You are hereLoobumine

Loobumine


Serkong Tsenzhab Rinpoche (1914–1983) sündis Lõuna-Tiibetis. Tema isa oli üks Tiibeti väljapaistvamaid õpetajaid Serkong Dorje Chang, keda peeti Tõlkija Marpa taassünniks; tema ema peeti Marpa abikaasa Dagmema taassünniks ning teda ennast nende poja Darma Dode taassünniks.
1959. aastail oli ta kõrgeim taaskehastus Gandeni kloostis, mistõttu sai rinpotšest Tema Pühaduse dalai-laama üks seitsmest vaimsest abijuhendajast (
tsenzhab). Rinpotše jõudis ainsana seitsmest tsenzhab'ist Tema Pühadusega pagulusse.

Serkong Rinpoche andis selle õpetuse 1979. aastal Indias.


Dharma kaitseb meid kannatuse eest

Sanskritikeelne sõna dharma [tb chos] tähendab „hoidma, üleval hoidma“. Mida dharma üleval hoiab, säilitab? See hoiab üleval kannatuse kõrvaldamise ja õnnelikkuse saavutamise võimalust. Dharmal pole selline mõju ainult meile, vaid ka kõigile teistele olenditele.

Me kogeme kahesugust kannatust: meile inimestena vahetult nähtavat kannatust ja seda, mida me ei suuda oma füüsiliste meeltega tajuda. Esimese kannatuse hulka kuulub ka sünniprotsessiga seonduv valu, aeg-ajalt haigestumise ebameeldivus, viletsus, mida kogetakse vananedes, ning surmahirm.
Surmajärgsed kannatused pole tavainimesele nähtavad. Võime mõelda, et sünnime pärast surma tõenäoliselt taas inimesena. Ent see ei pruugi tingimata nii olla. Meil pole mingit loogilist põhjust eeldada, et asjad lähevad just nõnda. Ka pole see nõnda, et me ei sünni pärast surma üldse uuesti.

Mis puutub konkreetsesse taassündi, millesse jõuame, siis seda on väga raske ennustada; meie praegune teadmine ei küündi selleni. Kui loome selles elus positiivset karmat, järgneb loomulikult, et meie taassünd tuleb õnnelik. Kui loome vastupidiselt aga enamasti negatiivset karmat, ei tule taassünd õnnelik, vaid kogeme madalamates olemasoluseisundites suuri raskusi. See on kindel. Taassünd toimib just nõnda. Kui külvad nisutera, kasvab sellest nisutaim; kui külvad riisiseemne, tärkab sellest riisitaim. Samamoodi ka: kui lood negatiivset karmat, külvad taassünni seemned ühte kolmest madalamast seisundist – kas siis sünniks põrguolendi, näljase vaimu või loomana.

Kuigi me ei näe põrguolendite ja näljaste vaimude kannatusi, võime oma silmaga näha loomade kannatusi. Kui mõtleme, kuidas see tundub, kui me ise sünniksime loomana, siis pruugib meil vaid enda ümber vaadata ning kujutleda, mida tähendab olla nende olukorras. Dharma hoiab meid tagasi ja kaitseb meid kolme madalama valla kannatuse kogemise eest.

Kogu taassünniratta, tsüklilise olemasolu loomuseks on kannatus. Dharma kaitseb meid selle kõige eest. Veelgi enam, mahajaana dharma, suure sõiduki õpetused ei kaitse mitte ainult meid, vaid ka kõiki teisi olendeid.

Budismis kuuleme palju varjupaiga kolmest kalliskivist – buddhast, dharmast ja sanghast. Esimene neist tähendab kõiki täielikult virgunud olendeid, kes õpetavad dharmat. Meie jaoks on kõige olulisem Buddha Šākjamuni, kes pööras kõigepealt dharmaratast Sārnāthis, õpetades nelja õilsat tõde. Viimane neist neljast tõest – tõde teest – on dharma, mis meil tuleb teostada, et saavutada vabanemine. Seda varjupaigaobjekti nimetatakse dharma kalliskiviks.

Kannatuse põhjus

Dharma harjutamine sisaldab endas kahte aspekti: sansaaralise kannatuse juure äratundmist ning selle kõrvaldamist. Mis on tsüklilise olemasolu juur? See on arusaam tõeliselt olemasolevast isest ning tõeliselt olemasolevatest ilmingutest. Seepärast on meil vaja arendada jälestustunnet selle arusaama vastu, mis toob meile kogu meie kannatuse, ning mõistmist, mis on selle vastumürk. Vastumürk arusaamale omaolemisest on ise puudumist mõistev tarkus; sügav isetuse mõistmine vabastab meid kannatusest.

