Bodhitšitta loomine

Tema Pühadus Ling Rinpoche (1903–1983) sündis Lhasa lähedal. Ta oli 97. Ganden tripa ehk geluki koolkonna vaimne juht ning Tema Pühaduse dalai-laama palvel selles ametis väga pikalt, ligi 14 aastat. Ta oli Tema Pühaduse dalai-laama vanemõpetaja ning juurguru.

Ling Rinpoche andis selle õpetuse 1980. aastal Indias.


Bodhitšitta ja tarkus

Virgumishoiak, bodhitšitta, mille aluseks on armastus ja kaastunne, on põhiline seeme, mis viib buddhasusse. Seepärast on see teema, millele tuleks läheneda puhta mõttega: „Saavutagu ma virgumine, et olla maailmale suurimaks kasuks.“

Kui soovime saavutada buddhasuse täieliku virgumise seisundit vastandatuna arhati madalamale virgumisele, nirvaanale, peab meie sisim harjutus olema bodhitšitta arendamine. Kui meie sisimaks harjutuseks on tühjusmeditatsioon, on meil oht langeda nirvaanasse, selle asemel et saavutaksime buddhasuse. See õpetus sisaldub ütluses: „Kui isa on bodhitšitta ja ema on tarkus, ühineb laps buddhade kastiga.“ Muistses Indias kuulusid eri kastidest vanemate abielus sündinud lapsed, hoolimata ema kastist, isa kasti. Seepärast on bodhitšitta otsekui isa: kui arendame bodhitšittat, ühineme buddhade kastiga.

Kuigi bodhitšitta on buddhasuse peamine põhjus, peab bodhitšitta kui isa ühinema tarkusega ehk tühjusmeditatsiooni kui emaga, et luua laps, kes on suuteline saavutama buddhasuse. Üks ilma teiseta ei too täielikku virgumist – kuigi bodhitšitta on põhiline energia, mis loob buddhasuse, tuleb selle arendamise astmetel ühendada see tühjusmeditatsiooniga. Ületava tarkuse suutrates, milles Buddha rääkis kõige ulatuslikumalt tühjusest, tuletatakse meile pidevalt meelde, et harjutaksime tühjusmeditatsiooni bodhitšitta kontekstis.

Kuid vaimsed tagajärjed, mis tärkavad bodhitšitta õpetuste saamisest, on üsna piiratud, kui meil puudub teatud vaimne vundament. Niisiis rõhutab enamik õpetajaid, et peame enne sellele kõrgemale õpetusele lähenemist iseendas kõigepealt endale omaseks muutma mitmed eelharjutused. Kui soovime minna ülikooli, peame kõigepealt õppima lugema ja kirjutama. Kuigi pelgalt armastuse, kaastunde ja bodhitšitta meditatsioonist kuulminegi jätab loomulikult meie mentaalsesse jätkuvusse soodsa jälje, siis selleks, et õpetus tooks tõeliselt esile kindla sisemise muutuse, peame kõigepealt palju mediteerima eelharjutuste üle, nagu täiuslik inimelu, püsitus ja surm, karma ja sansaara olemus, varjupaik ning kõrgemad harjutused eetikas, keskendumises ja tarkuses.

Mis täpselt on bodhitšitta? See on meel, mida kirjeldab võimsalt püüdlus: „Pean kõigi olendite pärast saavutama täieliku virgumisseisundi.“ Kuigi neid sõnu on lihtne iseendale korrata, on bodhitšitta sellest palju sügavam. See on omadus, mida arendame süstemaatiliselt oma meeles. Kinnihoidmine mõttest „pean kõigile kasu toomiseks saavutama virgumise“ pelgalt meeles, loomata kõigepealt selle eelduseks olevaid põhjuseid, astmeid ja põhilisi aluseid, ei sünnita bodhitšittat. Seepärast küsiski auväärne Atīša kord: „Kas teate kedagi, kelles oleks bodhitšitta, mis pole sündinud armastuse ja kaastunde meditatsioonist?“

Bodhitšitta hüve

Mis kasu on bodhitšitta arendamisest? Kui teame hea toidu omadusi, püüame seda muretseda, valmistada ja süüa. Samamoodi, kui kuuleme bodhitšitta ülevatest omadustest, hakkame otsima, kuidas õppida meetodeid ja harjutusi selle arendamiseks.

