You are hereKuidas lahti lasta

Kuidas lahti lasta


Laama Thubten Yeshe (1935–1984) sündis Lhasa lähedal. Teda peeti ühe nunnakloostri ülema taaskehastuseks ning kuueaastaselt astus ta Sera Je kloostrisse, kus õppis kuni 1959. aastani, mil põgenes Indiasse.
1969. aastal pani ta koos oma õpilase, laama Zopa Rinpochega aluse Kopani kloostrile Katmandus Nepalis. Läänemaalaste huvi õpetuste vastu muutus nii suureks, et 1975. aastal asutati Foundation for the Preservation of the Mahayana Tradition (FPMT), mis on nüüdseks kasvanud ülemaailmseks organisatsiooniks.
Laama oli tuntud oma ebatavalise õpetamisstiili poolest ning leidis dharmat edasi andes läänemaalastega väga kergesti ühise keele, kuna ei lähenenud õpetustele traditsiooniliselt, vaid universaalselt, arvestades lääne kultuuriga.

Laama Thubten Yeshe pidas selle loengu 1983. aastal Prantsusmaal.


Tere hommikust kõigile. Vajra Yogini instituudi direktor palus mul rääkida tühjuse rakendamisest igapäevaelus.

Mis on tühjus? Tühjus (śūnyatā) on meie ja kõigi meid ümbritsevate ilmingute olemasolemise tõelisus. Budistlikust vaatekohast tähendab tõeluse otsimine sama mida vabanemise otsimine. Inimene, kes ei soovi tõelust otsida, ei soovi tegelikult vabanemist otsida ning on lihtsalt segaduses.

Kui otsite tõelust ja arvate, et seda peab teile näitama tiibeti laama, et peate seda otsima endast väljastpoolt, kuskilt mujalt – ehk Šangrilast! –, siis te eksite. Te ei saa tõelust otsida iseendast väljastpoolt, sest teie oletegi tõelus.

Ehk arvate, et ühiskond, teie sõbrad lõid teie elu, teie tõeluse. Kui arvate nõnda, olete tõelusest kaugel. Kui arvate, et keegi teine lõi teie olemasolu, elu, siis ei võta te vastutust, et mõista tõelust.

Teil tuleb näha, et teie hoiakud, nägemus maailmast, oma kogemustest, kallimast või endast on kõik teie oma meele ja kujutlusvõime tõlgendus. Nad on teie enda projektsioonid, teie meel mõtles need sõna otseses mõttes välja. Kui te seda ei taipa, on teil väga vähe võimalust mõista tühjust.

See pole ainuüksi budistlik nägemus, vaid ka lääne füüsikute ja filosoofide kogemus – nemadki on uurinud tõelust. Füüsikud uurivad ja uurivad ning nad lihtsalt ei suuda leida mingit olemusvormi, mis eksisteeriks muutumatult, püsivalt: see on lääne kogemus tühjusest.

Kui suudate seda ette kujutada, siis pole teil mingeid konkreetseid arusaamu; kui mõistate seda füüsikute kogemust, siis lasete lahti oma maistest probleemidest – kuid te ei taha mõista.
Energia tasandil on ruum ja keha ning mõlemal on neli sama elementi. Nende kahe energia – meid ümbritseva ja meie enda energia vahel on sõltuvusseos.

Uurige, analüüsige: teie nahk, luud, nina ja nägu on vaid energia, ei enamat. Kui püüate neid lahutada energiast, ei jää teie nahast, luudest, ninast ja näost midagi alles. Kõik on vaid energia. Kui mõistate olemasolu energiatasandit, kui tõepoolest mõistate, kes ja mis te olete, siis lammutate nõnda oma arusaamad ja pinged, te murrate kõik eelarvamused enda olemasolu kohta. Aga mitte mingil juhul! Te olete alati pinges ja sel põhjusel on teil ka probleemid.