Karma, mille on loonud meie enese toimimine meelepetete mõju all, on põhjustanud kannatused, mida kogeme tsüklilises olemasolus. Kui mõistame seda, püüame saavutada vastumürki isesse klammerdumisele. Miks pole me oma meelevooluses seda vastumürki arendanud; miks ei mõista me isetust? Üks põhjus on, et me pole piisavalt teadlikud püsitusest ja surmast.

Püsituse ja surma üle mõtisklemine

Sündimise ainus võimalik tagajärg on suremine. Me sureme tingimata. Pole olnud ühtki olendit, kelle elu pole lõppenud surmaga. Inimesed katsetavad palju meetodeid, et mitte surra, ent see on võimatu. Ükski rohi ei saa meid surmast terveks ravida.

Ent lihtsalt mõtlemine „ma suren ära“ ei ole tegelikult õige viis surma üle mõtisklemiseks. Loomulikult surevad kõik ära, ent pelgalt selle tõsiasja meenutamine ei ole väga mõjus. See pole õige meetod. Samamoodi pole ka piisav mõelda vaid tõsiasja üle, et meie keha laguneb ja mandub pidevalt ning lakkab lõpuks töötamast. Meil tuleb mõelda selle üle, kuidas takistada sel kõigel juhtumast.

Kui mõtleme hirmu üle, mida kogeme surmahetkel, ning selle üle, kuidas seda kõrvaldada, on meie surmameditatsioon tõhus. Inimesed, kes on elu jooksul palju negatiivset karmat kogunud, kardavad surmahetkel tohutult. Nad nutavad, ilastavad, roojavad oma riietesse ning on täiesti rõhutud – need on selged hirmu ja kannatuse märgid, mis ilmnevad surmas elu jooksul loodud negatiivsete tegude tõttu.

Ent kui oleme oma elu jooksul hoidunud negatiivsete tegude tegemisest, on lihtne ka surmale vastu astuda. Surm võib olla rõõmus kogemus nagu koju saabuva lapse kogemus. Kui oleme end puhastanud, saame õnnelikult surra. Kümnest negatiivsest teost hoidumise kaudu ja nende vastandite, kümne voorusliku teo tegemise kaudu on meie surm lihtne ja selle tulemusel ei pea me kogema taassündi kannatuse tingimustes. Taassünd õnnelikumates seisundites on meile kindlustatud.

Kui külvame ravimtaime seemned, saame ka taimed, millel on raviomadused; kui külvame mürgiste taimede seemned, saame mürgise vilja. Ning kui me samal kombel külvame oma teadvusesse vooruslike tegude seemneid, kogeme tulevastes taassündides õnnelikkust; kogeme nii füüsilist kui ka mentaalset õnne. See põhiline dharmaõpetus: vältida kümmet voorusetut tegu ja püüda teha kümmet vooruslikku tegu, ei ole esile toodud ainult budismis, vaid ka paljudes teistes religioonides.

Kui pelgalt mõtlemine „ma suren ära“ ei ole väga kasutoov, siis kuidas peaksime surma ja püsituse üle mõtisklema? Me peaksime mõtlema: „Kui olen teinud mõne kümnest voorusetust teost, tuleb mul surres kogeda suurt hirmu ja kannatust ning taassünnin kirjeldamatusse piina. Ent kui olen loonud voorust, ei koge ma surres palju hirmu ega kannatust ning taassünnin õnnelikku seisundisse.“ See on õige viis surma üle mõtisklemiseks.

See meditatsioon ei tähenda mornilt ja pessimistlikult mõtlemist: „Ma suren ära ega saa mitte midagi ette võtta,“ vaid pigem arukalt mõtisklemist: „Kuhu lähen pärast surma? Milliseid põhjuseid olen loonud? Kas saan oma surma muuta õnnelikuks? Kuidas? Kas saan oma tulevasi taassünde muuta õnnelikuks? Kuidas?“

Tulevaste taassündide üle mõtiskledes tuleks meil meeles pidada, et tsüklilises olemasolus pole paika, mis oleks kindel. Pole vahet, millise keha saame, lõpuks peab see surema. Võime lugeda lugusid inimestest, kes on elanud sada või isegi tuhat aastat, ent kui tahes fantastilised nende lood ka pole, kõik need inimesed on pidanud surema. Kõik sansaaralised kehad peavad kord surema.

