You are hereBodhisattva teisesed tõotused

Bodhisattva teisesed tõotused


Alexander Berzin (s 1944) sündis Ühendriikides, New Jerseys. Ta elas ligi 20 aastat Indias, Dharamsalas, kus harjutas ja õppis Tiibeti budismi nelja peamise koolkonna suurimate õpetajate käe all. Ta oli üheksa aastat Serkong Tsenzhab Rinpoche isiklik tõlk ja sekretär ning on korduvalt tõlkinud ka Tema Pühadust dalai-laamat.
Üheksakümnendate lõpus kolis ta tagasi läände, et pühenduda kirjutamisele. Ta käib erinevates dharmakeskustes õpetamas ning loenguid pidamas, ent keskendub peamiselt tööle seoses Berzin Archive'iga.


Sissejuhatus

Bodhisattva teisesed tõotused tähendavad hoidumist neljakümne kuuest ekslikust teost (nyes byas). Need ekslikud teod on jagatud seitsmesse rühma, millest igaüks on kahjulik ühe kuuest ületavusest (pha rol tu phyin pa, skr pāramitā, ka täiuslikkus) arendamiseks ja teistele kasutoomiseks.

Kuus ületavust on

1. heldemeelsus (annetamine),
2. eetiline distsipliin (kõlblus),
3. kannatlikkus,
4. tarmukus (rõõmsameelne pingutus),
5. keskendumine (mõtlus),
6. tarkus (mõistmine).

Kuigi nende ekslike tegude olemus on vastupidine virgumisele ja takistab meie arengut selleni jõudmiseks, ei põhjusta nende tegemine, isegi kui neli siduvat tegurit (kun dkris bzhi) on täielikud, bodhisattva tõotuste kaotamist. Mida ebatäielikumad need tegurid on, seda vähem kahjustame oma vaimset arengut bodhisattva teel. Kui teeme mõne neist ekslikust teost, tunnistame oma viga ja kasutame vastujõude nagu bodhisattva juurtõotustegi puhul.

Nende neljakümne kuue teoga seoses on vaja ära õppida rohkelt detaile koos paljude eranditega, mil nende tegemine pole viga. Ent üldiselt sõltub ületavuste arendamisele ja teistele kasu toomise võimele tehtud kahju suurus nende vigade taga olevast motiivist. Kui motiiviks on häiritud meeleseisund, nagu kiindumus, viha, vimm või uhkus, on kahju palju suurem kui siis, kui meel on häirimata, kuigi kahjulik, nagu näiteks ükskõiksuse, laiskuse või unustavuse puhul. Ükskõiksuse korral pole meil piisavalt usku harjutamisse või austust selle vastu, nõnda et vaevuksime sellega tegelema. Laiskuse tõttu loobume harjutamast, kuna arvame, et mugavam ja lihtsam on mitte midagi teha. Kui meil puudub tähelepanelikkus, unustame täielikult oma lubadused teisi aidata. Me ei eksi neist neljakümnest kuuest paljude tegude puhul, kui meis on kavatsus need oma käitumisest lõplikult kõrvaldada, ent meie häirivad emotsioonid ja hoiakud on ikka veel liiga tugevad, et võiksime ennast piisavalt valitseda.

Siinne esitus järgib seda, mis on välja toodud viieteistkümnendal sajandil elanud geluki õpetaja Tsongkhapa teoses Selgitus bodhisattvate eetilisele distsipliinile: peamisele teele virgumisse (Byang chub sems dpa'i tshul khrims kyi rnam bshad byang chub gzhung lam).

Seitse ekslikku tegu, mis kahjustavad ületava heldemeelsuse harjutamist

Heldemeelsusust (sbyin pa, skr dāna, ka annetamine) defineeritakse kui hoiakut olla valmis andma. See hõlmab valmisolekut anda materiaalseid asju, pakkuda kaitset hirmutavate olukordade eest ning anda õpetusi.

Seitsmest ekslikust teost, mis mõjuvad negatiivselt heldemeelsuse arengule, kahjustavad kaks meie valmisolekut anda teistele materiaalseid asju, kaks valmisolekut pakkuda teistele kaitset hirmutavates olukordades ning kaks hõlmavad võimaluste mittepakkumist teistele, et nad saaksid arendada ja harjutada heldemeelsust, ning üks kahjustab heldemeelselt õpetuste andmise arengut.

Kaks ekslikku tegu, mis kahjustavad teistele materiaalsete asjade andmise valmisoleku arendamist

1. Oma kolme värava: keha, kõne ja meelega kolmele kalliskivile ohvriandide mittetoomine.

Me jätame halva tuju, näiteks millegi pärast pahane olemise tõttu või laiskuse, ükskõiksuse või lihtsalt unustamise pärast buddhadele, dharmale ja sanghale kolm korda päevas ja kolm korda öösel tegemata vähemalt ühe kummarduse kehaga, ei ülista neid kõnega ega meenuta nende häid omadusi meele ja südamega. Kui me ei suuda olla vähemalt nii heldemeelne, et rõõmsalt seda igal päeval ja öösel varjupaiga kolmele kalliskivile pakkuda, kuidas saaksimegi siis kunagi täiustada oma valmisolekut kõigile kõike anda?

