You are hereIset otsides

Iset otsides


Geše Ngawang Dhargyey (19211995) sündis Khamis. Ta õppis ligi 20 aastat Sera kloostris, kuni põgenes 1959. aastal Indiasse koos kahe noore rinpotšega, kelle õpetajaks ta oli määratud. Indias jätkas ta noorte tülkude õpetamist ning jõudis lharampa geše kraadini.
Seitsmekümnendate aastate alguses palus Tema Pühadus dalai-laama geše Ngawang Dhargyeyl koostada õppeprogramm lääne õpilaste õpetamiseks just avatud Library of Tibetan Works and Archive'is (LTWA). Geše la õpetas LTWAs 13 aastat, kuni Tema Pühadus dalai-laama palus tal minna õpetama Uus-Meremaale, kuhu ta jäigi püsivalt elama.

Geše Ngawang Dhargyey andis selle õpetuse 1980. aastal Indias.


Me kõik kannatame; paljud olendid kogevad peaaegu lakkamatut õnnetuolekut. Ent praegusel hetkel on meil aeg, koht ja suutlikkus, et mõelda, kuidas kogu kannatusest vabaneda – mitte kuidas ületada ainult üks probleem ja muutuda veidi rahulikumaks, vaid kuidas täielikult kannatusest vabaneda.

Meil, inimestel, on õnnelikkuseni jõudmiseks kasutada palju erinevaid meetodeid, ent kuigi elame kaunites majades, mis on täis tuubitud kõikvõimalikku kraami, pole me ikka rahul. See tuleb sellest, et tegelikult suudab ainult üks asi kõrvaldada rahulolematuse ja tuua tõelise õnnelikkuse: dharma harjutamine.

Kui uurime iseennast, avastame, et kogu meie õnnetuolek tuleb kas kiindumusest või vihast. Need omakorda tärkavad väärast arusaamast ise kohta. Isegi praegu peame „mina“ tõeliseks. Madhyamakāvatāra's tõi Candrakīrti välja, et kõik emotsionaalsed meelepetted tulevad teadmatusest – ise loomuse väärast mõistmisest. See on juur. Selleks, et vabaneda kõigist kannatuse vormidest ja takistada neil kunagi uuesti tärkamast, tuleb meil see juur välja kitkuda. Nõnda saame teha lõpu kogu kannatusele – isegi sünnile, haigusele, vanadusele ja surmale.

Buddha peamised õpetused teadmatuse kõrvaldamiseks, mõistes ja teostades omaolemise puudumise tarkuse, sisalduvad Ületava tarkuse (Prajñā-pāramitā) suutrates ning need tekstid on kirjalikuks allikaks suure pühaku Nāgārdžuna Kuuesele arutluse kaanonile ning eriti tema Keskmise õpetuse juurvärssidele (Mūlamadhyamakakārikā). Õpetusi tühjust mõistva tarkuse kohta leiab veel Āryadeva Neljasajalisest, Buddhapālita kuulsast Selgitusest [Nāgārdžuna] keskmise õpetuse juurvärssidele (Mūlamadhyamakavŗtti), Candrakīrti Selgesõnalisest (Prasannapadā) ning Šāntidēva Virgumisteele asumise (Bodhicaryāvatāra) üheksandast peatükist.

Neis ja teistes pühakirjades on kõigi omaolemise tühjuse mõistmise arendamiseks välja toodud tehnikate olemuseks meetod nimetusega „Neli olulist punkti“ ehk „Neli võtit“. Need pakuvad tühjusele lähenemiseks väga tõhusa meetodi. Me alustame nende nelja analüüsimeetodi rakendamisest, et jõuda isikute isetuse mõistmiseni, ning seejärel kasutame neid, et saavutada ilmingute isetuse mõistmine.

Esimene oluline punkt

Esimest neljast olulisest punktist nimetatakse „kõrvaldatava objekti kindlakstegemise oluliseks punktiks“. Me ei suuda tühjust mõista, ilma et teaksime kõigepealt, millest asjad on tühjad; tühjus pole lihtsalt hägune mitte miski. Esimene punkt aitab meil mõista, kuidas on olemas väär ise ehk objekt, mis lükatakse ümber ja kõrvaldatakse. Meil tuleb mõista, kuidas näeme „mina“ iseolevana, nagu see oleks sõltumatu keha ja meele isiksuse koostisosadest [skandha'dest]. „Mina“ paistab olevat tõeliselt olemas, eksisteerivat iseenesest ning meie mentaalne projektsioon ei paista seda olemisviisi ümber lükkavat.