Mulle paistab, et meie, kahekümnenda sajandi inimesed, oleme looduse, tõeluse vastu, oleme suisa tõeluse vastand. Igas hetkes ehitame üles oma kunstlikku, saastatud mina; katame end raskete mina-tekkidega – ühe, kahe, kümne, saja tekiga, mis on looduse, tõeluse vastu.

Tööstusriikides häirime loodust, ei hinda selle väärtust. Loodusel on enda väärtus, ent meie raputame seda, muudame seda täielikult ega austa selle harmooniat. Me hävitame selle harmoonia, kuna ei suhtle loodusega.

Tänapäeva elu on mõistusliku meele toode ning meie loome seda. Mõistuslik meel on ebausk. Me ei mõista tõelust ning mõistuslik elu, mida elame, hoiab meid tõelusest kaugel.

Nõnda ei võta me omaks seda, mis oleme. Püüame end alati paksude tekkidega katta ning öelda: „See olen mina.“ Peidame omaenda tõelust ning põgeneme loomuliku ilu eest, hüljates selle täielikult. Oma tõelust mitte puudutades muutub meie tänapäeva elu nii keeruliseks ning me loome oma ebausuga probleeme. Oleme kui ämblik, kes koob võrku, ronib mööda oma niiti üles ja kukub siis jälle alla; ronib taas üles ja kukub jälle alla. Just nõnda ehitame ka oma mõistusliku võrgu, eluviisi, mis on nii keeruline, mis ei puuduta tõelust, milles on nii raske elada. See konstruktsioon tärkab meie oma meelest ning mitte kuskilt mujalt.

Kui ütleksin, et te pole midagi, olete null, et te pole mitte midagi, mida arvate end olevat, siis oleksite šokeeritud. „Mida see munk ometi räägib?“ Aga mis siis, kui ütlen, et see on tõde! Tegelikult olete te mitteduaalsus, teid pole iseseisvalt olemas. Teid pole olemas ei suhteliselt ega lõplikult nii, nagu arvate, et olete. Kui mõistaksite seda tõeliselt, saavutaksite tõeliselt rahulolemise ja rahu. Ent seni, kuni hoiate kinni tollest fantaasiast, konkreetsest arusaamast iseendast, ja projitseerite seda väära arusaama ka oma keskkonnale, ei mõista te mingil viisil tõelust!

Nüüdsel ajal võib näha lääne linnades, et mida vanemaks inimene saab, seda rohkem on tal probleeme. Kui oleme noored, siis pole nõnda palju probleeme, ent siis on narkootikumid ja seks ning lõpuks ei paku need enam rahuldust. Siis ei paku rahuldust abielu, depressioon süveneb. Võite näha, kuidas tehniline ühiskond loob rohkem depressioonis inimesi kui maakohad. Maakohtades elavad inimesed loomulikumalt.

Nii et mida suuremaks kasvab teie keha ja mida avaramaks muutub teie aju, seda rohkem on teil probleeme ning seda rohkem langete depressiooni. Mida rohkem on teil raha, seda rohkem tekib probleeme. Te võite seda näha. See näitab, et oleme pettekujutluses, saastatud, alla käinud, et meie elu on liiga mõistuslik ning liiga kaetud väärade arusaamadega.

Te hoolitsete vaid oma keha eest, ei kunagi oma meele eest, ning selle tasakaalutuse tagajärjeks on depressioon. Enamiku lääne inimeste jaoks on lugu nõnda: vaid keha on tõelus ning nad ei hooli meele, hinge, teadvuse olemasolust. Nad ei usu, et suudaksid muuta oma meelt. Nad saavad operatsiooni abil oma nina muuta, ent nad ei usu, et suudavad muuta meelt. Ning kui seda usute, siis ei suuda te mingil viisil depressiooni ületada.

Olin tõeliselt üllatunud, kui sain teada, et enne Jeesus Kristuse tulemist siia maa peale oli üks lääne filosoof, kes selgitas, mis on teadvus ja keha. Seda, et meele evolutsioon erineb keha evolutsioonist ning et meie meel, teadvus on kõikjalolev, mitte ainult lokaliseeritud südamesse või ajju. See üllatas mind väga, sest oli vägagi budistlik. Ning te olete unustanud selle lääne filosoofi väite, kas pole?