2. Ihaleva meele järel jooksmine.

Iha, kiindumuse või rahulolu puudumise pärast vaba voli andmine ühele viiest ihaldatavate aistinguobjektide liigist – vaatepiltidele, helidele, lõhnadele, maitsetele või puuteaistingutele. Kui oleme kiindunud näiteks nauditavatesse maitsetesse, näksime külmikus olevat kooki isegi siis, kui me pole näljased. See on kahjulik meie võitluses ihnsuse vastu. Varsti avastame end kooki kõrvale panemas ning seda teiste eest isegi külmiku riiuli tagumisse ossa peitmas, et me ei peaks kooki kellegi teisega jagama. Kui kavatseme toda halba harjumust täielikult ületada, ent ei suuda seda veel valitseda, kuna meie kiindumus toitu on nõnda tugev, ei eksi me koogitükki võttes. Ent sellest hoolimata püüame kasvatada oma enesevalitsemist, võttes üha väiksemaid tükke ning mitte nii sageli.

Kaks ekslikku tegu, mis kahjustavad valmisoleku arendamist pakkuda teistele kaitset hirmsate olukordade eest

3. Vanemate inimeste mitteaustamine.

Selle teo objektid on meie vanemad, õpetajad, need, kelles on suurepärased omadused, ja üldises mõttes iga inimene, kes on vana või lihtsalt meist vanem. Kui me uhkusest, vihast, vimmast, laiskusest, ükskõiksusest või unustavusest ei paku neile bussis oma kohta, ei lähe neile lennujaama vastu ega aita neil nende pagasit kanda jne, jätame nad hirmsasse ja murettekitavasse olukorda, millega on raske toime tulla.

4. Küsijatele mittevastamine.

Uhkuse, viha, vimma, laiskuse, ükskõiksuse või unustavuse tõttu ei vastata rõõmsal meelel teiste siirastele küsimustele. Küsijaid ignoreerides jätame nad kimbatusse, nõnda et neil pole kellegi poole pöörduda, mis on samuti hirmus ja ebakindel olukord.

Näitena detailidest Tsongkhapa kommentaaris neile tõotustele vaadakem erandeid, kui vaikimine või vastamise edasilükkamine pole viga. Kui see puudutab meid kui selle teo alust, ei pea me vastama, kui oleme liiga haiged või kui küsija on meid tahtlikult keset ööd üles ajanud. Kui see pole just hädaolukord, pole eksimus sellele inimesele öelda, et ta ootaks, kuni tunneme end paremini, või tuleks hommikul tagasi.

On erandeid vastavalt olukorrale, näiteks kui keegi katkestab meid küsimusega, kui õpetame teisi, peame loengut, viime läbi tseremooniat, lohutame kedagi teist, kuulame tundi või ettekannet. Me ütleme talle viisakalt, et ta ootaks oma küsimustega.

Teatud olukordades on paratamatult vaja vaikida või vastamist edasi lükata. Kui näiteks peaksime läänes budismi kohta avalikku loengut pidades sügavuti vastama küsimusele põrgute kohta, võime tekitada paljudes inimestes võõristust, mis takistab neil ennast dharmaga sidumast. Vaikimine on soovitav, kui, vastates kellegi, näiteks kitsarinnalise inimese küsimusele oma rahvusliku tausta kohta, põhjustame selle, et see inimene meid enam ei salli ega võtaks seetõttu meie abi vastu. Vaikimine on ka parem, kui teised lõpetavad tänu sellele hävitava käitumise ning see juhatab nad konstruktiivsema käitumise juurde – näiteks kui meist psühholoogiliselt sõltuvad inimesed paluvad meil vastata igale nende elus esile kerkivale küsimusele ning me soovime neid õpetada ise otsustama ja asjades selgusele jõudma.

Veelgi enam: kui oleme meditatsioonieralduses ja järgime juhist vaikida ning kui keegi midagi küsib, pole mingit vajadust rääkida. Lõpuks, kõige parem on lõpetada küsimuste-vastuste voor loengu lõpus, kui kuulajad on väsinud ja on hiline õhtu ning kui põhjustaksime edasi rääkides muidu pahameelt ja viha iseenda vastu.

Kaks ekslikku tegu, millega ei võimaldata teistele tingimusi heldemeelsuse arendamiseks ja harjutamiseks

5. Küllakutse tagasilükkamine.

Kui keeldume uhkuse, viha, vimma, laiskuse või ükskõiksuse pärast minemast külla või kellegi juurde sööma, võtame teiselt inimeselt võimaluse külalislahkuse osutamise kaudu koguda pälvimusi (bsod nams, skr puṇya, positiivne potentsiaal). Kui keeldumiseks pole mõjuvaid põhjuseid, võtame kutse vastu, kui tahes tagasihoidlik see kodu ka pole.

6. Keeldumine materiaalsete kingituste vastuvõtmisest.

Samad põhjused, mis eelmisegi puhul.