Bodhitšitta arendamisest tärkav vahetu kasu meie meelevooluses on, et me astume suurde sõidukisse, mis viib buddhasusse ning saame tiitli „bodhisattva“, buddhade laps. Pole vahet, kuidas välja näeme, kuidas riietume, kui rikkad või võimsad oleme, kas meil on selgeltnägemise või imevõimed või kui õppinud me oleme – niipea, kui arendame endas välja bodhitšitta, saame bodhisattvaks hoolimata sellest, milliseid teisi omadusi meil ka poleks, ent kui meil pole bodhitšittat, pole me bodhisattva. Kõik buddhad austavad bodhisattvana isegi olendit, kelles on bodhitšitta ja kes sünnib looma kehasse.

Väiksema sõiduki suurtel pühakutel on lugematult suurepäraseid omadusi, ent olemuse vaatekohast ületab neid inimene, kes on endas arendanud vaid bodhitšitta algastmed. See sarnaneb olukorraga, kui kõikvõimsa monarhi väikest poega, keda, kuigi ta on vaid väikelaps, kellel pole ei teadmist ega võimu, peetakse kõrgemaks kui selle kuningriigi keda tahes õpetlast või ministrit.

Traditsioonilise kasu mõttes tärkab kogu olemasolev õnnelikkus ja headus bodhitšittast. Buddhad sünnivad bodhisattvatest, ent bodhisattvad tekivad bodhitšittast. Buddhade ja bodhisattvate sündides levivad üle kogu universumi suured virgumisenergia lained, mõjutades olendeid looma positiivset karmat. See positiivne karma toob neile omakorda palju kasu ja õnnelikkust. Ühest küljest lähtub virgumis- ja virguma paneva energia võimas voolus buddhade tarkusekehast, ent kuna buddhad sünnivad bodhisattvatest ja bodhisattvad bodhitšittast, on üleüldise headuse ja õnnelikkuse ülim allikas bodhitšitta.

Kuidas arendada bodhitšittat

Kuidas arendame bodhitšittat? Selleks on kaks põhilist meetodit. Esimene neist on kuue põhjuse ja ühe tagajärje meetod, mis tähendab kuut põhjuslikku meditatsiooni – äratundmine, et kõik olendid on kord olnud meie emad ning ema lahkuse tunnistamine, selle lahkuse tasumine, armastus, kaastunne ja üleüldise vastutuse erakordne mõte – et luua üks tagajärg: bodhitšitta. Teine tehnika on meditatsioon, milles vahetame otseselt enese väärtustamise teiste väärtustamisega.

Selleks, et neid bodhitšitta arendamise meetodeid harjutada, tuleb meil kõigepealt kõigi olendite suhtes arendada välja samaväärsustunne. Peame ületama osa olendite nägemise lähedaste sõpradena, teiste ebameeldivate või vihatud vaenlastena ning kõigi ülejäänute pelgalt tundmatute võõrastena. Kuni me pole välja arendanud samaväärsust kõigi olendite vastu, pole tõhus mis tahes meditatsioon, mida püüame bodhitšitta arendamiseks teha. Kui tahame näiteks freskot maalida, peame kõigepealt kõrvaldama seinal olevad praod ja mügarikud. Samamoodi ei saa me ka oma meeles luua kaunist bodhitšittat, kuni see pole puhastatud moonutustest näha teisi sõprade, vaenlaste või võõrastena.

Eristav hoiak

Niisugune teiste eritlev määratlemine on üsna automaatne ning selle tulemusel tärkab meis alati, nähes kedagi, kelle oleme nimetanud sõbraks, kiindumus, ning me reageerime soojuse ja lahkusega. Miks oleme selle inimese nimetanud sõbraks? Ainult seepärast, et ühel või teisel tasandil on see inimene meile kuidagi kasu toonud või meid toetanud. Ning vastupidi, kui kohtame kedagi, kelle oleme nimetanud vaenlaseks, tärkab meis vastumeelsus ning vastame külmuse ja vihaga. Selle põhjuseks on jällegi, et too inimene on meid kunagi mingil viisil kahjustanud või ähvardanud. Kui puutume kokku kellegagi, kes pole meid aidanud ega kahjustanud, kasutame nimetust „võõras“ ning meil pole selle inimese vastu mingisuguseid tundeid.

