You are hereGeluk

Geluk


Kadam

Ajalugu

Pärast seda, kui kuningas Langdarma hävitas üheksandal sajandil ligi 70 aastaks Tiibetis dharma ja selle killud hiljem kokku koguti, tekkis õpetusse mitmeid väärarusaamu. Osa kloostritõotused andnud inimesi pöördus vinajast ehk kloostridistsipliinist ja harjutas ainult tantrat ning teised hülgasid tantra ja püüdsid teostada vaid vinajat – nõnda oli õpetus killustatud. Ka tulid Indiast mõned õpetajad, kes selgitasid tantra nime all mitmeid väärõpetusi. Osa tiibeti õpetajaid püüdis neid nägemusi ümber lükata, ent sellest polnud eriti kasu ning nõnda tahtsid kuningas Ngari kuningas ja tema õepoeg kutsuda Indiast autoriteetse pandita, kes kõrvaldaks väärarusaamad. Kui kuningas kogus suure õpetlase kutsumiseks kulda, ta vangistati ja lõpuks tapeti, ning tema õepoeg Jangchup Wogi koges mitmeid raskusi – lõpuks õnnestus tal siiski saata Indiasse oma esindaja, kes selgitas Vikramašīlas elavale Atīšale tekkinud olukorda ning palus temalt abi. Samal öösel kohtus õpetlane Tārāga, kes ütles talle, et kui ta läheb Tiibetisse, on sellest dharmale palju kasu ning ta levitab seal õpetust tänu ühele ilmikjärgijale.

Atīša (u 12. sajand)Atīša (u 12. sajand)Atīša läkski Tiibetisse ning õpetas seal erinevates piirkondades kokku 17 aastat. Ta andis laialdaselt õpetusi nii suutra kui ka tantra kohta ning kõrvaldas mitmeid väärarusaamu. Atīša kõige olulisemaks teoseks on Virgumistee lamp  (tb Byang chub lam gyi sgron ma), mis oli kirjutatud vastuseks Tiibeti õpetlaste ja õpetajate esitatud küsimustele. Selle teksti kirjutamise eesmärgiks oli võtta astmeliselt kokku kogu budistlik tee. Pärast 17 aastat Tiibetis elamist ja õpetamist suri ta 1054. aastal 72 aasta vanusena.

Atīšal oli nii Indias kui ka Tiibetis palju kaugelejõudnud õpilasi, kuid kõige olulisem neist oli Dromtönpa (1008–1064), kes sai temalt otse kõik juhiseid, nõnda nagu ühest anumast valatakse vedelik teise. Dromi peeti Avalokitešvara kehastuseks ning just temaga kohtumist oligi Tārā ette ennustanud. Kui Atīša õpetas enamasti varjupaiga tähendust ja karmaseadust, siis oma ilmikõpilasele andis ta kõik virgumistee juhised. Kui too selle põhjust küsis, ütles õpetaja, et ta polnud kohanud kedagi teist, kes oleks nendeks õpetusteks valmis olnud. Dromtön juhtis sanghat kümme aastat ning pani aluse Retingi kloostrile, millest sai tuntuim kadampa klooster. Seejärel puhkes õpetus järgmise rohkem kui 20 aasta jooksul tänu kolme vaimse venna – Potowa, Chengawa ja Phuchungwa – mõjule täielikult õitsele.

Geše Potowa (1031–1105), kes oli tähtsaim Dromtönpa õpilane, ühines Retingi kloostriga 1058. aastal ning oli hiljem mõnda aega selle juht. Tema kõige tuntum teos on Õpetusanaloogiate kallihinnaline kuhi (tb dPe chos rin chen sprungs pa), millesse on kokku võetud erinevad lood ja võrdlused, et see võiks olla abiks õpetuste mõistmisel. Geše Potowa nägi, et kuulajad ei suutnud teinekord õpetusi mõista ning kasutas seepärast analoogiaid, mida oli kuulnud oma õpetajatelt, leidnud suutratest jne. Ta ühendas oma õpetustes nii meele harjutamise kui ka kuue kadampa teose traditsioonid.

Geše Chengawa (1038–1103) astus Retingi kloostrisse 1057. aastal. Ta rõhutas kogu elu igal hommikul püsimatuse üle mediteerimist, et päeva tegevused poleks seotud ainult selle elu huvidega. Ta oli Dromtönpa teener ning õpetas salaja vaid väheseid õpilasi. Öeldakse, et ta luges elu jooksul üheksasada miljonit Acala mantrat, mis andis talle suure isikliku jõu.

