You are hereNeli õilsat tõde

Neli õilsat tõde


Tema Pühadus 14. dalai-laama


Kui suur üleilmne õpetaja Šākjamuni Buddha esimest korda õilsal Indiamaal dharmast rääkis, õpetas ta nelja õilsat tõde: tõde kannatusest, tõde kannatuse põhjusest, tõde kannatuse lakkamisest ja tõde kannatuse lakkamiseni viivast teest. Kuna inglise keeles on palju raamatuid nelja õilsa tõe kohta, on need (nagu ka õilis kaheksaosaline tee) väga hästi tuntud. Need neli on kõikehõlmavad, sisaldades endas paljut.

Käsitledes nelja õilsat tõde üldiselt ja võttes arvesse tõsiasja, et keegi meist ei soovi kannatada ning me kõik soovime õnnelikkust, võime rääkida nii häiriva kui ka vabastava külje tagajärjest ja põhjusest. Tõelised kannatused ja tõelised põhjused on põhjus ja tagajärg aspektile, mida me ei soovi; tõeline lakkamine ja tõelised teed on põhjus ja tagajärg asjadele, mida soovime.

Tõde kannatusest

Kogeme palju erisuguseid kannatusi. Need kuuluvad ühte kolmest kannatuse liigist: kannatuse kannatus, muutuse kannatus ning kõikeläbiv kannatus.

Kannatuse kannatus tähendab peavalu jms. Isegi loomad saavad sellest kannatusest aru ning, just nagu meiegi, soovivad sellest vabad olla. Kuna olendid kardavad neid kannatusi ning kogevad neist tekkivat ebamugavust, üritavad nad erinevate tegevustega kannatusi kõrvaldada.

Muutuse kannatus on näiteks olukord, kui istume väga mugavalt lõdvestunult ning esialgu paistab kõik hästi olevat, ent mõne aja pärast see tunne kaob ning muutume rahutuks ja tekib ebamugavustunne.

Teatud riikides näeme suurt vaesust ja palju haigusi: need on esimese liigi kannatused. Kõik mõistavad, et need on kannatuse tingimused, mis tuleks kõrvaldada, et olukorda parandada. Paljudes lääneriikides ei pruugi vaesus nii suur probleem olla, ent kõrge materiaalse arenguga riikides on teistsugused probleemid. Me võime olla õnnelikud, kui ületame probleemid, millega olid vastamisi meie esivanemad, ent niipea, kui need on lahendanud, tekivad uued. Meil on piisavalt raha, toitu ning kena elupaik, ent kuna rõhutame liialt nende väärtust, muudame need lõppkokkuvõttes väärtusetuks. Niisugune kogemus on muutuse kannatus.

Väga vaene, õigusteta inimene võib mõelda, et oleks suurepärane, kui tal oleks auto või televiisor, ning kui ta need saab, on ta esialgu väga õnnelik ja rahul. Kui niisugune õnnelikkus oleks aga püsiv, oleks ta õnnelik seni, kuni tal on auto ja telekas. Ent see pole nõnda; õnnelikkus jätab ta maha. Mõne kuu pärast tahab ta teistsugust autot; kui tal on selleks raha, ostab ta parema televiisori. Vanad asjad, samad objektid, mis tõid talle varem suure rahulolu, põhjustavad nüüd rahulolematust. See on muutuse olemus, mis on probleemiks muutuse kannatuse juures.

Kolmas kannatuse liik on kõikeläbiv kannatus. Seda nimetatakse kõikeläbivaks [tb khyab pa 'du byed kyi sdug bsngal – sõna-sõnalt „läbiva moodustumise kannatus“], kuna see on aluseks kahele teisele.

On inimesi, kes isegi arenenud riikides soovivad vabaneda teisest kannatuse vormist, muutuse kannatusest. Tüdinud saastatud õnnelikkusest, otsivad nad samaväärsustunnet, mis võib viia taassündi kujuta vallas, kus see on ainsaks tundeks.