Ent kui uurime seda, kuidas ja miks teisi eristame, näeme üsna pea, et see on äärmiselt ebastabiilne protsess. Isegi selles elus on inimesed, keda kunagi pidasime sõpradeks, muutunud vaenlasteks, ja vaenlastest on sageli saanud sõbrad. Ning neis lugematutes eludes, mida oleme alguseta ajast elurattas keereldes elanud, pole ühtegi olendit, kes oleks järjepanu olnud kas sõber või vaenlane.

Meie selle elu parim sõber võis vabalt olla eelmise elu suurim vaenlane ning vice versa. Sõber, kes meiega valesti käitub, muutub kiiresti vaenlaseks, ning vaenlasest, kes meid aitab, saab üsna pea taasleitud sõber. Nii et kes on siis tegelikult sõber ja kes vaenlane? Selle asemel, et teistega suhelda tolle üürikese kasu või kahju taustalt, mis nad meile toovad, peaksime mediteerima, et kõik on meie lugematute eelmiste elude voolus vaheldumisi meile kasu toonud ja meid kahjustanud, ning selle kaudu hülgama pealiskaudse eristamise.

Eristava meele peamine põhjus on ennastväärtustav hoiak, mõte, mis paneb meid tundma end olulisemana kui teised. Enese väärtustamise tulemusel arendame kiindumise nende vastu, kes meid aitavad, ning vastumeelsuse nende suhtes, kes põhjustavad meile probleeme. See omakorda põhjustab selle, et teeme lugematul hulgal negatiivset karmat, püüdes toetada „aitajaid“ ja alistada „kahjustajaid“. Nõnda loome suurt kannatust nii iseendale kui ka teistele ja seda nii praegusesse kui ka tulevastesse eludesse, kui nende tegude karmalised seemned küpsevad kannatuse kogemusteks.

Teiste väärtustamisest tekkiv kasu

Üks õpetus ütleb: „Kogu maailmas olev õnnelikkus tuleb teiste väärtustamisest; kogu kannatus tuleb enese väärtustamisest.“ Miks on see nii? Enese väärtustamisest tuleb soov ise edeneda ning seda isegi teiste arvelt. See põhjustab kõik tapmised, vargused, sallimatuse jne, mida näeme enda ümber. Lisaks selle elu õnnelikkuse hävitamisele külvavad need negatiivsed teod karmalised seemned tulevaseks taassünniks õnnetutesse olemasoluvaldadesse – põrgusse ning näljaste vaimude ja loomade valda. Enese väärtustamine vastutab iga konflikti eest, alates pereprobleemidest ja lõpetades rahvusvaheliste sõdadega, ning ka kogu negatiivse karma eest, mida nõnda luuakse.

Mis on teiste väärtustamise tulemus? Kui väärtustame teisi, siis me ei kahjusta ega tapa neid – see on soodus meie enda pikaks elueaks. Kui väärtustame teisi, siis oleme avatud ja tunneme neile kaasa, elame andmise vaimus – see on karmaline põhjus meie enda tulevaseks heaoluks. Kui väärtustame teisi, suudame jääda armastavaks ja kannatlikuks isegi siis, kui keegi kahjustab meid või põhjustab meile probleeme – ning see on karmaline põhjus, et saame tulevikus kauni välimuse. Lühidalt öelduna tärkab iga heaendeline tingimus teiste väärtustamisest sündinud positiivsest karmast. Need tingimused toovad rõõmu ja õnne ning lisaks sellele toimivad nirvaana ja buddhasuse saavutamise põhjustena.

Kuidas? Nirvaana saavutamiseks peame omandama kolm kõrgemat harjutust – eetika, keskendumise ja tarkuse. Neist kõige olulisem on esimene, sest see on alus kahe teise arenemisele. Eetilisuse olemuseks on hüljata iga tegu, mis kahjustab teisi. Kui väärtustame teisi rohkem kui iseennast, ei ole see distsipliin meile raske. Meie meel on siis rahus ja rahulik, mis on soodne nii keskendumiseks kui ka tarkuseks.

Teisel viisil seda vaadates on teiste väärtustamine õige ja üllas hoiak, mille järgi toimida. Kõik, mis meieni selles elus jõuab, on kas siis otseselt või kaudselt tänu teistele. Söögi ostame turult teistelt; rõivad, mida kanname, ja maja, kus elame, sõltuvad teiste abist. Ning nirvaana ja buddhasuse ülima eesmärgi saavutamisel sõltume täielikult teistest; ilma nendeta ei saaks me mediteerida armastuse, kaastunde, usalduse jne üle, ilma milleta ei saaks me luua vaimseid kogemusi.