Geše Puchungwa (1031–1106) oli ka Atīša õpilane. Ta pühendas kogu elu intensiivsele harjutamisele, et selle kaudu teisi inspireerida.

Nende liini hakati kutsuma kadamiks – kui Tsongkhapa küsis hiljem ühelt oma õpilaselt, miks kutsutakse seda liini kadamiks, vastas too, et põhjuseks on tõsiasi, et see sisaldab sõna-sõnalt kõik Buddha õpetused, jätmata välja ühtki sõna. Kadampad suhtusid kõikidesse Buddha sõnadesse (tb bka' ehk ka) kui tegelikesse harjutamise juhistesse (tb gdams ehk dam). Liini õpetajad lähenesid õpetusele väga praktiliselt ja lihtsalt ning esitasid need õpilastele kolmel eri viisil vastavalt nende suutlikkusele. Avalikult rõhutasid nad suutra harjutamist ega rääkinud oma isiklikest tantraharjutustest.

Kolm kadami liini

Dromtön, kes oli Atīšalt saanud kõik õpetused, andis Potowale, Chengawale ja Phuchungwale edasi õpetusliini ühe aspekti, nii et liin jagunes kolmeks. Potowast sai pühakirjade traditsiooni liini edasikandja, Chengawale andis Dromtönpa suuliste ülekannete liini ning Phuchungwa sai üdijuhiste liini.

Pühakirjade traditsiooni liini juhised hõlmavad endas peamiselt kadami kuue peamise pühakirja selgitused. Kuus peamist pühakirja on: Asanga teos Bodhisattva tasemed (skr Bodhisattvabhūmi), Maitreja teos Mahajaana suutrate kaunistus (skr Mahāyānasūtralamkāra), Šāntideva Õpetuste kokkuvõte (skr Śikṣāsamuccaya) ja Bodhisattvateele asumine (Bodhisattvacaryāvatāra), Ārjadeva Sünnilugude vanik (skr Jātakamālā) ning Dharmatrāta Lausumiste kogumik (skr Udānavarga).

Chengawa sai suuliste juhiste liini nelja õilsa tõe õpetustega ning Phuchungwale anti üdijuhiste õpetused, mille sisuks oli sõltuvuslik tekkimine ja juhised Atīša põhiteose kohta.

Lojong

Lojong (tb blo sbyong) tähendab meele harjutamist ning see on meetod, mis õpetab meele muundamiseks kasutama igapäevakogemusi.
Atīša andis need õpetused Dromtönile, too omakorda Potowale. Geše Potowal oli kaks olulist õpilast: Langri Tangpa (1054–1123) ja Šarawa (1070–1141), keda võrreldi Päikese ja Kuuga.

Geše Langri Tangpa tegi bodhitšittast oma peamise harjutuse ning õpetas põhiliselt kuut kadami teksti. Ta oli esimene õpetaja, kes kirjutas üles meele harjutamise juhised, kuigi ta ei õpetanud neid avalikult.

Geše Chekawa (1101–1175), kes on teksti Seitse punkti meele harjutamiseks (tb Blo sbyong don bdun ma) autor, sündis Ida-Tiibetis ningma harjutajate perre. Ta mõistis nii vanu kui ka uusi tantraid ning teisi pühakirju. Kuigi ta oli kaugelejõudnud dharma harjutaja, tundis ta sellest hoolimata, et tal on midagi puudu. Lõpuks juhtus ta kogemata lugema Langri Tangpa viiendat värssi „Võtku ma enesele kaotus ning andku teistele võit“ – see puudutas teda sügavalt ja lõi kindla usu, nii et ta otsustas selle teksti autori üles otsida. Kui Chekawa jõudis Kesk-Tiibetisse, oli värsside autor juba surnud, kuid ta kuulis, et geše Šarawa teab, kuidas neid tuleb elus teostada.

