You are herePorong Pelmo Choedingi klooster

Porong Pelmo Choedingi klooster


Enne 1959. aastat olid kõige tuntumad bodongi kloostrid Bodong E, Samding, Nyemo Choede ja Pelmo Choeding. Ainult Porongi ümbruseski oli kuskil 13 bodongi nunna- ja mungakloostrit. Pelmo Choedingi klooster, millele Bodong Panchen pani aluse 1410. aastal ja mis asus Pelgu järve ääres, oli Porongi piirkonna peamine klooster. Kahjuks ei keskendunud kloostrites elavad mungad ega nunnad piisavalt palju filosoofilistele õpingutele ning see oli ka peamine traditsiooni allakäigu põhjus.

Bodong Pancheni kuju „Näeb-välja-nagu-mina“Bodong Pancheni kuju „Näeb-välja-nagu-mina“

1959. aastal põgenesid mitmed Pelmo Choedingi kloostri mungad Nepali, võttes kaasa Bodong Pancheni kõige pühama kuju „Näeb-välja-nagu-mina“ koos paljude rituaalsete objektidega. Sama aasta talvel läksid auväärne Uma Lugu ja Tsari Bodhgāyasse kuulama Tema Pühaduse dalai-laama õpetusi – seal kohtusid nad Tema Pühaduse kahe vanemõpetajaga, kes ütlesid, et neil tuleb tagasi kloostrisse minna ning Bodong Pancheni kogutud teosed pagulusse tuua, kus neist oleks kasu Tiibeti valitsusele ning bodongi koolkonnale endale. Kaks õpetajat hoiatasid, et kui neil ei õnnestu tekstid kohe ära tuua, lähevad need igaveseks kaduma.

Järgides seda nõuannet, läksid mitmed mungad 1960. aastal tagasi kloostrisse Bodong Pancheni teoste järele. Nad laadisid kogutud teoste kaks versiooni ja mitmed reliikviad jakkide selga ning viisid Pangshingi (külasse Kyidrongis). Seal palkasid nad 26 kandjat, et asjad Rasuwa piirile viia. Kahjuks arreteerisid Hiina võimud Kesk-Kyidrongis kuus pakikandjat, konfiskeerisid nende kandami ning viisid selle Kyidrong Phagpa kloostrisse. Kuue kandja hulgas oli ka munk, kelle käes oli Buddha püha mask. Imekombel õnnestus tal aga sõdurite käest pääseda ning ta jõudis piirile.

1961. aastal jõudsid ka teised kandjad Katmandusse. Samal aastal kogunesid paljud Porongist pärit mungad ja ilmikud Katmandusse. Reliikviaid ja käsikirju hoiti Katmandus Swayambhus renditud ruumis. Kuna enamik saabunutest olid vanemad inimesed, väga vaesed ja neil tekkis kliimamuutuste tõttu eri terviseprobleeme, pillutati nad olude tõttu laiali. Sel põhjusel polnud munkadel kohta, kus kõiki kujusid hoida, ning nad annetasid osa rituaalsetest esemetest ja kõik Bodong Chokley Namgyali tööd Tema Pühadusele dalai-laamale. Enda kätte jätsid nad Bodong Chokley Namgyali kujutise, Buddha Šākjamuni ja Tashi Woebari (bodongi erilise dharmakaitsja) pühad maskid ning mõned rituaalsed esemed.

Praeguse kloostri tempelPraeguse kloostri tempel

Mitte väga kaua pärast seda teatas Naepa Bhu Dawa, kes oli Kyidrongis, Porongi kogukonnale Nepalis, et on võimalus smugeldada mahajäänud teosed pagulusse. Ta ütles, et käsikirjad on templis, mida hiinlased kasutasid sigalana ning seda valvas vaid üks vana mees. Selleks, et teoseid Nepali tuua, vajas ta oma sõnul 1000 Nepali ruupiat mehele altkäemaksu andmiseks ning transpordi korraldamiseks. Kuna põgenikud olid vaesed, palus Popo Ngawang Porongi kogukonnast Yeshi Lhundupi, dalai-laama Katmandus elavat esindajat, kas ta võiks kuidagi aidata. Yeshi Lhundup palus kõigepealt teosed tuua ning lubas selle eest 2000 ruupiat maksta – ta ei usaldanud Naepa Bhu Dawat nii palju, et raha ette maksta. Kuna ettemaksu ei tehtud, polnud võimalik töid õigel ajal Tiibetist ära tuua. Kuna selle küsimusega ei tegeletud kiiresti, jäid käsikirjad kuni kultuurirevolutsioonini puutumata ning 1974. aastal põletati need ära.

1962. kuni 1965. aastani hoolitsesid kujude eest kolm vanemat munka – laama Wangdue (suri 1964. aastal), laama Dhondup Choephel ja auväärne Uma Lugu. 1965. aastal paluti Ugen Tulkut, kas ta võiks kujusid enda kloostris Nangkyis hoida. Seejärel läksid kaks munka tagasi Tiibetisse.

1971. aastast hakkasid Porongist pärit perekonnad Bodong Chokley Namgyali kuju ees regulaarselt võilambiohvreid tooma ning Šveitsis asuvad Porongi kogukonna liikmed tegid selleks püsivalt annetusi.

1978. aastal otsustasid Šveitsis elavad kogukonnaliikmed koos Nepalist külas olnud Popo Ngawangiga, et Pelmo Choedingi kloostri mungad peaksid Nepalis taas kokku tulema, et nende koolkond ei kaoks. 1979. aastal palusid Porongi kogukonna liikmed Ugen Tulkut, kas ta võiks peamist kuju ja reliikviaid oma kloostris Boudhanathis hoida. Saanud jaatava vastuse, rentisid nad 1980. kuni 1984. aastani tema kloostris üht eraldi ruumi. Seejärel renditi Tsering Damchoe ja teiste Šveitsis elavate porongpade initsiatiivil eraldi korter, kus kujusid hoida. Indiast kutsuti kohale auväärne Akhu Tenupa, kellest sai kloostri vara eest hoolitseja.

