Kümme voorusetut tegu

Geše Ngawang Dhargyey (1921–1995) sündis Khamis. Ta õppis ligi 20 aastat Sera kloostris, kuni põgenes 1959. aastal Indiasse koos kahe noore rinpotšega, kelle õpetajaks ta oli määratud. Indias jätkas ta noorte tülkude õpetamist ning jõudis lharampa geše kraadini.
Seitsmekümnendate aastate alguses palus Tema Pühadus dalai-laama geše Ngawang Dhargyeyl koostada õppeprogramm lääne õpilaste õpetamiseks just avatud Library of Tibetan Works and Archive'is (LTWA). Geše la õpetas LTWAs 13 aastat, kuni Tema Pühadus dalai-laama palus tal minna õpetama Uus-Meremaale, kuhu ta jäigi püsivalt elama.

Pärast seda, kui inimene on veendunud karma nelja aspekti paikapidavuses ning soovib käituda kooskõlas selle veendumusega, on ta valmis saama õpetuse kümne voorusetu teo kohta. Need kümme on vundamendiks kogu vaimsele arengule ning kõigile mõistmistele ning on äärmiselt vajalikud tee kõigil astmetel. Nende järgi elamine on kui meele kõva, viljatu põllu kündmine ja väetamine, muutes selle sobivaks kasvatama suurt saaki.

Põhjuse ja tagajärje seaduse mõistmine ja sellega kooskõlas toimimine on vahendid, saavutamaks sisemist rahu ja aktsepteerimaks neid elutingimusi, mida ei suudeta muuta. Kui inimene on vastamisi kannatusega, võimaldab see tal lõdvestuda ja olla rahulik ning tõstab inimese kõrgemale sellistest arusaamadest, nagu „aga ma ei ole seda ära teeninud“ või „miks mina?“. Kui näiteks kaks inimest pannakse vangi ja üks neist mõistab põhjuse ja tagajärje seadust, ent teine mitte, võib too inimene tunda kurbust ja hirmu ning et tema suhtes on ebaõiglaselt käitutud, samal ajal kui esimene jääb rahulikuks, mõistes, et see on mõne tema minevikuteo tagajärg. Ta võib isegi rõõmustada, et see karma on küpsenud ning ta ei pea selle tagajärgi tulevikus kogema. Nii nauding kui ka valu panevad dharma järgijaid rohkem pingutama, et nad toimiksid kooskõlas põhjuse ja tagajärje seadusega.

Vaadeldes karma konkreetseid aspekte (vastandatuna neljale üldisele aspektile), on kolm asja, mille üle tuleks mõtiskleda: voorusetu ehk must karma, vooruslik ehk valge karma ning mõlema karmatüübi raskusaste. Kümne voorusetu ehk ebaterve teo (kuna need teod häirivad inimese meelerahu nii selles kui ka tulevases elus) tagajärjeks on raskeim voorusetu karma. Need hõlmavad kolme keha, neli kõne ja kolme meelega tehtavat tegu. Need on: tapmine, varastamine ja väär seksuaalkäitumine; valetamine, karmid sõnad, laim ja tühi jutt; ahnus, kahjustavad mõtted ning väärad vaated. Ainult neist tegudest hoidumise kaudu on võimalik sündida inimesena.

Tehes mõnda neist tegudest, peab olema: objekt (gzhi), motiiv (bsam pa), tegu (sbyor ba) ja teo lõpetamine (mthar thug). Näiteks putuka tapmisel on putukas objekt, motiiv on soov see tappa, tegu tapmine ja putuka surm on teo lõpetamine. Kui üks neist neljast on puudu, pole tegu täielik ning karma pole nii raske.

Kolm kehaga tehtavat voorusetut tegu

1. Tapmine (srog gcod)

Selleks, et tapmine oleks täielik, peab objekt olema väline, ja motiiv võib olla mis tahes kolmest mürgist. Tapmiseks on palju viise – relvade kasutamine, mantrate kordamine või nupule vajutamine – ent nende kõigi tagajärjeks on sama karma. Kui objekti ei tunta õigesti ära, muudab see ka sellele vastavalt karmalt.

Sõjas saab kindralile, kes annab käsu tappa, osaks kõige raskem karma, sest tema peab kõigi tapetute eest kandma karmalised tagajärjed. Kui näiteks kaheksa inimest tapavad ühe lamba, on see sama, nagu igaüks neist oleks tapnud lamba. See on sama, kui inimene palkab kellegi, näiteks lihuniku, teist looma tapma. Nii lihunik kui ka tema palkaja saavad sellest tuleneva karma, nii et on parem loom ise tappa kui põhjustada seda, et kahele inimesele saab osaks niisugune karma.