Soov vabaneda kahest esimesest kannatuse vormist pole aga peamine motiiv [tsüklilisest olemasolust] vabanemise otsimiseks; Buddha õpetas, et nende kolme kannatuse põhjuseks on kolmas: kõikeläbiv kannatus. Osa inimesi teeb enesetapu; nad paistavad arvavat, et kannatus eksisteerib vaid inimelu tõttu ning kui nad selle lõpetavad, pole enam midagi. Me võime näha, minemata sellesse sügavuti, et kolmanda, kõikeläbiva kannatuse üle valitsevad karma ja eelmiste elude häiritud meel: viha ja kiindumus tekivad lihtsalt, kuna meil on need praegused isiksuse koostisosad [skandha'd]. Moodustunud ilmingute koostisosad võimaldavad meil luua karmat ja neid häirivaid meeli: seda nimetatakse gnas ngan len'iks [sõna-sõnalt „halba kohta asuma“]. Kuna see, mis moodustub, on seotud häirivate meelte halba kohta asumisega ning on häirivate meelte valitsuse all, toetab see nende loomist ja hoiab meid voorusest kaugemal. Kogu meie kannatuse võib tagasi viia nende kiindumuse ja klammerdumise skandha'deni.

Kui mõistate, et teie skandha'd on kogu kannatuse põhjus, võite ehk arvama hakata, et enesetapp on väljapääs. Kui poleks meele jätkuvust, tulevast elu, siis hästi – kui olete piisavalt julge, võiksite endale otsa peale teha. Ent budistliku vaateviisi järgi pole lugu nõnda; teie teadvus jätkub. Isegi kui võtate endalt selle elu, saate uue keha, mis saab taas aluseks kannatusele. Kui soovite tõepoolest kogu kannatusest, kõigist eluraskustest vabaneda, tuleb teil vabaneda fundamentaalsest põhjusest, mille pärast tärkavad kannatuse aluseks olevad skandha'd. Enese tapmine ei lahenda teie probleeme.

Kuna lugu on nõnda, tuleb meil nüüd uurida kannatuse põhjust: kas sellel on üldse põhjus või mitte? Kui põhjus on olemas, siis milline see on: kas see on loomulik põhjus, mida ei saa kõrvaldada, või põhjus, mis sõltub omaenese põhjusest, ning millest on seetõttu võimalik vabaneda? Kui see on põhjus, millest on võimalik vabaneda, siis kas meie suudame seda? Nõnda jõuamegi teise õilsa tõe juurde, milleks on tõde kannatuse põhjusest.

Tõde kannatuse põhjusest

Budistide nägemuse järgi pole olemas välist loojat ning kuigi buddha on ülim olend, pole isegi temal võimu luua uut elu. Nii et mis on siis kannatuse põhjus?

Üldiselt on selle lõplikuks põhjuseks meel; meel, mida mõjutavad negatiivsed mõtted, nagu viha, kiindumus, kadedus jne, on sünni ja teiste selliste probleemide peamine põhjus. Ent pole mingit võimalust meelt lõpetada, katkestada teadvuse enese voolu. Veelgi enam – meele sügavaima tasandiga pole selle sisemise olemuse mõttes mitte midagi valesti; negatiivsed mõtted lihtsalt mõjutavad seda. Seega on küsimus, kas suudame võidelda viha, kiindumuse ning teiste negatiivsete meeltega ja neid valitseda. Kui suudame need kõrvaldada, jääb meile alles puhas meel, mis on vaba kannatuse põhjustest.

See toob meid häirivate negatiivsete meelte, meelepetete juurde, mis on mentaalsed tegurid. On palju eri viise esitada arusaama meelest, ent üldiselt on meel miski, mis on pelk selgus ja teadlikkus. Kui räägime häirivatest hoiakutest, nagu viha ja kiindumus, tuleb meil näha, kuidas need saavad meelt mõjutada ja saastada; mis on õigupoolest nende loomus? See käsitleb siis kannatuse põhjust.

Kui küsime, kuidas tärkavad kiindumus ja viha, on vastus, et neid toetavad kahtlemata klammerdumine asjadesse kui millessegi paikapidavasse ja iseolevalt tõelisse. Kui oleme millegi peale näiteks vihased, tunneme, et see objekt on kuskil seal, tahke, tõeline ja tingimustest sõltumatu ning et meiegi oleme samamoodi midagi tahket ja leitavat. Enne vihastamist paistab objekt tavaline, ent kui viha mõjutab meie meelt, paistab objekt inetu, täiesti eemaletõukav, iiveldust tekitav; see on miski, millest soovime kohe vabaneda – objekt näib tegelikult nõnda olemas olevat: tahke, sõltumatu ja väga ebameeldiv. See „tõeliselt inetuna“ näimine toidab meie viha. Ent kui näeme sama objekti järgmisel päeval, mil meie viha on lahtunud, paistab see kaunimana kui päev varem; see on sama objekt, kuid see ei paista nõnda halb. See näitab, kuidas viha ja kiindumust mõjutab meie klammerdume asjadesse kui millessegi tõelisse ja tingimustest sõltumatusse.