Meie mõtted, meel ehk teadvus on mentaalne energia ning seda ei saa kehasse lokaliseerida. Seda ei saa puudutada, sel pole kuju ning see ei reisi ajas ega ruumis. Me ei saa seda puudutada ega sellest kinni haarata.

Oluline on mõista, et nägemus, mis teil on iseendast ja oma keskkonnast, põhineb teie oma meelel: need on teie meele projektsioonid ning just seepärast polegi need tõelus.

Ma toon teile ühe hea näite. Kui prantslane või prantslanna otsib kallimat, siis on mõlemas inimeses otsimise energia ning kui nad järsku näevad teineteist, siis mõtlevad nad välja uskumatu loo: „Oo, nõnda kaunis! Tal pole ei sisemiselt ega väliselt midagi viga.“ Nad ehitavad üles täiusliku müüdi. Nad muudkui pingutavad ja pingutavad ning meel mõtleb selle kõik välja. Kui nad on kristlased, siis ütlevad nad: „Oo, ta on just nagu Jeesus,“ või: „Ta on otsekui ingel, ta on nõnda kena ja nii puhas. Sooviksin teda alati kuulda!“ Tegelikult projitseerivad nad teineteisele aga omaenda fantaasiaid.

Kui temake on hindu, siis ütleb ta: „Oo, ta näeb välja just nagu Kālī, nagu Emake Maa, nagu mu universaalne ema. Soovin alati tema lähedal olla. Ta õpetab mulle, kes olen ja kuhu lähen. Iga kord, kui teda näen, väriseb kogu mu keha. Olen kindel, et see on uskumatult hea karma! Ning kuna see on meie karma, siis pean teda teenima, ta vastu võtma!“ Kas mõistate? Tegelikult loote just sel hetkel karmat, te leiutate selle. Loomulikult on teil mingi side, kuid...

Ning kui olete budist, siis ühendate oma peopesad ja ütlete: „Oo, ta on daakini ning näitab mulle kõigi asjade loomust.“ Kas mõistate? „Kui olen tema lähedal, annab ta mulle energiat, energiat. Enne olin nii laisk. Ei suutnud liigutada, olin otsekui surnu. Ent nüüd, alati kui tema juurde lähen, ei suuda ma oma energiat uskuda!“ Ütlen teile, et see kõik on ebausklik tõlgendamine. Te arvate, et ta on teie vaimne sõber ning et teis polnud varem nii palju selgust ja et nüüd räägib ta dharmast ning kõik muutub selgemaks. Ja õigupoolest on täiuslik kõik, mida ta teeb, isegi ta kaka ja piss on nii puhtad! Vabandust, ehk ei tohiks ma nii rääkida – olen budistlik munk! Ent kui räägime budismist, tõelusest, tuleb meil rääkida praktiliselt, igapäevaelu kaudu, sellest, mis on maalähedane, mida saame puudutada ja näha, mitte ainult mõistetesse takerdudes.

Ma mõtlen seda: te peaksite ära tundma, kuidas see, mil viisil kõik ilmingud teile igapäevaelus paistavad, on tegelikult teie enda meele projektsioon. Teie enda meel mõtleb selle välja ning muutub tõeluse puudutamisel takistuseks. Sel põhjusel on kogu meie elu, vahet pole, milline see siis just on, katastroof! Kui olete rikas, on teie elu katastroof. Kui elate keskklassi elu, on elu katastroof. Või olete vaene ning elu on veelgi suurem katastroof! Te hakkate mungaks ja elu on katastroof. Hakkate nunnaks ja teie elu on katastroof. Kui hakkate kristlaseks, on teie elu katastroof. Kui hakkate hinduks, on elu katastroof. Kui hakkate budistiks, on elu katastroof. Kui hakkate moslemiks, on teie elu samuti katastroof.

Olge ausad. Olge enda vastu ausad!

