You are hereVarjupaik

Varjupaik


Laama Thubten Yeshe (1935–1984) sündis Lhasa lähedal. Teda peeti ühe nunnakloostri ülema taaskehastuseks ning kuueaastaselt astus ta Sera Je kloostrisse, kus õppis kuni 1959. aastani, mil põgenes Indiasse.
1969. aastal pani ta koos oma õpilase, laama Zopa Rinpochega aluse Kopani kloostrile Katmandus Nepalis. Läänemaalaste huvi õpetuste vastu muutus nii suureks, et 1975. aastal asutati Foundation for the Preservation of the Mahayana Tradition (FPMT), mis on nüüdseks kasvanud ülemaailmseks organisatsiooniks.
Laama oli tuntud oma ebatavalise õpetamisstiili poolest ning leidis dharmat edasi andes läänemaalastega väga kergesti ühise keele, kuna ei lähenenud õpetustele traditsiooniliselt, vaid universaalselt, arvestades lääne kultuuriga.

Laama Thubten Yeshe andis selle õpetuse 1978. aastal Šveitsis.


Varjupaiga võtmine on esimene samm budistlikul teel sisemise tarkuseni, kuid see pole midagi uut. Me oleme kogu oma elu varjupaika võtnud, kuigi põhiliselt välistes asjades, lootes leida turvalisust ja õnnelikkust. Osa meist võtab varjupaiga rahas, osa narkootikumides. Teised võtavad varjupaiga toidus, mägironimises ja päikselistes randades. Suhtes naise või mehega otsib enamik meist turvalisust. Kogu oma elu jooksul oleme lõpliku rahulduse lootuses kandunud ühest olukorrast järgmisesse. Meie jätkuv kaasahaaratus võib mõnikord pakkuda ajutist leevendust, kuid tegelikult süvendab varjupaiga otsimine füüsilistes asjades ja üürikestes naudingutes meie segadust, selle asemel et seda lõpetada.

Me peaksime ise kindlaks tegema, kas meie kogemused on olnud kasutoovad või mitte. Kui võtame varjupaiga üksnes meelepärastes tunnetes ja emotsioonides, siis muudab see kiindumuse probleemi ainult halvemaks. Me vabaneme armetult pettekujutlusest, kuna lootsime saavat püsivat rahuldust millestki, mis osutus üksnes üürikese naudingu virvendusteks. Me võtame varjupaiga pimeduses ja vajume veel sügavamasse pimedusse.

Budistlik varjupaik on sissepoole pöördumise protsess, mis algab meie oma piiramatu inimpotentsiaali avastamisega. See avastus loob tohutult suure innukuse, et arendada meie oma sisemist sünnipärast tarkuseenergiat. Täielik, täiuslik tarkus on buddhasus. Ehk toob sõna buddha meie silme ette kauge ja üsna idamaise kujutuse. Kuid buddha on lihtsalt üks sõna, mis tähendab täiesti avatud meelt, avanenud lootost. Kui mõistame lõpuks oma inimpotentsiaali ja jõuame meele täieliku avatuseni, saame buddhadeks.

Alguses tunneme siiski enda arendamisel lootusetust, abitust ja võimetust. Buddha näib olevat kuskil taevas, täielikult väljaspool haardeulatust ning meie pole mitte midagi. Kuid see pole õige; me ei tohiks end alahinnata. Šākjamuni, ajalooline buddha, oli kord isegi rohkem segaduses, kui oleme meie, kuid ta saavutas virgumise selle kaudu, et avastas iseendas oleva latentse tarkuseenergia. Buddhasid on lugematu hulk ning kõigil olenditel on sisemine võime ühendada oma meel virgumise ületamatu selgusega.

Buddha Šākjamuni eluajal jõudis palju inimesi sügava mõistmiseni ning koges imepärast õndsust lihtsalt seetõttu, et nad nägid teda. Vaatamata sellele, et tema keha kadus nii kaua aega tagasi, aitab meid ikka veel tema tarkuse ja kaastunde jõud. Arendades omaenese veel peidetud jõudusid ja arendades püsivalt endas olevat tarkust, saame ka meie teisi tohutult palju aidata. Ükspuha kui palju maailm ümberringi ka ei muutuks ja õnn ei väreleks, meie sisemine maailm võib püsida stabiilsena ja tasakaalus, kui seda kindlustab see sügav mõistmine. Tarkus toob lakkamatu õnnelikkuse vastupidiselt neile ajutistele varjupaiga objektidele, mis toovad üksnes korduvalt valusaid pettumusi valmistavaid ajutisi ja poolikuid naudinguhetki.

