You are hereNingma

Ningma


Ajalugu ja erinevad liinid

Padmasambhava kuju Boudhanathi stuupa juures KatmandusPadmasambhava kuju Boudhanathi stuupa juures Katmandus

Ningma koolkonna algust seostatakse India adepti Guru Padmasambhavaga, kelle kutsus 817. aastal Tiibetisse kuningas Trisong Detsen (742–797). Ta palus kuulsal õpetajal aidata võita kurjad jõud, mis takistasid budismi levikut Tiibetis. Guru Rinpotše, kelleks Padmasambhavat Tiibetis kutsutakse, alistas kurjad jõud ja muutis nad budismi leviku suhtes heasoovlikeks. Koostöös suure bodhisattva Šāntarakšitaga ehitas Guru Rinpotše Samye kloostri, millest sai tähtsaim hariduskeskus ja koht, kus tiibeti keelde hakati tõlkima kirjutisi, millest moodustus tiibetibudistlik kirjandus.

Guru Rinpotše õpetas Samye kloostris avalikult vaid ühte teksti: Vaadete kaunistus (tb Man ngag lta ba'i phreng pa). Erakordsetele ja edasijõudnud õpilastele andis ta eri paikades palju erinevaid õpetusi, nagu näiteks Kaheksa Sādhana Õpetused jpm. Lisaks andis ta palju väestamisi, selgitusi ja üdijuhiseid dzogtšeni kohta. Padmasambhaval oli kakskümmend viis peamist õpilast, kes olid tuntud oma erakordsete vaimsete saavutuste poolest. Teatakse, et näiteks Namkhe Nyingpo oli kuulus erilise võime poolest liikuda väga kiiresti, Nanam Yeshe võis hõljuda taevas, Kawa Peltseg suutis lugeda teiste mõtteid, Jñāna Kumāra oli kuulus paljude imevõimete poolest.

Lisaks Padmasambhava õpetatule tulid dzogtšeni ja ningma õpetused Tiibetisse ka tänu mitmete teiste õpetajate pingutustele. Trisong Detsen saatis Indiasse tõlkija Vairotšana, kes kohtus seal Šrī Singhaga. Õpetaja andis talle juhised dzogtšeni kohta ning eriti meele ja ruumi liini kohta. Et vältida salajaste dzogtšenõpetuste kuulmise pärast kohaliku kuninga viha alla sattumist, õppis Vairotšana päeval suutraõpetusi, kuid öösel sai ta oma õpetajalt vadžrajaana juhiseid. Ta koges nende õpetuste saamiseks palju raskusi ning riskis 50 korda oma eluga. Indias kohtus ta kahekümne ühe suure õpetajaga ning pärast mõistmise ja imevõimeteni jõudmist pöördus tagasi Tiibetisse. Seal andis ta kuningale õpetusi ning tõlkis dzogtšeni tekste. Laimu tõttu saadeti ta lõpuks Hiina piiri lähedale pagulusse, kuid temast lähtus viis õpetusliini.

Kuulsast India õpetlasest Vimalamitrast lähtus lisaks Padmasambhava ja Vairotšana liinile kolmas ülekandeliin. Ta reisis Tiibetisse ning andis edasi dzogtšeni üdijuhiste osa. Ta tõlkis kolmteist dzogtšeni meele liini õpetust, mida Vairotšana ei jõudnud tõlkida.

Neljas kolme sisemise tantra ülekandeliin tuli Nup Sangye Yeshelt. Peamised selle liini õpetused on anuyoga nelja põhilist pühakirja puudutavad teosed. Nup andis edasi ka ulatuslikud juhised Jamāntakaga seotud harjutuste kohta. Teda peeti kolmanda taseme bodhisattvaks ning ta sai õpetusi mitmetelt oma aja suurimatel õpetajatelt, nagu Virūpa jt.