See viis, kuidas arvame ja usume „mina“ eksisteerivat, muutub eriti selgeks, kui oleme vihased või hirmul. Niisugustel hetkedel peaksime analüüsima, kuidas ise paistab meie meelele; kuidas meel seda mõistab. Võime meditatsioonis neid emotsioone esile kutsuda ning samal ajal, kui neid säilitame, kasutada teadvuse peenekoelist osa, et ära tunda, kuidas loome oma „mina“.

Varga kinnipüüdmiseks tuleb meil teada, kes ta on ning kuidas välja näeb. Kõige suurem varas on meie oma väärarusaam isest – arusaam, et mitte ainult meie ise, vaid kõik teisedki ilmingud on tõeliselt olemasolevad. Usume, et asjad on tõepoolest olemas viisil, nagu need paistavad meie aistingutele: kui objektiivselt ning iseenesest eksisteerivad. Just seda tuleb meil teada, et kinni püüda too suur varas, kes varastab kogu meie õnnelikkuse ja meelerahu.

Kui me ei tunne ära seda väärat arusaama ning käime lihtsalt ringi, öeldes: „Tühjus! Tühjus!“, langeme tõenäoliselt ühte kahest äärmusest, kas eternalismi või nihilismi – uskudes, et asjad on iseolevad või et üldse pole midagi olemas, kas suhtelist tegelikkust siis liialdades või eitades.

Seepärast tuleb meil kõigepealt ära tunda väär ise, ümberlükkamise objekt, ning siis saame seda tegelikult hakata ümber lükkama, kõrvaldama. See on esimene samm, arendamaks tühjuse mõistmist ja vundamenti selle taipamiseks. Kõigepealt tuleb otsida väärat ise, mitte isetust. Selleks on vaja väga palju mediteerida.

Selleks et meie tühjusmeditatsioon võiks olla tõhus, tuleb meil meel ette valmistada, puhastades seda negatiivsusest ja kogudes pälvimusi. Puhastamise ja pälvimuste loomise olemuseks on seitsmeosaline harjutus: kummardused, ohvriandide toomine, ülestunnistamine, rõõmustamine, hardalt küsimine, palumine ning pühendamine. Võime teha ka eelharjutusi, nagu 100 000 mandalaohvri toomine, Vadžrasattva mantra kordamine jne.

Kui hakkame jälgima, kuidas väär ise – ise, mida oleme harjumuslikult pidanud olemasolevaks nii isikutes kui ka objektides – ilmneb, avastame üsna pea, et seda pole üldse olemas. Enne kui me pole seda teadlikkust arendanud, paistab meie „mina“ tegelikult siin olevat ja väga tahke, ent niipea, kui hakkame uurima, ei suuda me seda leida. See haihtub. Kui „mina“ oleks tõeliselt olemas, siis mida rohkem me otsime, seda konkreetsemaks peaks see muutuma... peaksime vähemalt võimelised olema seda leida. Kui seda pole võimalik leida, kuidas saab see olemas olla?

Teine oluline punkt

Iseolev „mina“ peab olemas olema kas, olles üks keha ja meelega – ehk siis nendega samane –, või neist eraldi. Kolmandat olemasolemise viisi pole olemas. See on neljast võtmest teine, mis teeb kindlaks ühe võimaluse – samasuse või erisuse – loogilise täitmise.

Me peame otsima omaolemisega „mina“, mis paistab eksisteerivat sõltumatult, just nagu meel poleks seda loonud. Kui ise pole olemas, nagu paistab, ei peaks me sellesse uskuma. Võib-olla mõtleme, et see on kuskil mujal – et ise ilmub välja, kui kohtume oma guruga või et see hõljub akna taga kuskil ringi. Kuid meil tuleb aru saada, et kolmandat võimalust pole. Järelikult peame mediteerima teisel punktil teadlikkusega, et kui see näiv „mina“ pole samane keha ja meele viie skandha'ga ega ka neist erinev, pole mingit viisi, kuidas see võiks eksisteerida. Sellel hetkel muutub tühjuse üldise olemuse mõistmine meie jaoks lihtsaks.