Sel ajal andis Šarawa õpetusi, mis ei puudutanud bodhitšittat, ning kui Chekawa neid kuulis, siis ta pettus. Ometi otsustas ta õpetaja käest isiklikult neid juhiseid küsida ning kord, kui too ühe stuupa ümber ringe tegi, lähenes ta õpetajale, asetas maha oma rüü ning kutsus Šarawa sellele istuma. Lõpuks õpetaja nõustus istet võtma ning Chekawa selgitas, et sattus juhuslikult lugema geše Langri Tangpa värssi ning et see oli teda sügavalt puudutanud. Ta soovis teada, kas sellel on autentne allikas ning kas need õpetused on olulised. Šarawa nägi, kui tõsiselt Chekawa sellesse suhtus ning vastas talle, et kui neist sõnadest ka oli talle abi, siis ilma neid ellu rakendamata ei jõua kunagi virgumisse ning et need õpetused pärinevad Nāgārdžunalt. Seda kuuldes palus Chekawa temalt õpetusi ning geše omakorda küsis, kas ta on valmis jääma tema juurde aastateks, et tõeliselt harjutada. Õpilane oli nõus ning veetis tema juures ühtekokku kaksteist aastat, mille jooksul talus palju raskusi ja alandusi ning pidi toime tulema vastuoludega, et ületada endas olev isekus.

Oma nime sai see õpetaja sellest, et viibis palju aega paikades, kus vedelesid tükeldatud (tb mchad pa – tiibeti keeles on Chekawa nimi mChad kha ba) surnute kehad, et ta ei unustaks kunagi püsimatust.

Geše Chekawa andis meele harjutamise juhised rühmale leeprahaigetele, kellest osa paranes tänu nende õpetuste teostamisele. Pärast seda mõistis õpetaja, kui väärtuslikud need juhised on, ning otsustas, et ei tohi neid enam salajas hoida ning kirjutas need üles, et õpetused võiksid jõuda suurema hulga inimesteni. Enne seda oli neid õpetusi edasi antud suuliselt vaid vähestele edasijõudnud harjutajatele. Seitse punkti meele harjutamiseks on meele harjutamise traditsiooni kõige tuntum tekst. Selle teose südameks on samaväärsuse loomise ja enese teistega vahetamise harjutus, mis on üheks peamiseks meetodiks, kuidas luua virgumismeelt ehk bodhitšittat.

Eesti keeles on geše Chekawa juhised ilmunud koos Pema Chödröni selgitustega raamatus Alusta sealt, kus sa oled.

Geluk

Ajalugu

Kadami liin sai otseseks inspiratsiooniks Je Tsongkhapa (1357–1419) asutatud geluk-traditsiooni väljakujunemisele. Je Tsongkhapad peetakse Atīša taaskehastuseks. Ta sündis Tsongkha piirkonnas Amdo maakonnas. Kolmeaastasena andis ta neljandale karmapale Rolpey Dorjele täielikud ilmikulubadused ja sai nimeks Kunga Nyingpo. Seitsmeaastasena andis ta noviitsilubadused. Ta õppis kõigi oma aja suuremate õpetajate juures ning sai eriti kuulsaks oma õpetatuse ja väitlusoskuse poolest. Lisaks õppimisele ja õpetamisele viibis Tsongkhapa palju pikkades meditatsioonieraldustes. Ta kirjutas ka palju raamatuid. Tema kogutud teosed koosnevad kaheksateistkümnest köitest, mis käsitlevad kõiki budistliku õpetuse külgi ja seletavad ka mõningaid keerukamaid suuutrajaana ja mantrajaana õpetuste teemasid. Tema tähtsaimad teosed on: Suur tee astmete käsitlus (tb Lam rim chen mo), Suur mantra astmete käsitlus (tb sNgag rim chen mo), Kahe tõe suur käsitlus (tb Drang nges rnam 'byed legs bshad snying po), Sõltuvusliku tekkimise ülistus (tb rTen' brel bstod pa) ja Kuldvanik (tb gSer phreng).

Tema paljudest õpilastest on tähelepanuväärsemad Gyeltsab Je (1364–1432), Khedrub Je (1385–1438), Gyalwa Gendun Drup (1391–1474), Jamyang Chöje (1379–1449), Jamchen Sherab Senge ja Kunga Dhondup (1354–1438).