Tiibeti pühakud õpetasid inimesi hoiduma mis tahes olendi tapmisest ning enamasti olid nad oma pingutustes ka edukad. Meiegi peaksime inimestele selgitama, et nad ei võtaks teise olendi elu, sest tapmise tagajärjeks on kõige hullem voorusetu karma, mida on võimalik luua. Kuna iga olend, isegi putukas, peab oma elu kõigest muust väärtuslikumaks, pole teise olendi, kas siis putuka, kala või inimese elu võtmiseks mingit õigustust.

Inimene hoidub loomulikult liha söömisest, kui ta mõistab, et paljud loomad tapetakse toiduks tarbetult. Buddha õpetas siiski, et inimesel on lubatud süüa liha, kui ta pole kuulnud ega näinud, et see loom tapeti spetsiaalselt tema tarbeks ning on selles ka kindel. Ent mahajaana järgija jaoks on liha söömine ebasoovitav, sest see tegu ei soodusta bodhitšitta arendamist, mis paneb inimese väärtustama teisi rohkem kui ennast ja kohtlema kõiki olendeid kui oma emasid.

Tapmise viimane staadium on teise surm enne enda surma. Kui tapja ja tapetav surevad samal ajal, pole tegu täielik.

2. Varastamine (ma byin len)

Varastamise objekt on mis tahes vara, mis ei kuulu endale. Kõigepealt toimub objekti äratundmine, sellele järgneb kavatsus see varastada, mille motiiviks võib olla milline tahes kolmest mürgist, ent eriti kiindumise meelemürk. Motiiviks võib olla ka viha, kui inimene varastab näiteks selleks, et teist vaeseks muuta, või siis teadmatus, kui inimene varastab selleks, et oma gurule ohvriande pakkuda. Ühes oma endises elus oli Buddha õpilaseks brahmiinile, kellel oli viissada järgijat. Kord teeskles brahmiin haigust ja palus kõigil oma õpilastel minna talle toitu ja vajalikke asju varastama. Kõik, välja arvatud Buddha, tegid nagu kästud. Kui talt küsiti, miks ta keeldus varastamast, vastas Buddha: „Mitte ükski religioon ei õpeta varastamist.“ Teised õpilased olid järginud teooriat, et kuna kõik olendid on Brahmā pojad, siis tähendab mis tahes vara võtmine vaid selle võtmist, mis kuulub Isale ega ole seepärast patt.

Öösel röövimine, sõnade või kirjutatuga petmine või valede kaaluvihtide kasutamine on erinevad varastamise meetodid. Kui üks inimene on jätnud raha teise hoolde ning unustab selle, ent teine mäletab seda, kuid jätab raha endale, on seegi varastamine. Varastamine on täielik, kui inimene tunneb, et omastatu on täielikult tema käes.

3. Väär seksuaalkäitumine (mi tsangs spyod)

Väära seksuaalkäitumise objekt on iga naine või mees, kes pole enda abikaasa. Seksuaalne vahekord on sobimatu templis ja selle ning mõne kuju, reliikvia või oma guru lähedal. Sobimatu aeg tähendab religioosseid pühasid, täis- ja noorkuu aega ning päist päeva, kuna see on siis häbitu tegevus. Buddha esitas selle reegli, et teha selgeks, mis on ja mis pole sobimatu. Peamine põhjus, miks abielurikkumine on voorusetu tegu, on, et see põhjustab tülisid ja vägivalda. Buddha ütles: „Kuna seksuaalne iha on tugev kõigis inimestes, on oluline tugevalt pingutada, et ei rikutaks abielu.“

Tantra harjutamisel on mungale lubatud seksuaalne vahekord naisega, ent ainult siis, kui ta on saavutanud nägemistee. Vastasel juhul on see mungatõotuste rikkumine. Kui munk on saavutanud nägemistee ning tal on naiskaaslane, kes peab samuti olema samal vaimsel tasemel, peaks ta olema suuteline ilmutama oma suuri vaimseid võimeid, et õpilasi oma saavutuses veenda. Tantra harjutamine on vaid nende jaoks, kes on valmis pikka aega pidevalt pingutama, mitte neile, kes otsivad lihtsat teed.

Ühel mahasiddhal, kes oli Heruka tantra suur meister, oli kuningast õpilane. Kadedusest tahtis kuningas oma guru proovile panna ja teda alandada ning palus tal tõestada oma saavutusi. Guru läks oma kahe lapsega kuninga ette, keda ümbritses suur rühm inimesi, ning muutis oma lapsed vadžraks ja kellukeseks, meetodi ja tarkuse sümboliteks. Siis astus ta ühendusse oma naisega ning nad mõlemad lendasid kõrgele taevasse. Näiteks olid Marpa ja Padmasambhava mõlemad suured virgunud olendid, enne kui nad endale kaaslased võtsid. Milarepa võrdles oma guru lõviga, ent igaüht, kes püüdis teda jäljendada, ent kellel jäi vajaka vaimsest saavutusest, samastas ta rebasega. Selline ahvimine murrab lihtsalt rebase selgroo.