Seepärast nendivad kesktee [madhjamaka] filosoofilised tekstid, et kõigi häirivate negatiivsete meelte allikas on klammerdumine omaolemisse; et see toetab neid ning põhjustab nende väljendumise; et ahtameelne teadmatus, mis klammerdub asjadesse kui iseenesest olemasolevasse, tõeliselt reaalsetesse on kogu meie kannatuse põhiline allikas. Omaolemisse klammerdumise põhjal arendame igasuguseid häirivaid negatiivseid meeli ja loome üsna palju negatiivset karmat.

Teoses Sissejuhatus keskteele [Madhyamakāvatāra] ütleb suur India pandit Candrakīrti, et kõigepealt on kiindumus isesse, millele järgneb klammerdumine asjadesse kui „minu omasse“. Esialgu eksisteerib arusaam väga tahkest, iseseisvast minast, mis on väga suur – suurem kui kõik muu; see on alus. Sellest tuleb järk-järgult „see on minu, see on minu, see on minu“. Seejärel „meie, meie, meie“. Kuna võtame tolle ühe külje seisukoha, järgneb „teised, meie vaenlased“. „Mina“ ja „minu“ suhtes tekib kiindumus. Tema ja nende suhtes tunneme distantsi ja viha; ning seejärel tärkavad kadedus ja kõik niisugused võistlemistunded. Nii et lõppkokkuvõttes on probleemiks see minatunne – mitte pelgalt „mina“, vaid „mina“, mis valdab meid täielikult. Selle tõttu tärkab viha ja ärritumine, millele lisanduvad kalgid sõnad ja kõik vastumeelsuse ja vihkamise füüsilised väljendused.

Kõik need negatiivsed (keha, kõne ja meele) teod kuhjavad halba karmat. Halva motiivi tõttu ka tapetakse, petetakse ning tehakse nendega sarnaseid negatiivseid tegusid. Esimene tasand on vaid mentaalne: häirivad negatiivsed meeled; teisel tasandil väljendavad need negatiivsed meeled end tegudena, karmana. Atmosfäär häirub otsekohe. Näiteks viha puhul muutub atmosfäär pingeliseks, inimesed tunnevad ebamugavust. Kui keegi raevutseb, püüavad leebed inimesed teda vältida. Hiljem tunneb vihastanud inimene samuti piinlikkust ja häbi, et ütles igasuguseid pähe tulnud absurdseid asju. Kui vihastate, pole loogikale või arukusele ruumi; te muutute sõna otseses mõttes hulluks. Kui teie meel muutub hiljem tagasi normaalseks, tunnete häbi. Vihas ja kiindumuses pole midagi head, neist ei tule mitte midagi head. Neid võib olla keeruline valitseda, ent kõik suudavad mõista, et neist ei tule midagi head. See on siis teine õilis tõde. Ning nüüd tekib küsimus, kas neid negatiivseid meeli on võimalik kõrvaldada.

Tõde kannatuse lakkamisest

Kõigi häirivate negatiivsete meelte juur on klammerdumine asjadesse kui millessegi, millel on omaolemine. Seepärast tuleb meil uurida, kas see klammerduv meel on paikapidav või on see moondunud ning näeb asju ekslikult. Saame seda teha, uurides, kuidas asjad, mida meel tajub, on tegelikult olemas. Kuna too meel ise on aga võimetu nägema, kas ta tajub asju paikapidavalt, tuleb meil toetuda teistsugusele meelele. Kui avastame tänu uurimisele palju teisi, paikapidavaid viise asju näha ja need kõik on vastuolus selle nägemisviisiga või lükkavad ümber selle, kuidas meel, mis klammerdub omaolemisse, tajub oma objekte, võime öelda, et see meel ei näe tõelisust.