Ekslik tegu, mis on kahjulik õpetuste andmise heldemeelsuse arendamisele

7. Dharma mitteandmine neile, kes soovivad seda õppida.

Siinkohal on budismi õpetamisest, teistele oma dharmaraamatute laenamisest või teistega oma märkmete jagamisest keeldumise motiiviks viha, vimm või kadedus, et teine jõuab lõpuks kaugemale kui meie, ning laiskus või ükskõiksus. Bodhisattva teise juurtõotuse puhul keeldume kiindumuse ja ihnsuse tõttu.

Üheksa ekslikku tegu, mis on kahjulikud eetilise distsipliini ületavuse arendamisele

Eetiline distsipliin (tshul khrims, skr śīla, ka kõlblus) on negatiivsetest tegudest hoidumise hoiak. Selles sisaldub ka distsipliin teha positiivseid tegusid ning teisi aidata.

Üheksast ekslikust teost, mis tõkestavad eetilise distsipliini arenemist, on neli seotud olukordadega, mis puudutavad peamiselt teisi, kolm seotud meie enda olukorraga ning kaks puudutavad nii meid ennast kui ka teisi.

Neli ekslikku tegu, mis on seotud olukordadega, mis puudutavad peamiselt teisi

1. Eetika vastu eksinud inimeste ignoreerimine.

Kui me viha, vimma, laiskuse, ükskõiksuse või unustavuse tõttu ignoreerime, hülgame või alandame neid, kes on murdnud oma tõotusi või teinud isegi jäledaid kuritegusid, nõrgestame oma eetilist distsipliini teha positiivseid tegusid ja aidata teisi. Niisugused inimesed vajavad eriti meie hoolt ja tähelepanu, kuna nad on loonud põhjuseid praeguseks ja tulevaseks kannatuseks ning õnnetuolekuks. Me püüame ennast õiglasemaks pidamata ja moraalse halvakspanuta neid aidata – õpetades näiteks kinnipidamisasutuses sellest huvitatud vangidele meditatsiooni.

2. Teiste usu säilimise nimel moraalsest käitumisest mittekinnipidamine.

Buddha on keelanud paljude tegude tegemise, mis, kuigi pole loomult hävitavad, takistavad vaimset arengut – näiteks, et ilmikud ning nunnad ja mungad joovad alkoholi või et kloostrilubadused andnud inimesed jagavad tuba vastassoost inimesega. Sellisest käitumisest hoidumine on ühine nii hinajaana harjutajatele kui ka bodhisattvatele. Kui me alles võrsuvate bodhisattvatena ignoreerime neid ettekirjutusi, kuna meis pole piisavalt austust Buddha antud eetilisuseõpetuste vastu või usku neisse või kuna oleme laisad ega soovi end valitseda, põhjustame selle, et meie käitumist nähes kaotavad teised oma usu budistidesse ja budismi ning imetluse nende vastu. Kuna meile läheb korda, millise mulje meie käitumine teistele jätab, hoidume näiteks narkootikumide tarbimisest.

3. Olemine kitsarinnaline, kui see puudutab teiste heaolu.

Buddha esitas munkadele ja nunnadele käitumise jälgimiseks palju väiksema kaaluga juhiseid, näiteks et meil peab ööbimiskohas olema alati kaasas kolm munga- või nunnarüüde komplekti. Ent mõnikord ületavad teiste vajadused meie hädavajaduse järgida seda väiksema kaaluga juhist, näiteks siis, kui keegi jääb haigeks ja peame ööseks selle inimese juurde jääma, et tema eest hoolitseda. Kui me kas vihast või vimmast selle inimese vastu või lihtsalt laiskuse pärast, kuna me ei soovi kogu öö üleval istuda, keeldume põhjendusega, et meil pole meie kolme komplekti rüüsid kaasas, on see ekslik tegu. Kui oleme reeglite mõttes jäik fanaatik, tõkestab see eetilise distsipliini tasakaalustatud arengut.

4. Voorusetu teo tegematajätmine, kui kaastunde ja armastuse pärast oleks seda vaja teha.

Mõnikord tekivad teatud äärmuslikud olukorrad, milles teiste heaolu seatakse tõsiselt ohtu ning pole muud võimalust takistada tragöödial toimumast, kui teha üht seitsmest voorusetust füüsilisest või verbaalsest teost. Need seitse on: elu võtmine; selle võtmine, mida pole meile antud; väär seksuaalkäitumine; valetamine; kõnega lahkhelide tekitamine; karmilt ja julmalt rääkimine või mõttetult lobisemine. Kui teeme sellise teo, ilma et meis oleks sel hetkel häiriv emotsioon, näiteks viha, iha või naiivsus põhjuse ja tagajärje suhtes, vaid meie motiiviks on ainult soov, et teised ei kannataks – olles ise täielikult valmis vastu võtma negatiivsed tagajärjed, mis see võib kaasa tuua, isegi põrguliku valu –, ei kahjusta me oma eetilise distsipliini ületavust. Tegelikult kogume tohutult pälvimusi, mis kiirendab meie kulgemist vaimsel teel.