Varjupaiga kolm objekti on buddha, dharma ja sangha. Varjupaiga võtmine buddhas tähendab virgunud olendite juhiste vastuvõtmist kui ainsat ravimit meie praeguse elu segaduse ja rahulolematuse kõrvaldamiseks. See on ainus viis, kuidas saame mõista enese peidusolevat võimet saavutada sisemine tarkus. Varjupaigal on kaks aspekti: sisemine ja välimine. Väline varjupaik tähendab juhatuse otsimist elavatelt buddhadelt, sest me pole võimelised saavutama vabanemist ilma õpetajata. Buddhad pakuvad ka innustust ja on meile ülimad eeskujud, keda järgida. Kui mõtiskleme virgumisseisundi üle, siis täidab selle peegeldus meeles meid rõõmsa ja kiirgava energiaga. See näitab, et kuigi me pole praegu täiesti virgunud, on igaühes meist buddhasuse seeme. Sisemine varjupaik on suunatud selle virgumise seemne poole, mis on sisemine buddhaloomus. Me mõistame, et tegelikult oleme iseenese varjupaik.

Kui oleme veendunud, et oleme lootusetud ja võimetud muutuma või kui mõtleme, et oleme juba täiuslikud, siis pole loomulikult mingit põhjust varjupaika võtta. Kuid kui uurime ausalt oma meelt, oma eluviisi ja meie suhtemustreid, võime selgelt ära tunda oma vaimse haiguse. Virgunud olend, kelle poole siis pöördume, on tegelikult arst, kes diagnoosib meie haigused ja annab meile tagasi täiusliku tervise.

Buddha määratud ravim on dharma. Dharma on tarkus: selline tarkus, mis mõistab meie tõelist loomust ja paljastab meie enese latentse võime iseennast vabastada. Varjupaiga võtmine dharmas tähendab selle tarkuse kasutamist praegu. See taastab meie senini pimestatud arusaama inimväärikusest ja paneb meid tundma, et saame enda suhtes siiski midagi positiivset ära teha. Need, kes võtavad sügava varjupaiga, ei tunne kunagi lootusetust või seda, et nad on kadunud. Varjupaik vabastab meid sellistest viletsatest meeleseisunditest. Kui kasvab meie enesest lugupidamine ja eneseusaldus, paranevad suhted teistega. Kui oleme avastanud oma sisemise jõu, tunnustame ja austame buddhaloomust ka teistes.

Dharma tähendab tõelisuse mõistmist. Meditatsioon ja palve pole dharma – need on ainult vahendid, jõudmaks selle sisemise tarkuseni. Isegi kui mediteerime kogu päeva, kuid ei mõista üldse dharmat, saavutame ülimalt vähe. Dharma pole ka religioossed tekstid – need on üksnes raamatud dharmast, abinõud, vahendamaks infot dharma kohta. Tõeline dharma ehk religioon on isiklik kogemus, mille igaüks meist peab ise enesest välja tooma. Igaühes meist on dharmakelluke ja me peaksime seda kasutama, et äratada ning aktiveerida endas olevat uinuvat tarkust. Tavaliselt on meie meel täielikult hõivatud seiskunud, kasutute ja korduvate mõtetega: haarame fantaasiatest ja anname järele vihale, kadedusele või meeleheitele, kui need unistused meil käest lipsavad. Dharma harjutamine tähendab meie sisemise tarkuse-kellukese helistamist, alati valvas olemist ning selle prahi kõrvaldamist, mis kammitseb meie meelt, ning nende kiindumuste ja sõltuvuste eemaldamist, mis kummitavad meie unelmates. Kui teeme selle oma igapäevaseks harjutuseks, saame ise dharmaks; kogu meie energia muutub dharmatarkuseks. Siis võtame tõeliselt varjupaiga, lastes sisemisel dharmal üksi reguleerida oma elu.

Kolmas varjupaiga objekt on sangha. Sangha koosneb neist, keda on õnnistatud tarkusega. Nad on justkui põetajad ja sõbrad, kes aitavad meil haigusest toibuda. Sangha pole üksnes need, kes kannavad kollaseid või punaseid rüüsid, vaid ka sõbrad, kes mõjutavad meid hästi. Need vaimsed sõbrad annavad meile jõudu ja innustavad meid ning seetõttu tuleb neid selgesti eristada tavalistest sõpradest, kes meid tagasi hoiavad. Näiteks tuleb iga inimene, kes on siin meditatsioonikursusel, erinevast paigast ning tal on teistest erinev maailmavaade. Kuid me oleme üksteisele avanud oma südamed ja jaganud sügavaid kogemusi. Võrreldes vanade sõpradega kodus, võime nende inimeste suhtes, keda oleme siin kohanud, tunda isegi rohkem soojust. Miks on see nii? – Sest me tunneme ühtsuse vaimu: üheskoos oleme kogenud dharmatarkuse ilu.