Kolmas oluline punkt

Kolmas võti on teha kindlaks „mina“ ja isiksuse viie koostisosa tõelise samasuse puudumine. Kui oleme tühjusel mediteerides teinud kindlaks ümberlükkamise objekti ning oleme näinud, kuidas see ei saa olla olemas muul viisil, kui olles kas üks isiksuse viie koostisosaga või neist eraldi, keskendume sellele, kas omaolemisega „mina“ saab eksisteerida, olles üks viie skandha'ga.

Kui „mina“ on sama kui isiksuse koostisosad, siis kuna neid on viis, peab olema ka viis „mina“ jätkuvust või, kuna on üks „mina“, peavad isiksuse viis koostisosa olema jagamatu tervik. Nõnda uurime igat isiksuse koostisosa, et näha, kas see on sama kui ise. Me küsime: „Kas mu ise ja keha on üks ja sama?“, „Kas mu ise ning tunded on üks ja sama?“, „Kas mu ise ja eristav teadlikkus on üks ja sama?“ jne.

On palju erinevaid analüütilisi käike näitamaks, et arusaam, mille järgi ise on sama kui psühhofüüsilised koostisosad, on ekslik. Siin saan käsitleda neid ainult lühidalt. Näiteks kui ise oleks püsiv entiteet, millele viitab omaolemine, poleks võimalik seda hävitada. Ja kui „mina“ oleks sama kui keha, ei saaks keha kunagi surra ning laipa ei saaks kremeerida, kuna see hävitaks ise. See on ilmselgelt absurdne.
Ka ei muutuks keha ega meel, sest see on tõelise ise olemus. Veelgi enam – kui oleks olemas omaolemisega „mina“, mis on samane keha ja meelega, oleks see üks lahutamatu entiteet ning enesekohased nimetamised „minu keha“ ja „minu meel“ oleksid ekslikud.

Nõnda on palju eri viise, kuidas võime arutleda ja mediteerida, et jõuda järeldusele, et tõelisus ja see, kuidas harjumuslikult asju tajume, on täiesti erinevad. Me pole fikseeritud, püsivad entiteedid.

Neljas oluline punkt

Olles teinud kindlaks, nagu eespool toodud, et ise ja isiksuse koostisosad pole tõeline üksus, uurime, kas meie omaolemisega „mina“ on erinev ja lahus koostisosadest. See on neljas võti, mis teeb kindlaks iga tõelise erinevuse puudumise ise ja viie skandha vahel.

Kui teil näiteks on lammas, kits ja härg, võite leida härja, kui võtate sealt ära lamba ja kitse. Kui „mina“ eksisteeriks samal kombel, eraldi kehast ja meelest, siis keha ja meele kõrvaldades jääks meile alles kolmas entiteet, mis esindaks „mina“. Ent kui otsime seda väljastpoolt oma keha, tundeid, teadvust jne, ei leia me midagi. Põlvkondade viisi on joogid avastanud, et isiksuse koostisosadest väljaspoolt pole mitte midagi võimalik leida.

Kordan veel, et on palju erinevaid viise arutlemiseks, kui mõtiskletakse võimaluse üle, et ise on isiksuse koostisosadest eraldi. Kui need oleksid tõeliselt eraldi, ei oleks nende vahel mingisugust ühendust. Kui ütleme näiteks: „Mu pea valutab,“ viitaks „minu“ millelegi muule kui peale (kuju skandha) ja valule (tunde skandha); see oleks siis miski muu kuskil mujal. Isiksuse koostisosal oleks valus, mitte minul. Kui ise oleks tõeliselt eraldi, täielik vastandlikkus, lahus isiksuse koostisosadest, oleks absurdne öelda: „Mu pea valutab“, „Mu käsi valutab“ jne, nagu see valu mõjutaks mingil viisil iset.

Analüüsides erineval viisil, loome kindluse, et ise ja isiksuse koostisosad pole tegelikult teineteisest eraldi.

Tühjusmeditatsioon

Tänu sellele, et need neli võtit sisaldavad Nāgārdžuna peamiste kesktee kohta kirjutatud teoste olulisi punkte, on tühjuse üle lihtne mediteerida.