1409. aastal asutas Tsongkhapa Gandeni kloostri, mis on üks tähtsamaid geluki kloostreid Tiibetis, see jagati kaheks haruks: Šaratseks ja Jangtseks. Ühel perioodil oli kloostril seitse haru, aga hiljem ühinesid need neljaks: Loseling, Gomang, Deyang ja Ngagpa, millest tänapäevani on alles vaid Drepung ja Gomang. 1419. aastal pani üks Tsongkhapa õpilane, nimelt Jamchen Chöjey Shakya Yeshi aluse Sera kloostrile. Alguses oli Seras viis haru, kuid hiljem tekkis ühinemise tulemusel kaks: Sera-Jey ja Sera-Mey. Esimene dalai-laama Gyalwa Gendun Drup asutas 1447. aastal Šigatsesse Tašilünpo kloostri, millest sai pantšen-laamade järjepidevuse keskus.

1440. aastal asutati madalam tantraülikool – Gyumey. 1474. aastal pandi alus kõrgemale tantraülikoolile, mille nimeks sai Gyutö. Traditsiooni kõrgajal oli igas Lhasa lähikonnas olevas kloosterülikoolis: Gandenis, Drepungis ja Seras, rohkem kui viis tuhat munka. Mõlemas tantraülikoolis õppis vähemalt viissada munka.

Traditsioonile iseloomulik

Geluk-traditsioonis rõhutatakse eriti eetikat, mida peetakse õpingute ja harjutuste õnnestumise olulisimaks aluseks. Nõnda on suurem osa gelukpa laamadest mungad, ilmik-õpetajad on haruldased. Lisaks sellele peetakse geluk-traditsioonis põhjalikku õpetatust meditatsiooni vundamendiks, mistõttu analüüsitakse dialektilise väitluse abil nii suutra kui ka tantra õpetusi peensusteni.

Üldiselt võttes sisaldab õpingute programm viis tähtsamat teemat: ületava tarkus, madhjamaka, paikapidav tunnetus, kloostridistsipliin ja fenomenoloogia. Neid viit teemat õpitakse hoolikalt 15–20 aastat, kasutades india alustekste ning india ja tiibeti õpetajate kirjutatud kommentaare. Enamasti kasutatakse erinevates kloostritraditsioonides erinevaid õpetustekste. Kui munk lõpetab oma õpingud, antakse talle üks geše-taseme tiitlitest (see vastab filosoofiadoktori kraadile). Need tasemed on dorampa, tsogrampa ja lharampa, kusjuures kõrgeim on neist viimane.

Hiljem võib geše soovi korral liituda tantraülikooliga, et õppida tantraid ja lõpetada nõnda õpingud, minna tagasi oma endisesse kloostrisse õpetama või minna eraldusse, et pühenduda meditatsiooniharjutustele. Geše-koolituse läbinud munka peetakse pädevaks ja hinnatud vaimseks õpetajaks, keda tuleb austada ja kellele peaks pühenduma.

Suutrajaana

Tsongkhapa toetus Atīša õpetustele astmelisest teest ning tema põhiteos Suur tee astmete käsitlus põhineb Atīša tekstile Virgumistee lamp ning on selle laiendus, kuna Tsongkhapa nägi, et tiibetlased polnud täielikult mõistnud india õpetaja esitatud teed.

Geluki koolkonna õpetuste tuumaks on kolm vundamenti ehk tee kolm peamist aspekti. Kõigepealt puhastatakse loobumise ja käitumisjuhistest kinnipidamise abil oma meel. Kõrvaldatakse ka kahtlused, õppides erinevaid suutra- ja vadžrajaana tekse. Tõotustest kinnipidamise ja õppimise kaudu muutuvad kõik pühakirjad isiklikeks juhisteks. Nõnda muutub nägemus dharmast selgeks.

Seejärel rakendatakse meditatsiooni abil varem õpitud õpetused ja luuakse tõeline bodhitšitta. Kolmas aspekt, õige tühjusnägemus, teostub madhjamaka sügavatele juhistele toetumise abil. Kui on loodud tugev alus, minnakse tantraharjutuste juurde ning nõnda viib suutra- ja vadžrajaana, õpetatuse ja harjutamise ühendus tühjusnägemuse ja suure õndsuse ühendusse.

Õige tühjusnägemus

Õige madhjamaka tühjusnägemus tekib kolme aspekti kaudu: aluse, tee ja vilja abil. Aluseks on kahe tõe, suhtelise ja lõpliku tõe jagamatus – kumbagi neist ei peeta olulisemaks ega kaugelasuvaks. Lõpliku tõega seoses ei tohiks kinni jääda äärmuslikku eitamisse, vaid tuleb teada, mis aspektis lükatakse objekt ümber. Tuleb teha vahet Buddha õpetuste otseste ja selgitamist vajavate aspektide vahel ning seda mitte ainult tekstide, vaid ka tähenduste mõttes. Tühjus ja sõltuvuslik tekkimine ei välista, vaid toetavad teineteist vastastikku.