Ent keeldumine teha neid negatiivseid tegusid, kui see on vajalik, on eksimus ainult siis, kui oleme andnud bodhisattva tõotused ja peame kinni vaid neist tõotustest. Valmisoleku puudumine vahetada enda õnnelikkus teiste heaolu vastu on takistuseks eetilise distsipliini täiustamisele alati aidata teisi. See pole eksimus, kui meis on ainult pealiskaudne kaastunne ja me ei pea kinni bodhisattva tõotustest ega harjuta oma käitumist nende tõotustega esitatu järgi. Mõistame, et kuna meie kaastunne on nõrk ja ebastabiilne, paneks voorusetute tegude tõttu kogetav kannatus meid bodhisattva käitumisviisi põlgama. Me võime isegi loobuda teiste heaks töötamise teest. Ettekirjutustes on välja toodud, et madalamatel arenguastmetel olevad bodhisattvad kahjustavad ainult ennast ja oma võimet teisi aidata, kui nad püüavad teostada kõrgematel tasemetel olevate bodhisattvate harjutusi – näiteks oma liha söötmine näljasele ematiigrile –, ja seega on meil parem olla ettevaatlik ja end tagasi hoida.

Kuna võib olla segane, millised tingimused nõuavad sellist bodhisattva tegu, vaadelgem näiteid kommentaaridest. Palun pidage meeles, et need teod on kõige viimased abinõud, kui millegi muu abil ei ole enam võimalik leevendada teiste kannatust või seda ära hoida. Võrsuva bodhisattvana oleme valmis võtma elu sellelt, kes hakkab massimõrva korraldama. Me ei kõhkle mingilgi määral, et konfiskeerida ravimid, mis on mõeldud sõjast räsitud riigis valu vähendamiseks, ent mille keegi on müünud mustale turule, või et võtta ära heategevusrahad inimeselt, kes raiskab seda või kasutab raha valesti. Näiteks oleme mehena valmis teise mehe naisega seksima – või veel mitte abiellunud naisega, kelle vanemad seda keelavad, või mõne teise sobimatu partneriga –, kui selles naises on tugev soov arendada bodhitšittat, ent ta on täielikult vallatud ihast meiega seksida, ja kes, kui ta peaks surema ilma meiega seksimata, kannaks tulevastesse eludesse instinktina kaasa vimma. Selle tagajärjel oleks ta bodhisattvate ja bodhisattva tee suhtes äärmiselt vaenulik.

Bodhisattvate valmisolek teha sobimatuid seksuaalseid tegusid, kui miski muu ei aita takistada teisel inimesel äärmiselt negatiivse hoiaku loomist altruismi vaimse tee vastu, tõstatab bodhisattva teel olevate abielus paaride jaoks olulise küsimuse. Mõnikord hakkab paar dharmat õppima ja üks neist, näiteks naine, soovides elada tsölibaadis, lõpetab oma mehega seksuaalsuhted, kuid mees pole sama meelt. Ta on ikka veel kiindunud seksi ja võtab naise otsust isikliku äratõukamisena. Mõnikord paneb naise fanatism ja tundlikkuse puudumine tema abikaasat oma frustratsioonis ja õnnetuolekus dharmat süüdistama. Ta lahutab ja pöörab budismile kibedalt haavununa selja. Kui pole mingit muud viisi vältida tema vaenulikku reaktsiooni vaimse tee suhtes ning naine peab bodhisattva tõotusi, oleks naisel hea hinnata oma kaastunnet, et otsustada, kas see on piisavalt tugev, et ta võiks vahetevahel oma abikaasaga seksida, nõnda et see ei kahjustaks tema võimet teisi aidata. See on väga oluline tsölibaati puudutavate tantratõotuste mõttes.

Võrsuvate bodhisattvatena oleme valmis valetama, kui see päästab teiste elu või takistab nende piinamist ja sandistamist. Meil pole kahtlustki tekitada kõnega lahkhelisid, et eraldada oma lapsed halbade sõprade ringist – või õpilased väärõpetajast –, kes mõjutavad neid negatiivselt ja soodustavad kahjulikke hoiakuid ja käitumist. Me ei hoidu kasutamast karme sõnu, et peletada oma lapsed eemale negatiivsetest asjadest, nagu näiteks kodutööde mittetegemine, kui nad ei kuula mõistlikku juttu. Ja kui teised inimesed, kes on huvitatud budismist, on täiesti sõltuvuses lobisemisest, joomisest, pidutsemisest, laulmisest, tantsimisest või jõhkravõitu naljade ja vägivaldsete lugude rääkimisest, oleme nõus nendega ühinema, kui keeldumine paneks neid tundma, et bodhisattvad ja budistid üldiselt ei lõbutse kunagi ning et vaimne tee pole nende jaoks.

Kolm ekslikku tegu, mis puudutavad meie enda olukorda

5. Elatise teenimine vääral viisil.

Selline elatis tuleb ebaausatel või riukalikel viisidel, peamiselt viiel moel: 1) teeskluse või silmakirjalikkusega, 2) meelitades või mett mokale määrides, et teisi petta, 3) šantažeerimise, väljapressimise või inimeste süütundel mängimise abil, 4) väljamõeldud õigusrikkumiste eest altkäemaksu või trahviraha nõudes, 5) altkäemaksu andmise abil, et vastutasuks midagi suuremat saada. Me kasutame selliseid vahendeid abinõuna, kuna meis puudub täielikult moraalne eneseväärikus ja tagasihoidlikkus.

