinud tema kutsumisega nõnda palju vaeva, kui sealgi oli nii palju õpetajaid. Ent kui ta küsis nende käest, kuidas need kaks takistavate meetodite süsteemi moodustavad ühe terviku, ei suutnud nad vastata. Nüüd teadis Atīša oma ülesande eesmärki.

Ühel päeval palus kuningas Jangchup-wo tiibeti rahvale õpetust. Ta ütles: „Me ei soovi õpetust meetodite kohta, mis on nõnda avarad ja sügavad, et me ei suuda neid rakendada. Me vajame midagi, mis taltsutaks meie meele ja aitaks meil toime tulla oma igapäevase impulsiivse käitumisega (karmaga) ning selle tagajärgedega. Palun õpetage meile meetodeid, mida ise kasutate.“

Atīša oli kuninga palve lihtsusest ja siirusest nõnda vaimustatud, et hilisematel aastatel kutsus ta teda nimetusega „minu suurepärane õpilane“. Kui ta oleks palunud edasijõudnutele mõeldud väestamisi tantrajumaluste süsteemidesse või erilisi võimeid andvatesse harjutustesse, oleks ta olnud palju vähem rahul. Nõnda veetis ta kolm aastat Ngaris, pidades jutlusi, mille põhjal koostas ta hiljem teose Virgumistee lamp (tb Byang chub lam gyi sgron ma, skr Bodhipathapradīpa), aluse kõikidele tulevastele samal teemal kirjutatud tekstidele.

Aspektid, mis ta vestluses inimestega alati rõhutas, tõid talle hüüdnimed Varjupaiga Ülim Õpetaja (Laama Varjupaik) ja Impulsiivse Käitumise ja Selle Tagajärgede Ülim Õpetaja (Laama Põhjus ja Tagajärg). Ta oli sellega väga rahul ja ütles: „Isegi niisuguste nimede kuulmine võib osutuda kasutoovaks.“

Kogu selle aja oli Atīša valvel oma tulevase õpilase, tiibeti ilmiku suhtes, kellega kohtumist oli ette ennustanud õilis eksimatu Tārā, kuid õpilane ei olnud ikka veel tulnud. Ühel päeval kutsuti indialane ühe patrooni juurde lõunale ning kuna ta oli kindel taimetoitlane, pakuti talle traditsioonilisi röstitud odrakooke (tsampat). Lahkudes palus ta kaasa mõned lisakoogid ning natuke võid. Samal hetkel saabus Atīša majja auväärne Dromtönpa (‘Brom ston rGyal ba’i ‘byung gnas)(1004–1064), oodatud upaasaka. Ta küsis teenijatelt: „Kus on mu ülim mahajaanaguru?“ Nad vastasid: „Atīša sööb koos oma patrooniga lõunat. Kui ootad siin, on ta varsti tagasi.“

Dromtönpa ei suutnud oodata. Selle asemel jooksis ta kiiresti patrooni maja poole. Atīša ja Dromtönpa kohtusid ühel tänaval. Kuigi nad polnud kunagi varem teineteist näinud, tundsid nad vastastikku teineteise kohe ära, kuna neil oli varasematest eludest tugev side. Dromtönpa tegi kummarduse ning Atīša, pakkudes talle odrakoogid, ütles: „Siin on su lõuna. Sa oled vist väga näljane.“ Ilmik sõi koogid ära ja kasutas võid, et tuua võilambiohver oma vastleitud vaimsele õpetajale. Sellest ajast peale tõi ta igal öösel mis ka ei juhtunud niisuguse võilambiohvri.

Kui Atīša oli veetnud Ngaris kolm aastat, asus ta koos tõlkija Nagtsoga teele, et pöörduda tagasi Indiasse. Ent sõda Nepali piiril ei võimaldanud neil seda ületada. Nagtso muutus äärmiselt murelikuks, kuna nüüd hakkas paistma, et ta ei suuda pidada kinni Vikramašīla kloostriülemale antud lubadustest. Atīša rahustas teda, öeldes: „On kasutu muretseda olukorra pärast, mida pole võimalik valitseda.“

Tundes suurt kergendust, kirjutas Nagtso kloostriülemale kirja, milles selgitas, kuidas nende headele kavatsustele oli kriips peale tõmmatud. Eemaloleku osaliseks kompenseerimiseks saatis Atīša ka Virgumistee lambi koopia. Samuti palus ta luba jääda elu lõpuni Tiibetisse. Seejärel läksid nad tagasi Ngarisse.