Veelgi enam – pole olemas paika, kuhu võiksime surma eest pageda. Kus me ka poleks, kui koidab aeg, peame surema. Sel hetkel ei aita mitte mingi kogus ravimeid, mantraid või harjutusi. Kirurgia saab terveks teha teatud haigustest, ent see ei saa ära hoida surma.

Pole vahet, millisesse taassünni me jõuame, ikka peame selles surema. See protsess on üha jätkuv. Meie tegude kaugeleulatuvate mõjude ja sünni, elu, surma ning taassünni protsessi jätkuvuse üle mõtisklemine aitab meil luua palju positiivset karmat.

Kui plaanime mõnikord dharmat harjutada, planeerime seda harilikult homseks või ülehomseks. Ent me ei oska tegelikult öelda, millal sureme. Kui keegi kindlustaks meile, et elame sada aastat, saame harjutamist pikalt ette plaanida, ent meil pole vähimatki kindlust, millal sureme. Seepärast on vägagi rumal harjutamist edasi lükata. Osa inimesi sureb emaüsas, enne sündimist; teised surevad väikeste beebidena enne, kui nad on üldse kõndimagi õppinud. Mõtlemises, et elame kaua, pole mingit loogikat.

Veelgi enam, meie keha on väga habras. Kui see oleks tehtud kivist või rauast, poleks viga mõelda, et keha on väga püsiv, ent võime kergesti näha, et see on äärmiselt nõrk ja iga hetk võib selles miski valesti minna. See on nagu õrn käekell, mis on kokku pandud lugematutest väikestest habrastest osadest. Meie keha pole midagi usaldatavat. Ning on palju tingimusi, mis võivad põhjustada meie surma: mürgiseks muutnud toit, väikese mutuka hammustus või tillukese okka torge. Sellised näivalt tähtsusetud tingimused võivad meid tappa. Isegi toit ja jook, mida tarbime oma elu pikendamiseks, võivad saada asjaoludeks, mis selle lõpetavad. Pole mingit kindlust, millal sureme või mis selle põhjustab.

Isegi kui oleme kindlad, et elame saja-aastaseks, on hulk neist aastatest juba kulunud ning me pole just eriti palju saavutanud. Me läheneme surmale nagu inimene, kes magab rongivagunis ja läheneb pidevalt sihtkohale, ent pole ise sellest protsessist teadlik. Loomulikult pole midagi, mida saaksime selle peatamiseks ette võtta. Liigume lakkamatult surmale üha lähemale.

Pole vahet, kui palju raha, ehteid, maju ja rõivaid me elu jooksul kogume, surma hetkel pole sel mingit tähendust. Kui sureme, läheme järgmisesse ellu tühjade kätega; me ei saa endaga võtta isegi kõige väiksemat füüsilist asja. Peame maha jätma isegi oma keha; meie meel ja keha eralduvad ning meel jätkab teed üksi.

Kui peame surma hetkel jätma oma keha, sõbrad ja kogu oma vara, siis mis saadab sel ajal meie teadvust? Kas on midagigi, mis võiks järgmisesse ellu kaasa tulla? Jah, on. Kui sureme, saadavad meie teadvust karmalised jäljed, mille oleme eluajal korjanud.

Positiivse ja negatiivse karma loomine

Kui oleme teinud mõnda kümnest voorusetust teost, saadab meie meelevoolust, kui see areneb järgmisse taassündi, negatiivne karmaline võlg. Võttes teistelt olenditelt elu, riisudes nende vara või käitudes seksuaalselt vääralt, jätame oma teadvusse nende negatiivsete füüsiliste tegude karmalised jäljed. Valetades, teisi inimesi laimates ning nende vahel konflikte tekitades, teisi taga rääkides või karme sõnu kõneledes ja teisi sõnadega kahjustades vajutame oma teadvusse nende negatiivsete kõnega tehtud tegude karmalised jäljed. Mõeldes ahneid mõtteid, tahtes teiste vara endale saada; luues teiste suhtes pahatahtlikkust, soovides, et neil läheks halvasti või hoides kinni vääratest vaadetest, nagu näiteks et pole olemas eelmisi ega tulevasi elusid, pole põhjust ega tagajärge ning pole varjupaika, jätame oma teadvusse nende mentaalsete tegude karmalised jäljed. Kõik need negatiivsed karmalised võlad reisivad meiega kaasa ning juhatavad meie meele tulevastesse taassündidesse.