Viies ülekandeliin lähtus Ma Rinchen Chokist ja Nyak Jñāna Kumārast ning see on seotud Guhyasamāja, Samyak Heruka ning Vadžrakīla tantra ja harjutustega. Öeldakse, et Nyak kehastas õpetuste nelja suurt jõge, mis lähtusid Padmasambhavast, Vimalamitrast, Vairotšanast ning Yudra Nyingpost. Esimene neist oli pühakirjaliste selgituste jõgi; teine oli suuliste juhiste jõgi, mis hõlmas kogemuslike, praktiliste juhiste olulisemaid punkte; kolmas oli õnnistuste ning väestamiste jõgi, mis sisaldas juhiseid, kuidas anda õnnistusi ja väestamisi; neljas oli rituaalsete toimingute jõgi, mis hõlmas dharmakaitsjate ja raevukate aspektide mantratega seotud harjutusi.

Kuues ülekandeliin oli otsene termade liin, samas kui viit esimest nimetatakse katkematuks pikaks kama liiniks.

Traditsioonile iseloomulik

Ningma õpetused jaotatakse harilikult üheksasse jaanasse. Esimesed kuus on üldised jaanad, samas kui kolm viimast, mida nimetatakse oskuslike meetodite sisemisteks tantrateks, on omased vaid ningma liinile. Viimast kolme sõidukit tuntakse ka kolme jooga nime alla: mahāyoga, anuyoga ja atiyoga. Neist kõige kõrgem on viimane, mis hõlmab dzogtšeni õpetused.

Dzogtšen

Dzogtšeni selgitamiseks on tulenevalt eri pärimusliinide väikestest erinevustest arenenud välja kolm alakoolkonda. Meele koolkond (tb sem sde) öeldakse kuuluvat Vairotšana pärimusliini. Selles nähakse, et kõik ilmingud on pelgalt meele loomuse mäng ning vabanetakse, kui mõistetakse, et loobuda pole millestki, kuna meele loomus ületab põhjused ja tingimused, pingutuse ja saavutuse.

Ruumi koolkonda (tb klong sde) peetakse kuuluvat Longde Dorje Zampa ja Vairotšana pärimusliini. Selles ollakse vaba tegevusest; Samantabhadri, tõelise loomuse vallas ei toimu aistimisteadvuste liikumist. Kolm kāya't on vabad muutusest ning seda mõistes ollakse vaba vastumürkide rakendamise vajadusest.

Üdijuhiste koolkonda (tb man ngag sde) seostatakse otseselt Guru Padmasambhava südamepisara (tb snying thig) pärimusliini õpetuste ja harjutustega. Selles mõistetakse, et kõik aluse, tee ja vilja ilmingud on ürgse puhtuse ja spontaanse kohalolu ühendus. Oma loomuse täieliku tundmise abil ollakse täiesti vaba, nõnda et pole millestki loobuda ega ole ka vastumürke, mida rakendada.

Dzogtšen, ürgne tarkus, ületab kaheksa teadvust kõigi nende juurde kuuluvate mõtete ja väljenduste, põhjuste ja tagajärgedega. See tarkus on äärmustest vaba suur lihtsus, ruum, milles vaigistuvad meel ja mentaalsed tegurid. Rigpa-teadlikkus, loomulikult ilmnev dharmatā, on vaba millegi tegemise vajadusest. See on vaba igasugusest mentaalsest aktiivsusest ja on ürgne loomus. Kui sel lastakse nõnda olla, hajuvad loomulkus seisundis spontaanselt kõik ajutised meeleplekid, mis on tegelikult rigpa-kiirguse väljendus.

Kama: suuline pärimus

Ningma kama kesksed õpetused on kolm sisemist tantrat. Anuyoga peamine pühakiri on Kõikide buddhade mõistmise kehastuse pühakiri (tb mDo dgongs pa 'dus pa), Guhyagarbha-tantra on mahāyoga olulisim tekst ning atiyoga õpetuste kolm osa on meele, ruumi ja üdijuhised.

Ningma kama-liinil on neli peamist aspekti: väestamised, tantrate selgitused, loomise ning teostamise astme harjutused.

Terma: peidetud aarded

Termade traditsioon sai alguse Buddha Šakjamunist, kes mainis neid mitmes mahajaana suutras. On olemas kolmesuguseid termasid: maa termad, meele termad ning puhta nägemuse õpetused.