Lisaks on iga meditatsiooniõpetus, mille saame, tulnud Buddhalt tänu olendite lahkusele. Buddha õpetas ainult selleks, et olendeile kasu tuua; kui poleks olnud olendeid, poleks ta ka õpetanud. Seepärast selgitab Šāntideva Bodhitšarjāvatāras, et lahkuse mõttes on olendid buddhadega võrdsed. Mõnikord on inimestel ekslikult austus ja pühendumine buddhade vastu, ent neile ei meeldi olendid. Vahel on inimesed eksituses, kui austavad buddhasid ja pühenduvad neile, kuid tunnevad vastumeelsust olendite suhtes. Peaksime väärtustama olendeid sama sügavalt, nagu väärtustame buddhasid endid.

Kui vaatleme õnnelikkust ja harmooniat, siis näeme, et selle põhjus on üleüldine hoolimine. Õnnetuoleku ja disharmoonia põhjus on ennastväärtustav hoiak.

Kord oli Buddhagi samasugune tavaline inimene nagu meie. Siis hülgas ta enese väärtustamise ja asendas selle üleüldise hoolimisega ning astus buddhasusse viivale teele. Kuna meie klammerdume ikka veel ennastväärtustavasse meelde, siis oleme jäänud maha sansaarasse ega too kasu ei endale ega teistele.

Üks džaatakatest, Buddha sünnilugudest, räägib kehastusest, milles Buddha oli suur kilpkonn, kellel hakkas kahju laevahukuohvritest ning kes kandis nad oma seljal kaldale. Kaldale jõudes oli kilpkonn kurnatud, ja kui ta magas, ründasid teda tuhanded sipelgad. Varsti äratasid sipelgate hammustused kilpkonna, ent ta nägi, et kui ta peaks liigutama, tapaks ta lugematult olendeid. Seepärast jäi ta paigale ning pakkus oma keha putukatele toiduks. Just nõnda sügavalt väärtustas Buddha olendeid. Paljud džaatakad räägivad sarnaseid jutte Buddha eelmistest eludest, milles ta näitas teiste väärtustamise olulisust. Soovetäitvas puus on 108 sellist lugu.

Olemuslikult on enese väärtustamine iga soovimatu kogemuse põhjuseks ja üleüldine hoolimine on igasuguse õnnelikkuse põhjuseks. Enese väärtustamisest tulevad nii madalamate kui ka kõrgemate olemasoluvaldade kannatused, kõik takistused vaimsele harjutamisele ning isegi nirvaana peenekoelised piirangud, samal ajal kui kogu selle ja tulevaste elude õnnelikkus tuleb teiste väärtustamisest.

Bodhitšitta teostamine

Seepärast peaksime sügavalt mõtisklema teiste väärtustamise kasulikkuse üle ning püüdma kõigi olendite suhtes arendada avatud, armastavat hoiakut. See ei tohiks olla mingi loid emotsioon, vaid seda peaks iseloomustama suur kaastunne – soov vabastada teised nende kannatusest. Millal iganes kohtume kannatava olendiga, peaksime toimima kui ema, kes näeb, et tema ainus laps on kukkunud tulle või hirmuäratavasse jõkke; meie peamine mõte peaks olema teiste aitamine. Nende suhtes, kes on kannatuseseisundis, peaksime mõtlema: „Aidaku ma vabaneda neil kannatusest,“ ja nende suhtes, kes on õnneseisundis, tuleks meil mõelda: „Aidaku ma neil jääda õnnelikuks.“ Selle hoiakuga peaks suhtuma võrdselt kõikidesse olenditesse. Osa inimesi tunneb raskustes sõprade või sugulaste vastu suurt kaastunnet, ent nad ei tunne mitte midagi ebameeldivate inimeste või vaenlaste vastu. See pole vaimne kaastunne, vaid pelk kiindumise vorm. Tõeline kaastunne ei tee vahet olendite vahel; see hoolib võrdselt kõigist.