6. Erutumine ja pöördumine tegelemisse mingite tühiste asjadega.

Rahulolematuse, rahutuse, tüdimuse või üliaktiivsuse tõttu ja soovi tõttu millegi erutava järele põgenetakse mingitesse häiringutesse – nagu kaubanduskeskuses uitamine, telekapuldi klõpsimine, arvutimängude mängimine jne. Me süveneme sellesse täielikult ja kaotame enesevalitsuse. Kui teeme neid asju koos teistega, et vähendada nende viha või masendust, neid aidata, kui nad on neist asjadest sõltuvuses, et saavutada nende usaldust, kui kahtlustame, et nad on meie suhtes vaenulikud, või et tugevdada vana sõprust, ei kahjusta me oma eetilisuse harjutust distsiplineerida end positiivsemalt käituma ja teisi aitama. Ent kui põgeneme nende tegevuste juurde, kuna tunneme, et meil pole paremat teha, petame ennast. Alati on midagi paremat teha. Ent mõnikord on meil vaja pausi, et see aitaks uuendada meie entusiasmi ja energiat, kui oleme väsinud või masendunud. Selles pole midagi halba, kui seame arukad piirid.

7. Kavatsus ainult sansaaras ekselda.

Paljud suutrad selgitavad, et bodhisattvad eelistavad olla sansaaras, selle asemel et ise jõuda vabanemiseni. On ekslik võtta seda sõna-sõnalt, nagu me ei peakski tööd tegema, et ületada häirivad emotsioonid ja hoiakuid ning jõuda vabanemisele, vaid võiksime oma meelepetted alles hoida ja koos nendega teiste aitamiseks töötada. See erineb bodhisattva kaheksateistkümnendast juurtõotusest mitte loobuda bodhitšittast – selle puhul otsustame täielikult loobuda töötamast vabanemise ja virgumise heaks. Siinkohal peame enese vabastamist häirivatest emotsioonidest ebaoluliseks ja mittevajalikuks, ning see nõrgestab tõsiselt meie eetilist distsipliini. Kuigi bodhisattvateel ja eriti seoses anuttarayoga-tantraga transformeerime ja kasutame soovi energiat, et kiirendada oma vaimset arengut, ei tähenda see, et anname oma soovidele vaba voli ega pinguta neist vabanemise nimel.

Kaks ekslikku tegu, mis puudutavad nii meid kui ka teisi

8. Enese mittevabastamine käitumisest, mis toob meile halva kuulsuse.

Oletagem, et meile meeldib liha süüa. Kui oleme koos taimetoitlastest budistidega ja tahame kindlasti praadi süüa, võime sellega enda peale tõmmata nende kriitika ja nad võivad kaotada austuse meie vastu. Nad ei võta meie sõnu dharma kohta tõsiselt ning hakkavad meie kohta lugusid levitama, mis põhjustab selle, et ka teised pole enam meie abile vastuvõtlikud. Kui me võrsuvate bodhisattvatena ei vabasta end niisugusest käitumisest, on see suur eksimus.

9. Nende käitumise korrigeerimata jätmine, kes toimivad häirivate emotsioonide ja hoiakute kütkeis.

Kui me oleme juhtival kohal kontoris, koolis, kloostris või autoriteet majapidamises ning kiindumusest teatud liikmetesse või soovi tõttu meeldida ei tõrele nendega, kelles on häirivad emotsioonid ja hoiakud ning kes käituvad hävitavalt, ega karista neid, kahjustame kogu rühma distsipliini ja moraali.

Neli ekslikku tegu, mis on kahjulikud ületava kannatlikkuse arendamisele

Kannatlikkus (bzod pa, skr kṣānti) on valmisolek tulla vihata toime nendega, kes meid kahjustavad, dharma harjutamisega seotud raskustega ja omaenese kannatusega.

1. Nelja positiivse harjutuse hülgamine.

Need harjutused tähendavad, et me ei vasta samaga, kui 1) mõnitatakse või kritiseeritakse, 2) muututakse teiste viha objektiks, 3) pekstakse või 4) alandatakse. Kuna enese harjutamine neis neljas proovilepanevas olukorras on põhjus kannatlikkuse suurenemiseks, kahjustame neid kõrvale jättes selle positiivse iseloomujoone arenemist endas.

2. Nende ignoreerimine, kes on meie peale vihased.

Kui teised on meie peale pahased ja peavad vimma, ning kui me ei võta selle suhtes midagi ette ega püüa nende viha leevendada, kuna oleme uhked, kadedad, laisad, ükskõiksed, peame vimma või ei hooli, takistame kannatlikkuse täiustumist, kuna lubame tolle vastandil, nimelt vihal, vaibumatult jätkuda. Selle vea vältimiseks vabandame, hoolimata sellest, kas oleme või ei ole teist solvanud või midagi valesti teinud.

3. Keeldumine andestamisest, kui seda palutakse.

Kolmas bodhisattva juurlangus on teiste vabanduste mittekuulamine, kui nad paluvad andestust sel hetkel, kui oleme nende peale vihased. Siinkohal ei võta me vastu nende vabandusi pärast konkreetset olukorda, kui peame vimma.