Isegi kui lähete koopasse, katastroof! Võite elada mägikoopas, lumistel mägedel ja ikka kannate kaasas oma mina. Kannate kogu oma maailma endaga kaasas ning kõigist neist fantaasiarõivastest pole abi.

Ma ei räägi siin religioonist, räägin isiklikest asjadest, sellest, kes me oleme, mis me oleme, kuhu me läheme ning mida me teeme! Mina olen katastroof, minu meel loob selle. Alati on kõik minuga, alati minuga, minu hoiakud mürgitavad mind. Ma räägin sellest.

Kogu religioon, mida te järgite... seni, kuni te ei puuduta endas olevat tõelust, kuni ei kõrvalda oma fantaasiaid, olete katastroof. (Nüüd olen mina kuum katastroof!)

Tegelikult on tõelus väga lihtne. Meele lihtsus suudab puudutada tõelust ning meditatsioon ületab mõistuse ja viib meele selle loomulikku seisundisse.

Meil on juba see puhas loomus, see tõelus on juba praegu meis, see oli meiega juba sündides. Loomulikult ei ütle ma, et see, et teil on see puhas loomus, tähendab, nagu oleksite juba buddha või jumal: ma ei ütle seda.

Puhta loomuse kohta on kaks võimalikku tõlgendust.

Meie fantaasia pole tegelikult, täielikult saastanud ja mürgitanud meie teadvust, hinge. Ning meie teadvust võib võrrelda taevaga, mida varjavad ajutiselt pilved: meie fantaasiamina võib ajutiselt varjata meie meele puhta loomuse. Fantaasiamina on kui pilved, mõnikord mustad, rasked; teinekord tuleb ka valgemaid, mõnikord kollaseid ja punaseid. Lõpuks lähevad need kõik mööda ja hajuvad.

Ma ütlen seda, et teie teadvuse, tõe, hinge olemus ei ole täiesti negatiivne, sel pole olemuslikult negatiivset iseloomu. Meie meel on kui taevas ja minasse takerdumise ning enesehaletsuse probleemid on kui pilved. Te ei tohiks uskuda: „Olen oma mina, olen oma probleemid ning seepärast ei saagi lahendada oma probleeme.“ VALE!

Te võite näha. Mõnikord oleme oma elus nõnda selged, et vaat et kiirgame. Meil võib olla see kogemus NÜÜD PRAEGU. NÜÜD!

Nii et on vale mõelda, et oleme alati katastroof; see pole õige. Mõnikord oleme puhtad-selged, mõnikord oleme katastroof. Nii et olge meditatsioonis, püsige selles puhtas-selges seisundis nii palju kui võimalik. Me kõik saame jõuda selle puhta-selge meeleseisundini, saame selleni jõuda.

Toon teile ühe näite. Märkate, et enamiku ajast, kui me just üles ärkame, on meie meel selge. Miks? Sest meid ei mõjuta veel mõtete kunstlik mõistuslik saaste. Just sel põhjusel soovitame mediteerida hommikuti. Kui magate, lähevad kõik teie mõttetud probleemid ja katastroofimõtlemine loomulikult alateadlikku seisundisse, puhtasse-selgesse teadvusesse. Aistingumeeled sulguvad loomulikult ning ei toimu enam aistinguobjektidest kinnihoidmist. Just sel põhjusel on uni mõnikord väga hea, eriti kui olete rahutu ja meel on täis fantaasia- ning sopamõtteid. Uni on loomulik asi. Inimolendi funktsioneerimine on midagi nii loomulikku.

Tiibeti budismi tantraõpetused selgitavad, et kogete ka surmahetkel seda tõelust. Ning see on täielik õndsus, see on teie elu parim kogemus ning ka ülim tõeluse kogemus. Kas olete kuulnud selgest valgusest? See on ülim tõeluse kogemus.