Füüsilisel ühendumisel vastassoost inimesega on teo lõpetatuseks selle kliimaks ja füüsiline õndsus. Abielurikkumine erineb tapmisest ja varastamisest selle poolest, et inimene saab seda vaid ise teha ning isegi kui objekti ei tunta õigesti ära, ei muuda see karma raskusastet. Seksuaalse väärkäitumise põhjuseks võivad olla kõik kolm mürki: vihast võidakse vägistada, kiindumusest soovida sagedast vahekorda ning teadmatusest võib inimene arvata, et see on tee virgumisele, mis on aga ekslik, sest pelgalt seksuaalsel vahekorral ei ole alust, mida on tee jaoks vaja, samal ajal kui tantra harjutamise aluseks on kaastunne ja tarkus.

Neli kõnega tehtavat voorusetut tegu

1. Valetamine (rdzun du smra ba)

Valetamine on vääralt teistele millegi rääkimine eesmärgiga neid petta. Valetamise motiiviks võib olla kiindumus, näiteks kui inimene väidab, et talle kuulub miski, mis on tegelikult hoopis teise oma; või inimene võib teisele valetada, et saada tema sõbraks. Viha tõttu ei pruugi inimene paljastada oma vaenlasele mingit informatsiooni või siis ei pruugita talle kunagi tõtt rääkida. Millegi väitmine tõe pähe, kuigi inimene ei tea seda, või põhjuse ja tagajärje seaduse eitamine on teadmatusest lähtuv valetamine. Valetada võib sõnadega või mõne liigutusega, nagu näiteks noogutus või silma pilgutamine. Valetamisest tuleb kõige raskem karma siis, kui valetatakse oma vanematele, gurule või bodhisattvale. Tegu on lõpetatud, kui teine inimene mõistab, mida on öeldud, ja usub sellesse tõsimeeli.

2. Vaenu tekitav kõne (phra ma)

Vaenuliku kõne eesmärgiks on lahutada kaks inimest või rühma kas tõe või vale rääkimise kaudu. See on sõja sage põhjus. On kahesugust vaenulikku kõnet: avalik ehk otsene kõne ja kaudne kõne ehk kellegi selja taga millegi rääkimine. Vihast lähtuvalt võib inimene rääkida vaenulikult, et kahte sõpra tülli ajada; oma sõbra lahutamine tema teistest sõpradest lähtub kiindumusest ja teadmatuse tõttu võib inimene arvata, et vaenulik kõne on hea. Selleks, et kõne oleks vaenulik, peab olema kavatsus põhjustada lahkheli – vastasel juhul on see lihtsalt tagarääkimine. Kahe vaenlase vahel võitlemise põhjustamine on samuti vaenulik kõne. Kõige raskem vaenulikust kõnest tekkiv karma luuakse siis, kui inimene põhjustab sanghas konflikti.

3. Pahatahtlik kõne (tshig rtsub)

Pahatahtliku kõne objektiks võib olla kas mõni olend, füüsiline objekt või tingimus, nagu näiteks okas jalas või ilm. Põhjuseks on tavaliselt soov kellegi tundeid riivata, ent siin ei saa olla ekslikku äratundmist, sest pahatahtlik kõne sõltub ainult meelelaadist. Enamasti tärkab see kõne vihast, ent selle põhjuseks võib olla ka kiindumus või kadedus või samuti teadmatus, kui inimene eeldab, et pahatahtlik kõne on mõnel juhul voorus. Pahatahtlik kõne võib olla otsene või kaudne, tõene või vale. Sarkasm ja nalja rääkimine kavatsusega haiget teha (see on nagu kivi peitmine villa sisse) on pahatahtliku kõne vormid. Oma guruga pahatahtlikult rääkimine toob kõige raskema karma ning tegu on täielik, kui teine inimene tunneb end riivatuna või kaotab oma meelerahu.

4. Tühi loba (ngag 'chal)

Tühja loba objekt võib olla kaks või rohkem inimest või ka inimene ise. See tähendab mis tahes kõnet, millel puudub tähendus või eesmärk, ning see pole kellelegi kasulik. Motiiviks võib olla mis tahes mürk kolmest meelemürgist ning inimene peab olema öeldust teadlik. Vihast lähtuvalt võidakse teisi inimesi või asju ilma kavatsuseta sõimata; soovist raha teenida võidakse lugusid rääkida või laulda ning kui guru õpetab enda kasu nimel, on seegi tühi loba; teadmatuse tõttu võidakse jutustada, et mööda saata aega, või lugusid üha uuesti rääkida, kuna arvatakse, et see on midagi head. See on vaimsele arengule peamine takistus.