Kui mediteerime nelja võtme abil, et leida ise oma kehast, alates pealaest kuni varbaotsteni, ning ka meele skandha'dest, ei leia me mitte midagi. Nõnda jõuame arusaamale, et pole olemas fikseeritud, muutumatut iset. See on nagu mingilt väljalt lehma otsimine. Kõnnime ringi: mäest üles, alla orgudesse, puude vahel, igal pool. Kui oleme kogu maa-alalt lehma otsinud ega leia teda, tekib meis kindlus, et seal lihtsalt ei olegi lehma. Kui uurime samal kombel keha ja meele skandha'sid ega leia midagi, tekib meis kindlus, et omaolemisega „mina“ ei olegi olemas. See on tühjuse mõistmine.

Seejärel keskendume ühtekoondatult ise, mida me arvasime alati olemas olevat, puudumise kogemusele. Alati, kui selles hakkab kaduma kindlus või selgus, pöördume tagasi analüütilise meditatsiooni juurde ning kasutame uurimiseks taas nelja võtit. Siis tekib uuesti tugev kindlus ning keskendume sellele jällegi ühtekoondatult. Nõnda arendame kahte asja: kindlust, et me ei leia midagi, ja subjektiivset kogemust, kuidas see paistab. Hoides neid kahte koos ja lubamata meelel ekselda, jõuame tasakaalustatud ruumisarnase süüvimise ühte punkti keskendumiseni, kus kõik paistab mitteduaalne. Subjekt ja objekt sulanduvad teineteisesse nagu vette kallatud vesi

Meil tuleb ka õppida, mida teha, kui lõpetame meditatsiooni – meditatsioonijärgsel ajal peame kõike ilmnevat nägema illusoorsena. Kuigi asjadel paistab olevat omaolemine, on need lihtsalt tühjuse mäng, nagu mustkunstniku trikid. Seda seisundit nimetatakse illusoorsete ilmingute samādhi'ks.

Meie harjutus peaks just nõnda vahelduma ruumisarnase süüvimise ja illusoorse ilmnemise samādhi vahel, nii väldime absolutismi ja nihilismi äärmusi. See aktiveerib mentaalse teguri, mida nimetatakse ekstaasiks, ning kogeme intensiivset füüsilist ja mentaalset kergust. Tundub, nagu meditatsioon lihtsalt toimuks – ilma igasuguse pingutuseta. Kui see ekstaas aktiveeritakse, kasvab meie meditatsioonijõud sajakordseks ning näeme tühjust otse.

Me peaksime nelja võtme üle mediteerimiseks palju aega võtma. See võib olla keeruline, ent on kõige võimsam ja kasutoovam meditatsioonivorm meelepetetega võitlemiseks. Nagu ütles Āryadeva: „Isegi tühjuse paikapidavuses kahtlemine tõmbab sansaara narmasteks.“

Tühjusmeditatsioon on kõige mõjusam viis negatiivse karma puhastamiseks. Guru Buddha Šākjamuni eluajal oli üks kuningas, kes oli tapnud oma isa. Ta tundis kabuhirmu, et see kole tegu põhjustab taassünni põrgus ja palus Buddhalt nõu. Buddha ütles talle, et ta mediteeriks tühjuse üle. Kuningas pühenduski sellele harjutusele ning suutis oma meelevoolusest negatiivse karma välja puhastada.

Pärast seda, kui laama Tsongkhapa saavutas virgumise, kirjutas ta luuletuse Ülistuseks Buddha õpetusele sõltuvuslikust tekkimisest, milles tõi välja, et kuigi Buddha kõik õpetused on kasutoovad ja vabastavad eksiarvamustest, on kõige kasutoovam, imetabaselt suurepärane ja kõige rohkem eksiarvamusi ületada aitav tema õpetus tühjusest, sest selle üle mediteerides suudavad olendid lõigata läbi sansaara juure ja saavutada vabanemise igasugusest kannatusest. Aukartusest ja hämmastusest ülistas laama Tsongkhapa Buddha imepärast läbinägevust ja teadmise usaldatavust nii teadlase kui ka filosoofina.

Kui mõistame, et Buddha tundis tõepoolest tõeluse olemust ja kirjeldas seda olemust tühjusõpetuste abil, tärkab meis kindel usk. See usk ei tugine lugudele või väljamõeldisele, vaid kogemusele, mis tekib harjutamise käigus ning selle abil, et mõistame ise kogu olukorda. Me avastame, et tõelus eksisteerib täpselt nii, nagu Buddha seda kirjeldas. Ning veelgi enam – ta avastas tõeluse kaua aega tagasi, ilma et oleks vajanud selleks nn teaduslikke vahendeid.

Avaldatud LYWA loal. Ingliskeelse teksti kodu