Tänapäeval on raamatu väljaandmine suhteliselt lihtne kommertsettevõtmine. Ent Atīša ajal pidi käsikiri, selleks et seda võidaks trükkida, läbima karmi uurimise, mille viis läbi õpetlaste komitee, mida kontrollis kohalik kuningas. Kui tööst leiti puuduseid, seoti see koera saba külge ning veeti läbi tolmu. Ning autorile, selle asemel et talle saaks osaks ülistused ja kuulsus, langes osaks reputatsiooni häbiväärne kaotus.

Atiša teksti kontrolliti samamoodi ning komitee nõustus ühehäälselt, et see on väljapaistvalt väärtuslik. Komitee tööd juhtiv kuningas oli nõnda liigutatud, et märkis, et sellest pole kasu ainult teadmatutele tiibetlastele, vaid ka terava mõistusega indialastele. Kui Vikramašīla kloostriülem teksti luges, kirjutas ta tõlkija Nagtsole: „Mul pole Atīša Tiibetisse jäämisele rohkem vastuväiteid. Tema kirjutatu on meile kõigile kasu toonud. Ma palun vaid, et ta koostaks nüüd sellele tekstile kommentaari ning saadaks meile.“ Nõnda kirjutaski Atīša selle olulise teksti raskete kohtade kohta selgituse (tb Byang chub lam gyi sgron ma’i dka’ ‘grel).

Varsti pärast seda kutsus Dromtönpa Atīšat reisima põhja poole Kesk-Tiibetisse ja külastama Lhasat. Teel peatusid nad Samyes, esimeses Tiibetisse ehitatud kloostris. Selle raamatukogu sanskriti ja tiibeti keele kogud jätsid Atīšale sügava mõju ning ta ütles, et tema arvates ei olnud sel ajal isegi Indias nõnda palju sanskritikeelseid budistlikke tekste.

Kokku veetis Atīša lumedemaal seitseteist aastat: kolm Ngaris, üheksa Nyetangis (sNye thang) Lhasa lähedal ning viis aastat mitmetes teistes paikades kuni oma surmani 1054. aastal seitsmekümne kahe aasta vanusena, nagu Tārā oli ette kuulutanud. Atīša keha balsameeriti ning asetati Nyetangis stuupasse ning kaks aastat hiljem (1056) pani auväärne ilmik Dromtönpa aluse eraldatud Retingi kloostrile, kõige olulisemale kadam-traditsiooni keskusele, mis kandis edasi tema õpetaja liine.

Tõlkija Nagtso meenutas, et mitte kordagi selle pika aja jooksul, mis nad koos veetsid, ei öelnud Atīša kunagi midagi ebameeldivat. Õpetades suutra ja tantra ühendatud teed, teostas suur India õpetaja Võiduka täieliku dharma Tiibetis levitamise reformimise ja taaselustamise tohutu suure ülesande. Tegelikult on tänu tema lahkusele säilinud need pühad meetmed oma algses vormis kuni praegusajani.

Avaldatud Alexader Berzini loal. Ingliskeelse teksti kodu

Mõned väljavõtted Atīša antud juhistest

Ära mitte kunagi ütle: „Seda on praegu raske teha, nii et teen seda hiljem.“ Kui selles, mida sa mõtled, on [mõne nõrkuse] avaus, astub sellest sisse meelepetete Maara. Ning kui see nõnda sisse astub, on see takistus bodhitšittale. Kui sinus on see takistus, siis rääkimata üldse suutmatusest teisi aidata, ei saa sulle osaks muud kui kannatus. Pea seda meeles. Isegi kui väidad, et teostad dharmat, on su sõnad tühjad ja mõttetud.

Mediteerides ära loe selleks [pühendatud] aastaid ja kuid; pigem püüa endale selgeks teha, kui palju või kui vähe on su meelde tekkinud enesetundmist ning kui vähe või kui palju oled hakanud valitsema oma kalduvusi.

Sõbrad, guru on hädavajalik kuni virgumise saavutamiseni. Seepärast toetu heale gurule. Guru õpetusi tuleb kuulata, kuni jõuad lõpliku mõistmiseni. Seepärast kuula guru õpetusi. Suurem teadmine õpetusest pole piisav, et saavutada buddhasust. Veelgi olulisem on harjutada voorust. Seepärast hoidu paikadest, mis võivad kahjustada su meelt, ja viibi seal, kus kasvab voorus.

Alaka Chattopadhyaya raamatust Atīśa and Tibet (1990).