Teises inimeses halbade omaduste nägemine põhjustab, et bodhisattva kaotab pälvimusi. Palju parem on mõtiskleda teiste heade omaduste üle, mis viib nende heade tegude üle rõõmustamisele. Viha pidamine inimese vastu, kellel on vaimseid saavutusi, tähendab selle dharma põlastamist, mida ta harjutab.

Buddha ütles sageli: „Inimene ei tohiks kunagi teist põlata, sest me ei tea kunagi, kes võib olla bodhisattva.“

Teoks on siin tühja loba väljendus ja tegu lõpetatakse kohe, kui sõnad lahkuvad jutustaja huulilt. Tühja loba kõige hullem vorm on rääkida mediteerijale maistest asjadest, häirides nõnda tema meditatsiooni.

Kolm meelega tehtavat voorusetut tegu

1. Ahnus (brnab sems)

Ahnus on soovi arendamine saada endale midagi, mis kuulub kellelegi teisele. Kõigepealt peab toimuma soovi äratundmine ning sellele järgnema kavatsus objekt endale saada. Motiiviks võib olla viha, kui inimene röövib teise vara, või teadmatus selles mõttes, et selline soov pole kahjulik. Kõigil juhtudel on peamiseks motiiviks ahnus. See tegu tähendab soovi kasvamist, kuni ilmneb kavatsus see teoks teha. Kõik need staadiumid ilmnevad meeles ning kui soov ei leia väljendust, tekib meelepaha.

Kui inimene läheb turule, tuleb tal jälgida oma meelt, märgates, mille suhtes ahnus tekib, kui ta vaatleb eri objekte. Kui hakkab arenema soov, tuleb mõtiskleda selle naudingu püsituse üle, mida kogetaks, kui soov täidetaks. Siis tuleb inimesel mõtiskleda śūnyatā üle, kõigi asjade omaolemise puudumise üle, tundes ära, et need on moodustunud osadest ja et need on iseta.

2. Pahatahtlikkus (gnod sems)

Pahatahtlikkuse e kahjustavate mõtete objektiks saab olla kes tahes olend või mis tahes füüsiline objekt. Kõigepealt tuleb objekt ära tunda, siis peab ilmnema soov kahjustada. Selle teo peamiseks motiiviks on viha, ent selleks võib olla ka kiindumus, nagu näiteks siis, kui nähakse, et keegi teeb sõbrale haiget, ning soovitakse kätte maksta. Põhjuseks võib olla ka teadmatus, näiteks kui inimene võtab sõna-sõnalt tantraõpetust tappa oma ema ja isa, mis aga tähendab tegelikult, et inimesel tuleb tappa meelepete. Õelus võib tärgata ka kadedusest, kui tahetakse teist kahjustada, sest tema dharma harjutamist peetakse paremaks. Vimma pidamine on samuti üks pahatahtlikkuse vorm, ent kõige hullem õeluse vorm on kahjulikud mõtted oma isa, ema, arhati, buddha või sangha suhtes.

3. Väärad vaated (log lta)

Väärate vaadete objekt saab olla kõik, mis on tõeliselt olemasolev, nagu näiteks karma, taassünd, tõe suhteline ja lõplik tasand, neli õilsat tõde, śūnyatā, nirvaana ja kolm kalliskivi. Kõige rängem väär vaade on põhjuse ja tagajärje mitteuskumine. Õige äratundmine on, et inimene teab kindlalt, millesse ta ei usu. Kui inimesel on näiteks mõne objekti suhtes tugev kiindumus, võib ta sellega seoses või selle õigustuseks moodustada uskumusi, luues nõnda väära vaate. Inimene võib vaatest kinni hoida ka seepärast, et olla vaenulik, mille peamine motiiv on teadmatus, sest mis puutub karmassegi, siis inimesed loovad täiesti mitteteadlikult jätkuvalt vääraid vaateid. Tegu ja selle lõpetamine on väärast vaatest kinnihoidmine ja jäärapäiselt selle hülgamisest keeldumine. Kõrgeauline Buddha ütles: „Ära karda metsikut elevanti, sest see saab hävitada vaid su keha, ent kui kohtad väärat õpetust järgivaid sõpru ja võtad omaks nende vaated, hävitab see minevikus kogutud pälvimuste seemned ja takistab edasist arengut.“

Geshe Ngawang Dhargyey, Tibetan Tradition of Mental Development, 1992.