Guru Rinpotše andis lisaks avalikele õpetustele ka mahāyoga, anuyoga ja atiyoga'ga seoses palju õpetusi. Daakini Yeshe Tsogyal kogus kõik need õpetused kokku ja hoidis need sõna-sõnalt meeles – ta kirjutas need õpetused üles ning peitis tulevaste dharmaharjutajate jaoks lugematult tekste. Tekste peitsid mitmed teisedki Guru Rinpotše õpilased, nagu Namkhe Nyingpo, Vimalamitra, kuningas Trisong Detsen ja tema pojad ning paljud teised. Guru Rinpotše ennustas, et tulevikus leiavad tema õpilaste emanatsioonid need dharma-aarded erinevatest paikadest.

Erinevatest füüsilisest paikadest leitud termasid nimetatakse maa termadeks. Meele terma tähendab meeles paljastunud aardeid. Buddha ütles ühes suutras: ”Kui oled veendunud lõplikus tähenduses, tärkab su meelest sada tuhat dharma-aaret.” Kolmas termade tüüp on puhta nägemuse õpetused. Nende puhul saadake õpetusi otse puhta nägemuse kaudu.

Esimene tertön ehk aardepaljastaja Tiibetis oli Sangye Lama. Ta oli suure tõlkija Rinchen Zangpo (957–1055) kaasaegne. Aegade jooksul on olnud väga palju tertöneid, kuid olulisematest aardepaljastajatest võiks mainida Nyangral Nyima Özerit ja Guru Chökyi Wangchuki. Nii ongi lisaks mahajaana budismi harilikule, Kandžuri ja Tandžuri kaanonile 14. sajandil tertön Ratna Lingpa (1403–1473) kogutud ja Kunkhyen Longchen Ramjampa (1308–1373) poolt korrastatud teoses Saja tuhande ningma tantra kogumik ka arvukalt teisi õpetusi. Lisaks sellele on ningmas mitmed teisi olulisi teoseid, nagu Rongzomi, Dodrupcheni, Partruli, Miphami ja mitmete teiste tekste hõlmav mahukas kogumik.

Institutsioonid

Vanim ningma instituut on aastal 810 kuningas Trisong Detseni toel Šāntarakšita ja Guru Padmasambhava asutatud Samye klooster. Enne 12. sajandit ei ehitatud suuri kloostreid, ent siis rajas Chokpa Jangchub Palden Nechungi kloostri Kesk-Tiibetisse ja Dampa Desheg (1112–1198) asutas aastal 1159 Kathoki kloostri Khami. See viitab sellele, et erinevalt teistest budistlikest traditsioonidest moodustus ningma liinis organiseeritud institutsioon tunduvalt hiljem. 14. sajandist alates hakati ehitama suuri kloosterülikoole, nagu Minling Terchen Gyurmed Dorje (1646–1714) 1676. aastal asutatud Mindroling ja Rigzin Ngagi Wangpo 1659. aastal Kesk-Tiibetisse asutatud Dorje Drag; Rigzin Kunsang Sherabi 1665. aastal asutatud Palyul; Dzogchen Pema Rigzini 1685. aastal rajatud Dzogchen ja aastal 1735 Zhechen Rabjampa asutatud Zhecheni klooster. Kõik need kloostrid asuvad Khami maakonnas. Dodrupcheni ja Darthangi klooster asutati Amdosse.

Paguluses Indias uuesti asutatud tähtsaimad kloostrid on Thekchok Namdrol Shedrub Dargye Ling Bylakuppes Karnataka osariigis; Ngedon Gatsal Ling Clementownis Dehradunis; Palyul Chokhor Ling ja E-Vam Dorjey Drag Simlas Himachal Pradeshis.

Praegusel hetkel on ningmapade juhiks Tema Pühadus Trulshik Rinpoche. Tema eelkäijad olid Mindroling Trichen Rinpoche, Penor Rinpoche, Dilgo Khyentse Rinpoche ja Dudjom Rinpoche. Ningmapadel ei olnud enne Indiasse pagulusse minemist koolkonna juhti, nagu on teistel Tiibeti budismis traditsoonidel. Ent eksiilvalitsuse palvel valiti esimeseks üldiseks koolkonnajuhiks Dudjom Rinpoche.