Suhtelise tõe mõttes toetutakse gelukis väga kindlalt Candrakīrti nägemusele ning eriti keskendutakse põhjuse ja tägajärje seaduse ehk tegude karmaliste tagajärgede tundmaõppimisele.

Seejärel teostatakse tee, tuginedes Atīša jaotusele kolme suutlikkusega inimestest. Olles ellu viinud bodhisattvate harjutused ning šraavakate, pratjekabuddhade ja bodhisattvatega seotud kolm teadmist, jõutakse dharmakāya'ni. Siis harjutatakse tantra loomise ja teostamise astet, mille tulemusel jõutakse saṃbhogakāya buddha ühenduse seitsme aspektini.

Kolmandaks aspektiks on see, kuidas küpseb vili. Kui kahe tõe jagamatuse nägemuse abil luuakse alus, suudetakse lahutamatult harjutada suutrat ja tantrat ning vahendeid ja tarkust, mille tulemusel jõutaksegi buddha kahe keha – rūpakāya ja dharmakāya, mis on samuti jagamatud – teostumiseni.

Vadžrajaana

Gelukile on omased teatud erijooned. Näiteks tehakse tantra eelharjutusi (ngöndrot) ükshaaval, mitte samal ajal. Mantraeraldustes keskendutakse enamasti korraga vaid ühe jidamiga seotud harjutustele.

Tsongkhapa õpetas kuut teostamise astme harjutust: Luipa liini Cakrasaṃvarat, Ghaṇṭāpada Keha-Mandala liini Cakrasaṃvarat, Nāropa kuut dharmat (joogat), Kālacakrat, Guhyasamāja aarja ning Jñānapada liini, Vadžrabhairavat ja Mahācakra Vadžrapānit.

Ema- ja isatantra erinevus on, et isatantra esitab detailsemalt ja rõhutab illusioonikeha, samas kui ematantra toob rohkem välja selge valgusega seotut. Gelukis ei eristada anuttarayoga's mitteduaalset tantrat, kuna kõik selle klassi tantrad on mitteduaalsed selles mõttes, et õpetavad tühjuse ja õndsuse jagamatust.

Dalai-laama ja pantšen-laama

Tema Pühadus 14. dalai-laamaTema Pühadus 14. dalai-laama

Laama Tsongkhapa õpilasest Khedrub Jest (1385–1438) sai alguse pantšen-laamade ümbersündide kett ning Gyalwa Gendun Drupist (1391–1474) sai alguse dalai-laamade ümbersündide kett. Pantšen-laamasid peetakse Amitābha kehastuseks ning dalai-laamasid Avalokitešvara manifestatsioonideks. Traditsioonilised on dalai-laamad olnud pantšen-laamade õpetajad ja vastupidi.

Praegune, 14. dalai-laama on Tiibeti vaimne juht, ilmaliku juhi kohustustest loobus ta 2011. aasta märtsis. Nüüdne,11. pantšen-laama sündis 1989. aastal, kuid vahetult pärast tema tunnustamist 1995. aastal kadus tema ja ta perekond Hiina võimude käsil avalikkuse silmist, nii et tema praeguse elukoha ja saatuse kohta pole mingeid andmeid.

Kuigi sageli peetakse Tema Pühadust dalai-laamat geluki koolkonna juhiks, siis ametlikult on geluki koolkonna eesotsas Gandeni kloostri juht ehk Ganden tripa (tõlkes 'Gandeni troonihoidja'). See ametikoht ei ole ühe ümbersündiva õpetaja käes, vaid sellele kohale valitakse väga kaugelejõudnud ja pühendunud õpetaja. Nüüdne Ganden tripa on järjekorras 102.

Traditsiooni institutsioonid

Geluk-traditsioon on püsinud elujõulisena ka paguluses. Tähtsamad geluk-kloostrid: Sera, Drepung, Ganden, Tašilhünpo ning Gyumey je Gyutö tantraülikool taasasutati Indias erinevates tiibeti pagulaskeskustes.