Tõelised vaimsed sõbrad toetavad üksteist oma harjutustes ja soodustavad üksteise edenemist teadmises ja teadlikkuses. Me vajame toetust, sest ümbritsev keskkond ja inimesed mõjutavad meid väga kergesti. Oletagem, et ma olen alkohoolik, kuid olen otsustanud end käsile võtta ja loobuda joomise harjumusest. Siis ütleb aga sõber: “Milline kuum päev! Võtame kuskil ühe joogi.” Nii lähen ma sellel päeval koos temaga, samuti järgmisel päeval ning varsti leian end taas samadelt vanadelt rööbastelt.

Lisaks sellele ajame harilikus sõpruses tihti segi kiindumuse ja meeldimuse. Näiteks võib mu sõber näidata oma näilikku meeldimust sellega, et soovitab minna ühisele joomatuurile. Kui ma keeldun, siis võib ta mind ebasõbralikuks pidada ning end hüljatuna tunda, nii et nõustun temaga. Just nii võivad sõbrad meile halvasti mõjuda. Ta ei kasuta ähvardusi ega jõudu, kuid näidates sellist meeldimust, mis koosneb üksnes klammerdumisest ja kiindumisest, juhib ta mind olukorda, millest pigem hoiduksin. Seega on äärmiselt oluline, et arendaksime välja tarkuse-silma, mis eristab tõelist armastust pelgast kiindumisest ning näeb erinevust selle vahel, mis toob kasu ja mis meid kahjustab. Me peaksime täielikult toetuma sellele tarkusele, mitte aga oma alati värelevatele emotsionaalsetele reageeringutele.

Ma näen vaimsete sõprade tähtsust selgesti, kui külastan oma õpilasi kõikjal maailmas. Kui nad on meditatsioonikursuse toetavas keskkonnas sõprade keskel, on nad õnnelikud ja entusiastlikud. Kuid pärast seda, kui nad lahkuvad ja püüavad omapäi harjutada, raugeb tasapisi nende jõud ning selleks ajaks, kui neid uuesti näen, on nad taas masenduses. See näitab, et vajame tugevdavaid mõjusid, mis kindlustab selle, et meie energia voolab õiges kanalis. Kõik inimesed, kes sellisel viisil mõjuvad – olgu nad ida- või läänemaalased, musta- või valgenahalised, mehed või naised –, on tõeline sangha.

Nüüdseks peaks selge olema, et impulss varjupaiga võtmiseks tärkab, kui nähakse vajadust, et arendada oma meelt ja eneses olevat tarkust. Budistiks olemine on sisemine kogemus ning mitte tingimata selline, mida saaks mõõta välise käitumise järgi. Ma kohtan tihti inimesi, kellel pole kindlaid religioosseid või filosoofilisi vaateid, kuid kes – vaiksel ja lihtsal viisil – võtavad varjupaiga tarkuses. Nad on vastuvõtlikud enese ja teiste vajaduste suhtes ning püüavad anda oma elule tähenduse selle kaudu, et arendavad iseennast ja aitavad teisi. Minu arvates on sellised inimesed budistid, kuigi nad ei pruugi kunagi olla kuulnud midagi Buddha Šākjamunist ega tema dharmast.

Varjupaiga võtmine pole raske, ent oleks väär arvata, et võime passiivselt lõõgastuda ja lasta buddhal, dharmal ja sanghal kogu töö meie eest ära teha. Buddha ütles: “Te olete vastutavad omaenese segaduse eest ja te olete vastutavad omaenese vabanemise eest.” See, mis meid segadusest päästab, on meie tarkus. Kui võtame varjupaiga, mõistes täielikult selle kolme objekti tähendust, kasvab meis olev tarkus, mis täidab meid iseenesest tarmuka kindlameelsusega järgida vabanemisele viivat teed.

Kui oleme formaalselt võtnud varjupaiga, võtame oma käitumises omaks teatud vastutuse. Me peaksime jälgima oma meelt ja uurima teo ja vastureaktsiooni sisemisi protsesse. “Mida mu meel praegu teeb? Milline impulss tärkab? Kui ma nii käitun, siis milline on tagajärg?” Me peaksime näiteks jälgima, kuidas teised reageerivad, kui lausume tühjasid, mõttetuid sõnu, või kui räägime, mõistmata, mida ütleme. Sõnad on väga võimsad. Kehakeelel on samuti teistele tugev mõju; meie kehahoiak, liigutused ja näoilmed jätavad teiste meelde sügava jälje. Kuna enamik meie probleeme on seotud teiste inimestega, siis on väga oluline olla teadlik oma käitumisest ja hoiduda kelle tahes kahjustamisest.