Me peame püüdma lõplikku analüüsida suutva meelega kindlaks teha, kas meel, mis klammerdub asjadesse kui tõeliselt leitavasse, on paikapidav või mitte. Kui see on paikapidav, peaks analüüsiv meel lõpuks suutma leida asjad, millesse klammerdutakse. Pelkmeele (cittamātra) ja eriti kesktee tõekspidamiste süsteemi klassikalistes teostes on välja toodud palju erinevaid arutluskäike, kuidas seda uurida. Nende arutluskäikude järgi: kui uurite, et näha, kas meel, mis klammerdub asjadesse kui iseolevalt leitavatesse, on paikapidav või mitte, avastate, et see pole paikapidav, vaid on moonutatud – te ei suuda tegelikult leida objekte, millesse meel klammerdub. Kuna objekt meelt petab, tuleb objekt kõrvaldada.

Nõnda näeme, tänu uurimisele, et klammerduval meelel pole mingit paikapidavat alust, ja leiame loogilise arutluskäigu abil toetuspunkti meelele, mis mõistab, et klammerduv meel pole paikapidav. Vaimses lahingus võidutseb meel, mida toetab loogika, alati meele üle, millel see toetus puudub. Mõistmine, et pole midagi sellist nagu leitav omaolemine, on seotud meele sügava selge loomusega; meel, mis klammerdub asjadesse kui millessegi tõeliselt leitavasse, on pealiskaudne ja üürike.

Kui kõrvaldame häirivad negatiivsed meeled, kogu kannatuse põhjuse, kõrvaldame ka kannatuse. See on vabanemine, kannatuse lakkamine – kolmas õilis tõde. Kuna selleni on võimalik jõuda, tuleb meil nüüd otsida meetodit, kuidas seda teha. See toob meid neljanda õilsa tõe juurde.

Tõde kannatuse lakkamiseni viivast teest

Kui räägime kolme budismi sõiduki: hinajaana, mahajaana ja vadžrajaana ühistest teedest, viitame sellega kolmekümne seitsmele tegurile, mis toovad virgumise. Kui räägime konkreetselt bodhisattvasõiduki [mahajaana] teedest, viitame sellega kümnele tasemele ja kuuele ületavusele.

Hinajaana tee teostamine on kõige levinum Tais, Birmas, Sri Lankal jm. Seal motiveerib harjutajaid soov saavutada vabanemine omaenese kannatusest. Huvitatud ainult iseendast, püüavad nad teostada virgumise kolmkümmend seitse tegurit, mis on seotud viie teega: tähelepanelikkuse neli tihedat asetamist, neli imevõimet ja neli puhast hülgamist (mis on seotud kogumisteega); viis võimet ja viis jõudu (rakendustee); virgumise seitse tegurit (nägemistee); ja kaheksaosaline tee (meditatsioonitee). Nõnda suudavad nad täielikult teha lõpu häirivatele negatiivsetele meeltele ning saavutada individuaalse vabanemise. See on hinajaama tee ja vili.

Mahajaanatee järgijate peamine huvi pole ainult iseenda vabanemine, vaid kõigi olendite virgumine. Bodhitšitta motiiviga – südamest tuleva sooviga saavutada virgumine, parim meetod teiste aitamiseks – teostavad need harjutajad kuut ületavust ja edenevad aste-astmelt läbi kümne bodhisattva taseme, kuni on täielikult ületanud kahesugused takistused ning saavutanud buddhasuse ülima virgumise. See on mahajaana tee ja vili.

Kuue ületavuse harjutamise olemuseks on meetodi ja tarkuse ühendamine nõnda, et oleks võimalik saavutada kaks virgumiskeha – rūpakāya ja dharmakāya. Kuna nendeni on võimalik jõuda ainult samaaegselt, tuleb samal ajal luua ka nende põhjused. Seepärast tuleb meil koguda samaaegselt nii pälvimuste varu – põhjus rūpakāya'le ehk vormikehale – kui ka sügava teadlikkuse ehk mõistmise varu – põhjus dharmakāya'le, tarkusekehale. Pāramitā-jaanas harjutame meetodit, mida läbistab tarkus, ja tarkust, mida läbistab meetod, ent vadžrajaanas harjutame meetodit ja tarkust nii, et nende loomus on üks.

Avaldatud LYWA loal. Ingliskeelse teksti kodu