Miks? Miks on surm ülim kogemus? Miks pole elu ülim kogemus? Sest meie elumeel on täis mõistuspärastamist, mõtlemist, spekuleerimist, fantaasiaid. Ent surma hetkel lakkavad fantaasiad loomulikult, lakkab jäme mina. Lakkavad loomulikult meie nina, suu ja kõrvad, meie kuus teadvust. Need teadvused, need tegusad fantaasiaallikad pakitakse ära hinge, selge valguse teadvusesse ning sellest saab otsekui meie enda tuumaenergia, millese on täielikult suubunud kõik muu. See on loomulik, täiesti loomulik selgitus inimolendile.

Meditatsiooni abil saame muuta oma energia sisemist voolamist, saame muuta halbu aegu, seda aega, toda aega, saame vabastada oma emotsioonid.

Ehk on see tegelikult hetk mediteerimiseks. Mul on tunne, et praegu võiks mediteerida. Nii et sulgege oma silmad, ärge mõelge „mina mediteerin“, sulgege lihtsalt silmad ning mis tahes kujutlus, nägemus teie meeles ka pole, olge lihtsalt teadlik. Ärge tõlgendage: hea, halb. Olge lihtsalt kui valgus, teie teadvus on kui valgus ja valgus ei mõtle „olen see, olen too“; see on lihtsalt valgus. Mis tahes ka teie teadvuses pole, mis tahes kogemus, olge lihtsalt teadlikud, see on kõik.

Mida tahes te ka praegu ei koge, mis tahes värvi, ilmingut, jääge lihtsalt teadlikuks. Olge teadlik. Kui see on must energia, siis see must energia on puhas-selge. Kui see on valge energia, lihtsalt tundke seda puhast-selget seisundit.

Olge teadlik kõigest, mis toimub. Mitte mingeid tõlgendusi. Eriti kui midagi ei tule, uskuge, et see on tõde, ja kui midagi ei toimu, siis see on null, see on tõde, tõelus.

Ärge püüdke millestki kinni hoida või midagi eemale tõugata, olgu teis lihtsalt intensiivne teadlikkus.
Teie terviklikkusel on ruumi, mitteduaalsuse omadus. See mitteduaalsus on teie olemus. Teie energia hõljub mitteduaalsuse ruumi. Kosmose energia tuleb kogu teie kehasse ning teie keha energia läheb kosmose energiasse.

Kaovad kõik teie egoistlikud, individualistlikud vaated, kaovad sõltuvussuhted. Püüdke see kogemus tegelikult teostada.

Seepärast ütles Buddha: pole dualistlikku kuju, pole dualistlikku heli, pole dualistlikku lõhna, pole dualistlikku maitset, pole dualistlikku puudutust, pole dualistlikku vaadet, pole dualistlikku nina, keelt, pole dualistlikku jalga, pole dualistlikku kõhtu, pole dualistlikku luud, dualistlikku südant ega dualistlikku aju. Kõik see energia on suhteline. Lõplikul tasandil on ainult mitteduaalne tõelus.

Nii et püüdke puudutada seda mittedualistlikku tõelust. LASKE LAHTI!

Pole olemas dualistlikke sõpru, sest pole dualistlikku mind. Pole dualistlikku vaenlast, sest pole dualistlikku mind. Pole dualistlikku kallimat, sest pole dualistlikku mind.

Järelikult on meel mitteduaalsuse samaväärsuse seisundis. See on samaväärsuse, harmoonia kogemus – universaalne kogemus, sest arusaamad ja ebausk on projitseerinud kõik individuaalsed objektid.

Kogege seda täielikku harmooniat, täielikku rahu. Selles seisundis pole enam naudingut, pole kannatust. Kõik on vaid inimmeele projektsioon.

Nüüd loeme pühenduspalve: Avastagu kõik olendid, et kõik nende mina ilmingud on nende meele projektsioonid. Milliseid iseolevaid mõtteid, konkreetseid arusaamu objektidest, milliseid hirme neil ka poleks, avastagu nad, et need on mentaalsed projektsioonid ning tundku nad meele loomus ära mitteduaalsena.

Avaldatud LYWA loal. Ingliskeelse teksti kodu