Seda teo ja vastureaktsiooni protsessi nimetatakse karmaks. Karma võib näida tehnilise filosoofilise mõistena, ent see pole midagi muud kui meie enda kogemus. See ütleb, millised tagajärgi meil on oma tegudest oodata, ning vaimses harjutamises on sellel eluliselt oluline roll. Me tahame mediteerida ja tarkust arendada, ent kui me ei püüagi kontrollida oma käitumist ja segast, hajali meelt, ei jõua me just kaugele. Seetõttu ütleme: “Vaata oma karmat.” Me peame toimima koos eristava tarkusega, selleks et luua parimaid võimalikke sisemisi tingimusi, saavutamaks oma eesmärke.

Kokkuvõtteks: buddha on täiesti avatud meel, seisund, mis ületab segaduse; dharma on tarkuse tee, mis viib sellesse seisundisse; sangha koosneb neist, keda on õnnistatud tarkusega ja kes saavad meid teel aidata. See on meie enese eluaegne rahulolematus, mis ajendab meid võtma varjupaika buddhas, dharmas ja sanghas. Mõistame, et klammerdumine unistustesse ja füüsilisse varasse pole meile kunagi toonud kestvat rõõmu. Seega selleks, et vabastada end sellest rahulolematusest ja jõuda tõelisuse mõistmiseni, võtame varjupaiga tarkuses, tees sisemisse vabadusse.

Kuid tuleks olla hoolikas, et te ei liialdaks omaenese probleemidega ega oleks huvitatud varjupaiga võtmisest üksnes iseenese jaoks. Pidage meeles, et kõik olendid on ühtmoodi segaduses ja õnnetud. Seega, millal iganes te võtate varjupaiga, kujustage oma ema ja isa enda kõrvale, oma sõbrad ja sugulased enda taha ning need, kes teid ärritavad, enese ette ja kõik teised olendid omakorda enda ümber. Mõelge kaastunde ja südameheadusega: “Kõik elavad olendid universumis, ka mina, on lõpmatust ajast alates olnud segaduses, nad on võtnud varjupaiga pettekujutlustes ja pidevalt on nende teele tulnud tõkkeid. Nüüd on mul võimalus arendada eneses olevat inimpotentsiaali ja ühineda täiesti avatud meele kõikteadmisega. Selle asemel, et kuulata oma segaduses, klammerduvat meelt, kuulan ma tarkust; see on ainus viis vabastada iseend ja kõiki teisi olendeid. Seetõttu võtan ma nüüd varjupaiga buddhas, dharmas ja sanghas.”

Siis kujustage Buddha Šākjamuni enda ette, nii et valge valgus kiirgaks tema pealaest, punane tema kõrist ning sinine tema südamest. Te võite kujustada oma vaimset õpetajat varjupaiga peamise objektina või kui see tuleb loomulikumalt, siis Jeesus Kristust või mõnda teist vaimset teejuhti, keda te austate sügavalt sellise inimesena, kes on ületanud kõik pettekujutlused. Te peaksite kujustama oma varjupaiga objekti leebes ning armastavas aspektis ja nii, et ta kiirgab kolme värvi valgust. Need valguskiired voolavad teisse ja kõikidesse ümbritsevatesse olenditesse, puhastades kogu negatiivse energia, eriti meeleheite ning enda madaldamise.

Nüüd võib tekkida ka küsimus: “Kui varjupaiga võtmine tähendab seda, et toetutakse oma sisemisele tarkusele, siis miks on vaja formaalset varjupaigatseremooniat? Miks on see rituaal vajalik?” Vastus on, et see meenutab meile, kui otsustav on varjupaiga võtmise hetk: see märgib meie jõudmist omaenese loomuse otsustava taipamiseni. Nii palju kordi minevikus oleme otsinud turvalisust tühisustes, kuid nüüd oleme avastanud oma sisemise võime täita kõikide ülevaima saatuse: täieliku vabanemise kannatusest. Me oleme kindlameelsed, et alates praegusest hetkest, selle asemel, et võtta varjupaika üürikestes pettekujutlustes, võtame varjupaiga omaenese puhtas, selges tarkuseenergias ja asume vabanemise teele. Varjupaiga võtmise tseremoniaalne akt tugevdab meie kindlameelsust.

Avaldatud LYWA loal. Ingliskeelse teksti kodu