1984. aastal Šveitsis kohtus Tsering Damchoe Tema Pühaduse dalai-laamaga, kes ütles: „Olen kõikjalt küsinud. Olen küsinud ka religiooniministeeriumist, kuid kellelgi pole mingit aimu bodongi koolkonna kohta, ent nüüd näen, et peidad end väga kaugel!“ Dalai-laama oli kohtumise üle väga rõõmus ning küsis, kas kuskil paguluses on bodongi klooster. Tsering vastas, et neil pole midagi. Dalai-laama vastas: „Te peate ehitama kloostri, väikese, te ei vaja suurt. Te ei tohi lasta sel traditsioonil hääbuda; see on väga kallihinnaline ja kasutoov. Kui vajate rahalist tuge, siis toetan teid.“

1980. aastate teises pooles hakkasid Šveitsis ja Nepalis elavad porongpad kloostri ehitamiseks raha koguma ning 1989. aastal asutatigi Boudhanathi stuupa lähedal Katmandus esimene bodongi klooster paguluses. Annetusi tegid ka Ühendriikides ja Kanadas elavad Porongist pärit inimesed.

1990. aastal kolisid mungad uude kloostrisse. Hiljem võeti vastu viis uut noviitsmunka. 1993. aastal ühines kloostriga pärast pikki palveid ka Tsering Damchoe ning geše Pema Dorjee pani noorte munkade jaoks kokku õppekava. Noored mungad hakkasid selle põhjal õppima peamisi budistlikke õpetusi, tiibeti keele grammatikat, budismi ajalugu ning inglise keelt. Tasapisi hakkasid mungad regulaarselt läbi viima ka rituaale, mille Bodong Panchen oli loonud.

18. septembril 1996. aastal leidis Tsering Damchoe lõpuks laama Dampa Sonam Gyaltseni (1312–1375) taaskehastuse. Paari nädalaga saatis ta Porongi kogukonnale teate. Selle põhjal tunnistas Tema Pühadus viieaastase Sönam Dhondupi 13. novembril 1996. aastal laama Dampa Sönam Gyaltseni taaskehastuseks ning talle anti nimi Tenzin Thutop Jigrel. 10. aprillil 1997 aastal trooniti noor rinpotše Pelmo Choedingi kloostris Nepalis.

Kuigi rituaalid on olulised, pole need piisavad koolkonna taaselustamiseks – pigem on munkade jaoks oluline õppida Bodong Panchen Namgyali teoseid ning neid igapäevaelus teostada. Selleks on vaja aga õppimiskeskust kloostri kujul. Kahjuks polnud Tiibetis enam selliseid kohti ega ka paguluses. Klooster Boudhanathis oli liiga väike – see oli lihtsalt väike tempel, kuhu olid asetatud pühakujud ning kus väike arv munkasid viis iga päev läbi bodongi rituaale. Õppimiseks polnud aga mingeid võimalusi.

Tsering Damchoe kohtus Marlies Kornfeldiga, kes lubas rahastada kloostri juurdeehitust. Kahjuks ei õnnestunud neil aga laienemiseks maad juurde osta ning lõpuks otsustati vana klooster maha müüa ning uus ehitada.

Uue kloostri ehitustööd algasid 2002. aastal. Kloostri projekteeris Šveitsi tuntud arhitekt Christian Indermühle ning selle stiil erineb tavapärasest traditsioonilisest stiilist. Ehitustööd lõpetati 2005. aastal ning sama aasta 14. oktoobril õnnistati uus klooster ka sisse. Kloostris on olemas klassid, väitlemiseks hoov, raamatukogu ning kõik teised õppimiseks vajalikud tingimused.

Bodong-traditsiooni ellujäämiseks ja tingimuste parandmiseks oli kloostri ehitamine äärmiselt oluline. Järk-järgult taastatakse kloostritraditsioone, mungad loevad palveid, õpivad traditsioonilisi kloostritantse ning neile antakse juhiseid ja õpetusi. Praegu on kloostris 55 munka: 15 neist on tiibetlased, kolm on noored nepali juurtega noviitsid ning ülejäänud on Indiast Arunachal Pradeshi osariigist, kuid ajalooliselt bodong-traditsiooni järginud perekondadest pärit noored poisid. Laama Sönam Gyaltseni taaskehastus õpib koos kahe teise mungaga Lõuna-Indias Sera Mey kloostris. Pikka aega õppisid kolm munka Dharamsalas asuvas Buddhist Dialectic instituudis Dharamsalas ning pärast magistrikraadi omandamist läksid nad tagasi kodukloostrisse: kaks neist on nüüd õpetajad ning kolmas juhib kloostrit. Ülejäänud mungad elavad ja õpivad Nepalis Pelmo Choedingi kloostris.

Külalismaja

Boudhanathi stuupaBoudhanathi stuupa

2010. aastal valmis kloosti juurde külalismaja, kus on võimalik soovi korral ööbida. Enamasti on tegemist kaheste tubadega, kuid on ka üks ühene tuba. Tubadest on vaade kloostri hoovile. Piirkond on vaikne ning kuna klooster asub suurematest teedest eemal, on õhk seal üsnagi puhas. Külalismaja asub suure Boudhanathi stuupa juurest 10–15-minutilise jalutuskäigu kaugusel. Ööbimishuvi korral ja lähema info saamiseks võib võtta ühendust kodulehel toodud kontaktandmetel.