Samamoodi on tõeline armastus soov, et kõik olendid oleksid õnnelikud, hoolimata sellest, kas nad meeldivad meile või mitte. Põhiliselt on kahesugust vaimset armastust: armastus, milles on ainult samaväärsus, ning armastus, milles on aktiivne soov, et teised jääksid õnnelikuks. Kui mediteerime korduvalt, kuidas kõik olendid on eelmistes eludes olnud meie ema, isa või sõber, siis tekib meis üsna pea nende kõigi suhtes samaväärne hoiak. Lõpuks areneb see tohutuks sooviks näha kõiki olendeid õnnelikuna ning et neil oleks õnnelikkuse põhjused. See on suur, mitteeristav armastus.

Mediteerides õigesti armastusel ja kaastundel, loome kaheksa suurt hüve. Need võib võtta kokku kaheks: õnnelikkus nii selles kui ka tulevastes eludes nii meile endale kui ka teistele ning areng teel ülima ja täieliku buddhasuseni. Niisuguse meditatsiooni tulemuseks on taassünd ühes kolmest kõrgemast vallast kas siis inimese või jumalana ning see väetab virgumisseemneid.

Lühidalt: meis peaks olema soov aidata teistel jääda õnnelikuks ning vabastada nad kannatusest, hoolimata sellest, kas nad on käitunud meie suhtes sõbra või vaenlasena. Veelgi enam, me peaksime nende õnnelikkuse suhtes välja arendama isikliku vastutustunde. Seda nimetatakse kas eriliseks või kõrgemaks mõtteks ning seda iseloomustab tugev tunne vastutusest kõigi heaolu eest. See on just nagu vastutuse võtmine turule minnes, et hankida seda, mida teine täpselt vajab, mitte lihtsalt istudes mõtiskleda, et küll oleks tore, kui tal oleks see, mida ta tahab. Me võtame enda kanda vastutuse täita tegelikult teiste vajadused.

Seejärel peaksime endalt küsima: „Kas suudan kõigile teistele kasu tuua?“ Ilmselgelt me ei suuda. Kes suudab? Ainult virgunud olend, buddha, suudab täielikult teisi aidata. Miks? Sest ainult buddhasuse saavutanud on täielikult arenenud ega ole milleski piiratud; need, kes on ikka veel sansaaras, ei saa teisi nirvaanasse viia. Isegi šraavaka arhatid ja kümnenda tasandi bodhisattvad ei suuda teisi täielikult aidata, sest nad ise on veel piiratud, ent buddhad toovad iga hingetõmbega spontaanselt ja automaatselt kõigile olendeile kasu. Virgumisseisundit võrreldakse metafoorselt Brahmā trummiga, mis mürtsub automaatselt maailmale õpetusi, või pilvega, mis pakub spontaanselt jahutavat varju ja eluandvat vett kõikjal, kuhu jõuab.

Teiste vajaduste täitmiseks peaksime püüdma viia neid buddhasuse täielikku rahusse ja küpsusesse; et seda teha, tuleb aga meil endal kõigepealt saavutada buddhasus. Buddhasuse seisund on bodhitšitta evolutsiooniline tagajärg. Bodhitšitta sünnib üleüldise vastutuse erilisest mõttest – mõttest vaid ise teisi aidata. Vee joomiseks peab meil olema soov juua ja anum vee jaoks. Soov teisi aidata neid buddhasusse viies on kui soov juua ja soov ise virgumine saavutada, et teisi nõnda aidata, on otsekui anum. Kui mõlemad on olemas, siis toome kasu nii endale kui ka teistele.

Kui kuuleme meditatsioonidest, mis arendavad bodhitšittat ning püüame neid harjutada, ilma et oleksime kõigepealt oma meelt eelmeditatsioonidega peenekoelisemaks muutnud, siis on väga väike tõenäosus, et toimuks suuremat sorti sisemist arengut. Kui mediteerime näiteks kaastunde üle, ilma et oleksime kõigepealt saanud mingeid kogemusi nelja õilsa tõe või vähemalt kannatuse tõe üle mediteerides, loome vaid pealiskaudse mõistmise. Kuidas saame tunda küpset kaastunnet, püüdlust vabastada kõik olendid kannatusest, kui me ei tunne kannatuse sügavamaid tasandeid, mis läbistavad inimpsüühikat? Kuidas saame suhestuda teiste kannatusega, kui me ei tunne isegi peenekoelisi meie enda olemust läbistavaid frustratsiooni ja pinge tasandeid? Selleks et tunda oma meele toimimist, tuleb meil teada kannatuse iga aspekti; ainult siis saame kaasa elada teiste südamele ja meelele. Kõigepealt peab meil olema kaastunne enda vastu, et saaksime seda tunda teiste vastu.