4. Vihapidamine.

Mingis olukorras vihastades toimime vastupidiselt kannatlikkuse arendamisele, kui hoiame vihast kinni, peame vimma, rakendamata vastujõude, et seda tõrjuda. Kui kasutame vastujõude, nagu näiteks armastuse üle mediteerimist ärritumise objekti suhtes, ent see ei õnnestu, pole me eksinud. Kuna vähemalt proovime seda teha, ei nõrgesta me nõnda kannatlikkuse arendamist.

Kolm ekslikku tegu, mis on kahjulikud ületava tarmukuse arendamisele

Tarmukus (brtson grus, skr vīrya, rõõmsameelne pingutus) on rõõmuga selle tegemine, mis on ülesehitav.

1. Järgijate enda ümber koondamine, kuna soovitakse austust ja lugupidamist.

Kui koondame enda ümber sõbrad, austajad või õpilased või otsustame kellegagi abielluda või koos elada ja meie motiiviks on soov, et teised näitaksid meie suhtes üles austust, armastaksid meid, oleksid meisse kiindunud, puistaksid meid üle kingitustega, teenindaksid meid, masseeriksid meie selga ning täidaksid meie igapäevakohustusi, kaotame entusiasmi ise midagi positiivset teha, näiteks teisi aidata. Meid köidab siis madalamat liiki tegutsemine, nimelt teistele ütlemine, mida meie jaoks tuleb teha.

2. Mitte millegi tegemine laiskuse jms tõttu.

Kui anname järele laiskusele, ükskõiksusele, apaatsusele, tujudele mitte midagi teha või huvipuudusele kõige vastu või sõltuvusele pikalt magada, kogu päeva voodis vedelemisele, tukastamisele või logelemisele, midagi tegemata, satume sellest sõltuvusse ja kaotame kogu entusiasmi teisi aidata. Loomulikult puhkame, kui oleme haiged või kurnatud, kuid on suur viga ennast hellitada, olles liiga pehmeke.

3. Kiindumuse tõttu lugude abil aja veetmine.

Kolmas takistus, mis tõkestab entusiasmi kasvamist teiste aitamiseks, on mõttetu ajaraiskamine. See tähendab seksist, vägivallast, kuulsustest, poliitilistest intriigidest jne lugude jutustamist ning nende lugude kuulamist, lugemist, televisioonisaadetest või filmidest vaatamist, või ka internetist nende lugude otsimist.

Kolm ekslikku tegu, mis on kahjulikud ületava keskendumise arendamiseks

Keskendumine (bsam gtan, skr dhyāna, ka mõtlus) on meeleseisund, milles ei kaotata häirivate emotsioonide, meele muutlikkuse või mentaalse loiduse tõttu tasakaalu ja fokuseeritust.

1. Ühtekoondatud keskendumiseni jõudmise meetodite mitteotsimine.

Kui õpetaja annab õpetusi, kuidas viia meel ühtekoondatud keskendumisse (ting nge 'dzin, skr samādhi), kuid meie ei osale neil uhkuse, vimma, laiskuse või ükskõiksuse tõttu, kuidas saamegi kunagi arendada ja suurendada meele keskendatust? Kui oleme haiged, kahtlustame, et juhised ei pea paika, või oleme juba saavutanud täiusliku keskendumise, ei pea me minema õpetusi kuulama.

2. Keskendumist tõkestavate takistuste mittekõrvaldamine.

Kui harjutame meditatsiooni, et jõuda ühtekoondatud keskendumiseni, puutume kokku viie peamise takistusega. Kui anname järele ega püüa neid kõrvaldada, kahjustame keskendumise süvenemist. See pole eksimus, kui püüame neid kõrvaldada, ent pole veel edukad. Viis takistust on: 1) tahtmine saada mõnda viiest soovitud aistinguobjektist, 2) vimmamõtted, 3) uimasus ja loidus, 4) muutlik meel ja kahetsused, 5) otsustusvõimetuses kõikumine ehk kahtlused.

3. Keskendumise saavutamisest tärganud õndsuse pidamine selle peamiseks eeliseks.

Tavaliselt seome suure hulga oma energiast närvilisuse, muretsemise, otsustamatusega, igatsuse või vastumeelsuse mõtetega jne või aheldame energia loiduse ja unisusega. Kui meel keskendub ja süüvib üha rohkem, vabastame seda energiat tohutu suure hulga. Kogeme seda füüsilise ja mentaalse õndsusena. Mida suurem on õndsus, seda rohkem tõmbab see meid süüvimisse. Seepärast loome ja kasutame anuttarayoga-tantras veelgi intensiivsemaid meele õndsusseisundeid kui pelgalt need, milleni jõutakse vaid täiusliku keskendumise abil, selleks, et jõuda kõige peenekoelisema, selge valguse meeleni ja et see süüviks tühjuse mõistmises. Kui kiindume õndsuse maitsesse, milleni jõuame keskendumise arendamise teatud tasandil, kas siis tantraharjutustega seoses või nendega sidumata, ning peame sellest õndsusest tuleva naudingu kogemist oma harjutuse peamiseks eesmärgiks, takistame tõsiselt keskendumise ületavuse arenemist.