Vastupidinegi on tõsi. Kui eemaldume negatiivsusest ja teeme keha, kõne ja meele vooruslikke tegusid, siis reisivad nende positiivsete tegude karmalised seemned meie meelevoolusega samuti kaasa ning loovad tulevastes eludes paremaid tingimusi.

Kui mõtleme tõepoolest selle olukorra üle, milles oleme, siis otsustame püüda luua positiivset karmat ja kõrvaldada selle vastand kõikvõimalikel viisidel, kuidas aga suudame. Teisisõnu peaksime püüdma luua nii vähe negatiivsust kui võimalik ja puhastama mineviku negatiivsete tegude seemned nõnda, et meie tulevastesse eludesse ei jää tagasi maksmiseks isegi kõige väiksemat karmalist võlga.

Peame uurima ka erisuguseid tagajärgi, mis võivad põhjuse ja tagajärje seaduse raames ilmneda. Näiteks on üks lugu inimesest, kellel oli palju häid omadusi, ent kes oli oma kõnes karm. Kord sõimas ta teist inimest ja ütles: „Sa räägid nagu koer.“ Selle tagajärjel sündis ta ise 500 korda koerana. Näiliselt vähetähtsad negatiivsed teod võivad tuua laastavaid tagajärgi.

Samamoodi võivad ka väiksed positiivsed teod luua suuri tagajärgi. Näiteks on üks lugu väiksest lapsest, kes tõi Buddhale tagasihoidliku ohvrianni ning sündis selle tagajärjel kuningas Ašokana, kes ehitas tuhandeid stuupasid ja tegi lugematuid teisi ülevaid tegusid.

Loobumise arendamine

Erinevate meie tehtud voorusetute tegude ja nende tagajärgede üle mõtisklemine on väga tõhus meetod kindlustada oma heaolu ja õnnelikkus. Kui mõtleme kogu selle kannatuse üle, mida peame ise kogema tagajärjena oma negatiivsusele, loome tugeva, hävitamatu soovi kogu seda piina mitte kogeda ning oleme välja arendanud loobumise.

Enese sellise mõtlemisega harjutaminegi on üks meditatsioonivorm – analüütiline meditatsioon. Kõigepealt loome teadlikkuse omaenese kannatusest; siis laiendame seda teadlikkust kõigi teiste olendite kannatusele. Kui mõtleme sügavalt järele, kuidas kõik olendid soovivad olla kannatusest täiesti vabad, ent on takerdunud kannatusevõrku, millest nad ei suuda pääseda, äratab see meis kaastunde.

Kui me ei arenda välja soovi olla vaba kõigist oma kannatustest, kuidas saaksimegi arendada soovi, et teised oleksid kannatusest vabad? Me võime kõrvaldada enda kannatuse, ent see iseenesest pole lõplikult kasutoov. Peame laiendama seda soovi kõigile olendeile, kes soovivad samuti õnnelikkust. Me saame treenida oma meelt, et see arendaks soovi, et kõik olendid vabaneksid täielikult kannatusest. See on palju avaram ja kasutoovam mõtteviis.

Miks peaksime hoolima teiste olendite kannatusest? Seda sel põhjusel, et saame teistelt nõnda paljut: piim, mida joome, on olemas tänu teiste lahkusele, soojad rõivad, mis kaitsevad meid tuule ja külma eest, maja, kus elame, raha, mida saame, ning meie kallihinnaline inimkeha – kõik see on olemas tänu teiste lahkusele; see nimekiri on lõputu. Ent need mõned näitedki peaksid olema piisav, et näidata, miks peaksime püüdma leida meetodit, mille abil oleks võimalik kõrvaldada kõigi lahkete emade-olendite kannatus.

Millist meeleharjutust me ka ei teeks – mantrate kordamine, mõni teine meditatsioon, mis tahes see ka pole –, peaksime seda alati tegema mõttega: „Aidaku see kõiki olendeid.“ See mitte ainult ei aita teisi, vaid toob loomulikul kombel kasu ka meile. Elu tavaolukorrad saavad aidata meil seda väärtustama õppida: inimene, kes on väga isekas ja teeb kõike ainult enda kasu saamise eesmärgil, ei meeldi tegelikult teistele, samal ajal kui inimene, kes on väga lahke ja aitab alati teisi, on harilikult väga populaarne.