Kannatuse üle mediteerides saame luua teatud määral loobumist ehk vaimset püsivust. Selle püsivuse järele peaks valvama ja seda tuleks arendada erinevate meetoditega, mida õpetatakse harjutamise algus- ja keskmisel astmel, mis on kaks peamist sammu bodhitšitta meditatsioonidele lähenemiseks. Kui edeneme oma meditatsioonides olemise kannatusloomuse ja selle kannatuse põhjuste üle, hakkame otsima teed, mis viiks selle ebatäiuslikkuse ületamisele. Me mediteerime inimelu kallihinnalise loomuse ja selle pakutavate erakordsete võimaluste üle, mis paneb meid oma olukorda väärtustama. Seejärel mediteerime püsituse ja surma üle, mis aitab meil ületada klammerdumist elu tühistesse aspektidesse ning suunab meie meele otsima vaimset teadmist.

Kuna vaimset teadmist ei saada raamatutest ega ilma põhjuseta, tuleb selle põhjus luua. See tähendab täielikult kvalifitseeritud õpetaja käe all õigesti treenimist ja harjutuste arendamist, nagu ta juhendab.
Pelgalt bodhitšitta kohta kuulminegi on väga kasulik, kuna see loob seemne virgumishoiaku arenguks. Ent selle seemne kultiveerimine vilja kandvaks nõuab hoolsat harjutamist. Me peame arenema läbi tegelike sisemiste kogemuste eelnevalt mainitud meditatsioonides ning selleks on meil vaja lähedast suhet meditatsiooniõpetajaga, kes suudaks meie arengul silma peal hoida ja meid juhendada. Et meie õpetaja kohalolust oleks maksimaalselt kasu, tuleks meil tundma õppida õigeid hoiakuid ja tegusid mõjuva guru-õpilase suhte arendamiseks. Siis saavad samm-sammult need bodhitšitta seemned, mille õpetaja meisse külvab, täielikult küpseda ning lasta õide puhkeda virgumislootosel meis endas.

See on vaid lühike bodhitšitta ja selle arendamise meetodite kirjeldus. Kui see teid nõnda inspireerib, et tekib huvi, olen ma väga õnnelik. Bodhitšitta alus – armastus ja kaastunne – on jõud, mis toob nii teile kui ka teistele igasugust kasu, ning kui seda on võimalik muuta bodhitšittaks endaks, muutub iga teie tegu kõikteadva buddhasuse põhjuseks. Isegi kui suudate harjutada nii palju, et nõrgestate veidigi oma ennastväärtustavat hoiakut, olen ma väga tänulik. Kõigepealt bodhitšittat arendamata ei tule buddhasus kõne allagi; kui bodhitšitta on aga hakanud kasvama, on täielik virgumine vaid aja küsimus.

Te peaksite püüdma regulaarselt surma ja püsituse üle mediteerida ning nõnda saate väiksema suutlikkusega vaimseks harjutajaks. Seejärel peaksite mediteerima sansaara mitterahuldava olemuse üle ning kolme kõrgema harjutuse üle (eetika, keskendumine ja tarkus) ning nõnda saate keskmise suutlikkusega harjutajaks. Lõpuks peaksite sünnitama armastuse, kaastunde, üleüldise vastutustunde ja bodhitšitta ning nõnda astute suure suutlikkusega harjutajate, mahajaana teele, mille eesmärgiks on täielik buddhasus. Toetudes vaimse õpetaja juhistele, peaksite arendama bodhitšitta seemneid seoses tühjuse tarkusega ning kõige elava pärast kiiresti teostama buddhasuse. See ei pruugi olla lihtne ülesanne, ent selle viljaks on ülim täiuslikkus.

Vaimses arengus on kõige olulisem samm esimene samm: otsus vältida halba ja arendada oma olemise vooluses headust. Selle fundamentaalse distsipliini taustal saab võimalikuks iga vaimne omadus, isegi buddhasuse lõplik täiuslikkus.

Igaühel meist on selleks potentsiaal; me kõik võime saada täiuslikuks olendiks. Meil tuleb vaid suunata oma energia õppimisele ning seejärel entusiastlikult õpetuste harjutamisele. Kuna bodhitšitta on Buddha kõigi õpetuste põhiolemuseks, tuleb meil igati pingutada, et see teostada.

Avaldatud LYWA loal. Ingliskeelse teksti kodu