Kaheksa ekslikku tegu, mis on kahjulikud ületava tarkuse arendamisele

Tarkus (shes rab, skr prajñā, ka mõistmine) on mentaalne tegur, mis eristab otsustavalt õiget ja valet, sobivat ja sobimatut, kasulikku ja kahjulikku jne.

1. Šraavaka- ehk kuulajasõiduki hülgamine.

Kuues bodhisattva juurlangus on väita, et šraavakasõiduki pühakirjalised õpetused ei ole Buddha sõnad, samas kui neljateistkümnes tähendab ütlemist, et neis esitatud juhised pole tõhusad kiindumuse jms kõrvaldamiseks. Kolmeteistkümnes on šraavakasõiduki juurde kuuluvaid pratimokša (isikliku vabanemise) tõotusi – kas siis ilmiku või kloostrikogukonna tõotusi – pidavatele bodhisattvatele ütlemine, et neil pole bodhisattvatena vaja neist kinni pidada. Selleks, et juurlangus oleks täielik, peab neid sõnu kuulev bodhisattva tegelikult oma pratimokša tõotused hülgama. Siinkohal on ekslik tegu lihtsalt mõtlemine või teistele ütlemine, et bodhisattvatel ei ole vaja kuulata, järgida või harjutada šraavakasõiduki õpetusi – eriti neid, mis puudutavad pratimokša tõotuste distsipliinireegleid. Mitte keegi ei pea tõotustest tingimata loobuma.

Õppides distsipliiniga seotud tõotusereegleid ning pidades neist kinni, avardame oma võimet eristada, milline käitumine tuleks omaks võtta ja milline hüljata. Eitades vajadust harjutada end pratimokša tõotusi järgides, nõrgestame tarkuse arengut. Me eristame ka vääralt, kui peame šraavakate õpetusi oluliseks vaid nende endi jaoks ning kasutuks bodhisattvatele.

2. Šraavakaõpetustes pingutamine, kuigi meil on oma meetodid.

Kui pingutame täielikult, et õppida ainult pratimokša tõotusi ja neid järgida, ning jätame unarusse avarate, kaastunnet ja tarkust puudutavate bodhisattvaõpetuste õppimise ja nende harjutamise, nõrgestame samuti oma tarkust. Kui pingutame šraavakasõiduki õpetustes, tuleks meil samal ajal töötada ka bodhisattva õpetuste kallal.

3. Pingutamine, et õppida mittebudistlikke tekste, kui seda ei peaks tegema.

Selgituste järgi on mittebudistlikud tekstid teosed loogikast ja grammatikast. Kahtlemata võime siia lisada ka raamatud, mis puudutavad võõrkeelte või mis tahes teise tänapäeva haridussüsteemis õpetatava teema, nagu matemaatika, teaduse, psühholoogia või filosoofia õppimist. Siinkohal on eksimus pingutada ainult nende ainete õppimises ning hüljata mahajaanaõpingud ja harjutamine, nii et lõpuks unustame need täielikult. Kui oleme äärmiselt arukad, suudame kiiresti õppida, meil on kindel ja stabiilne loogikale ja arutlusele tuginev arusaam mahajaanaõpetustest ning suudame neid õpetusi pikka aega meeles pidada, pole mittebudistlike tekstide õppimine eksimus, kui tegeleme iga päev ka mahajaanaõpingute ja harjutamisega.

Mittetiibetlastest budismi õppijatel, kes soovivad tiibeti keelt õppida, oleks hea seda juhist meeles pidada. Kui nad suudavad keeli kiiresti ja kergesti õppida, ja kui neil on budismi mõistmises juba tugev vundament ning piisavalt aega, et nii keelt kui ka dharmat õppida, saavad nad tiibeti keele õppimisest suurt kasu. Nad saavad kasutada seda tööriistana sügavamates õpingutes. Ent kui keel on nende jaoks keeruline, neil on vaid piiratult aega ja energiat ning neil pole veel head arusaama budismist või igapäevased meditatsiooniharjutused pole stabiilseks muutunud, kahjustavad ja takistavad nad tiibeti keelt õppides oma vaimset arengut. On oluline suuta eristada tähtsat ja vähemtähtsat.

4. Isegi kui suudetakse neis õpingutes pingutada, kiindutakse neisse.

Kui suudame õppida mittebudistlikke teemasid, nagu näiteks tiibeti keel, kõigil ülalmainitud tingimustel, ja kiindume neisse teemadesse, võime hüljata vaimse harjutamise ning täielikult keskenduda vähemolulisele. Tiibeti keele oskamine või matemaatika tundmine ei too meile vabadust häirivatest emotsioonidest ja hoiakutest ega ka probleemidest ja kannatusest, mida need endaga kaasa toovad. Me ei saa nende abil aidata teisi nii täielikult kui võimalik. Selle eesmärgini saab viia ainult bodhitšitta ja ületavuste, eriti tühjuse tarkuse täiustamine. Seepärast, et ei tekiks kiindumust mittebudistlikesse teemadesse – mida võib olla kindlasti lihtne õppida, ent millele ei peaks põhiliselt keskenduma –, õpime neid kaine peaga, hoides sobivat distantsi. Nõnda eristame õigesti olulist ja kaitseme end vähemtähtsatest asjadest innustumise eest.