Mõte, mida peame oma meelevooluses arendama, on: „Olgu kõik olendid õnnelikud ja ärgu ükski neist kannatagu.“ Peaksime püüdma selle mõtte sisendada oma mõtlemisse, meenutades seda üha uuesti. See on tohutult kasulik. Need, kes arendasid minevikus selle mõtte, on praegu suured buddhad, bodhisattvad ja pühakud; kõik tõeliselt suured inimesed maailmas on oma elu sellele rajanud. Kui suurepärane see oleks, kui suudaksime püüda iseendas seda mõtet luua!

Küsija: Kas meil soovitatakse end mitte kaitsta, kui keegi püüab meid kahjustada?
Serkong Rinpoche: See küsimus puudutab väga laia teemat. Kui keegi lööb sulle kepiga vastu pead, on kõige parem vastus mediteerida selle üle, et kogesid seda omaenda minevikus tehtud negatiivsete tegude tõttu. Mõtle, kuidas too inimene võimaldab sul tasuda selle konkreetse karmalise võla nüüd, selle asemel et asi jääks tulevikku ootama. Sa peaksid tundma tänulikkust, et see inimene on kõrvaldanud su meelevoolusest selle negatiivse karmalise võla.

Küsija: Aga kui keegi ründab mu naist või last, kes on minu kaitse all? Kas ma ei peaks neid kaitsma? Kas seda teha oleks negatiivne?
Serkong Rinpoche: Kuna su kohus on kaitsta oma naist ja last, pead püüdma seda teha nii oskuslikult kui võimalik. Sa pead olema taibukas. Parim viis neid kaitsta on püüda seda teha ründajat kahjustamata. Teisisõnu, sul tuleb nende kaitsmiseks leida meetod, millega sa ei kahjusta teisi.

Küsija: Tema võib mind rünnata, aga mina teda mitte? Kas meie kohuseks pole mitte kaitsta oma lapsi barbaarsete ja julmade tegude eest? Kas peaksime lihtsalt oma elust loobuma?
Serkong Rinpoche: Selleks, et tolle olukorraga oskuslikult toime tulla, peab sul olema palju julgust. On üks lugu Buddha eelmisest elust, milles ta oli meresõitja, kes läks koos viiesaja inimesega peidetud aarde jahil merele. Ühel neist olid väga ahned mõtted ning ta plaanis kõik teised mõrvata, et ise kalliskivid röövida. Bodhisattva-meresõitja sai selle inimese kavatsusest teada ning mõtles, et pole õige lasta areneda olukorral, kus üks inimene tapaks viissada. Seepärast arendas ta endas julge mõtte päästa need viissada inimest, tappis selle ühe ning võttis meelsasti enda kanda kogu vastutuse tapmise eest. Kui oled valmis taassündima põrgus, et päästa teisi, siis oled sa vägagi julge ning võid neid tegusid teha, just nagu tegi Buddha.

Küsija: Kas sellistel tingimustel tapmist peetakse ikka negatiivseks teoks?
Serkong Rinpoche: Nāgārdžuna ütleb Kirjas sõbrale, et kui inimene teeb negatiivse teo oma vanemate, laste, budismi või kolme kalliskivi kaitsmise nimel, tuleb tal kogeda selle tagajärjed. Erinevus on selles, kas oled teadlik tagajärgedest ning valmis neid ise kandma, et ebaisekalt oma naist ja last kaitsta. Kui kahjustad vaenlast, satud kannatusest läbistatud taassündi. Ent sa peaksid olema valmis seda kogema, mõeldes: „Võtan selle kannatuse enda kanda, et mu naine ja laps ei kannataks.“

Küsija: Nii et budismi järgi oleks see ikka voorusetu tegu?
Serkong Rinpoche: Oma naise ja lapse kaitsmine on vooruslik, ent vaenlase kahjustamine ei ole. Sa peaksid olema valmis kogema tagajärjed mõlema teo eest.

Küsija: Te ütlesite, et need, kes loovad negatiivset karmat, kannatavad tulevikus, ent need, kes teevad head, kogevad õnnelikkust. Kas need head teod võivad viia täieliku vabanemiseni selles mõttes, et pole vaja enam taassündida?
Serkong Rinpoche: Kui soovid saavutada täielikku vabanemist tsüklilisest olemasolust, pead järgima Buddha õpetusi täielikult ja täpselt. Kui teed seda õigesti, on vabanemine tsüklilisest olemasolust kindlasti võimalik.

Avaldatud LYWA loal. Ingliskeelse teksti kodu