5. Mahajaanasõiduki hülgamine.

Kuues bodhisattva juurlangus on väitmine, et mahajaana tekstid ei ole Buddha sõnad. Siinkohal aktsepteerime, et üldiselt võttes on need autentsed, ent kritiseerime nende mingeid aspekte, eriti tekste, mis puudutavad bodhisattvate kujuteldamatult suuri tegusid ja mõõtmatult sügavaid tühjusõpetusi. Esimesed neist kõnelevad buddhade samaaegsest manifesteerumisest lugematutesse vormidesse, et aidata loendamatuid olendeid tohutu paljudes maailmades, teised hõlmavad tuumakate ja kokkusurutud, äärmiselt raskesti mõistetavate värsside kogumikke. Laseme oma tarkusel manduda, kui hülgame need mõnel viisil neljast, mille järgi 1) nende sisu on madalam – ehk need räägivad täielikust mõttetusest, 2) nende väljendusviis on madalam – need on halvad kirjutised, millel pole mõtet, 3) nende autor on madalam – need pole virgunud buddha sõnad või 4) nende kasutus on madalam – neist pole kellelegi kasu. Nõnda ekslikult, ahtameelselt ja tormakalt eristades kahjustame oma võimet asjadel õigesti vahet teha.

Puutudes kokku õpetuste või tekstidega, mida me ei mõista, säilitame avatud meele. Mõtleme, et kuigi me ei suuda neid praegu väärtustada või taibata, mõistavad neid sõnu buddhad ja kõrgeltteostunud bodhisattvad, ning toovad nende tähenduse teostamise kaudu teistele lõpmatult kasu. Nõnda loome kindla otsuse (mos pa) püüda neid tulevikus hoomata. Pole viga, kui meis pole seda kindlat otsust, seni kuni me ei halvusta ega musta õpetusi. Säilitame siis vähemalt samaväärsuse, tunnistades, et me ei mõista neid.

6. Enese ülistamine ja/või teiste halvustamine.

Esimene bodhisattva juurlangus on selle tegemine motiveerituna millegi saamise soovist või kadedusest. Siin on motiiviks uhkus, upsakus, kõrkus või viha. Sellised motiivid tekivad, kui peame end vääralt paremaks kui teised.

7. Dharma pärast mitteminemine.

Teine bodhisattva juurlangus on kiindumusest ja ihnsusest dharma mitteandmine. Siin on eksitus, et ei minda õpetusi andma, budistlikke rituaale läbi viima, budistlikel tseremooniatel või aruteludes osalema uhkuse, viha, vimma, laiskuse või ükskõiksuse tõttu. Sellise motiiviga ei suuda me eristada väärtuslikku. Ent see pole eksimus, kui me ei lähe, kuna tunneme, et me pole õpetaja, või oleme liiga haige või kahtlustame, et õpetused, mida kuuleksime või millel osaleksime, on ekslikud, või teame, et inimesed on neid juba korduvalt kuulnud ning teavad neid, või oleme neid täielikult kuulnud, need omandanud, nõnda et meil pole vaja neid veel kuulata, või keskendume juba neile õpetustele ja oleme neisse süüvinud, nii et me ei vaja nende meenutamist, või need ületavad meie mõistmisvõime ning satuksime neid kuulates ainult segadusse. Veelgi enam: me ei lähe kohe kindlasti, kui meie õpetaja poleks meie minekuga rahul – kui ta näiteks on palunud meil midagi muud teha.

8. Õpetaja pilkamine keelekasutuse pärast.

Me nõrgestame oma võimet õigesti eristada, kui hindame vaimseid õpetajaid nende keelekasutuse järgi. Me naeruvääristame ja hülgame need, kes räägivad tugeva aktsendiga ning teevad palju grammatikavigu, isegi kui see, mida nad selgitavad, on õige, ning jookseme nende järel, kes räägivad elegantselt, ent täielikku mõttetust.

Kaksteist ekslikku tegu, mis on vastuolus teiste heaks töötamisega

1. Nende mitteaitamine, kes seda vajavad.

Kas viha, vimma, laiskuse või ükskõiksuse tõttu ei minda appi inimestele, kes vajavad abi ühel viisil kaheksast: 1) millegi positiivse üle otsustamisel, näiteks kokkusaamisel, 2) reisimisel, 3) meile tuntud võõrkeele õppimisel, 4) mõne ülesande täitmisel, mis pole ebamoraalne, 5) maja, templi või nende omandi valvamisel, 6) kakluse või vaidluse lõpetamisel, 7) mingi sündmuse, nagu näiteks pulma tähistamisel või 8) heategevustöös. Minemisest keeldumine ei kahjusta meie pingutusi teisi aidata, kui oleme haiged, oleme juba lubanud mujal aidata, saadame kellegi teise, kes suudab seda tööd teha, töötame mõne positiivse ülesande kallal, mis on pakilisem, või me pole pädevad aitama. Ka see pole eksimus, kui ülesanne on teistele kahjulik, vastuolus dharmaga või arutu, või kui inimesed, kes meie abi paluvad, suudavad abi mujalt leida või neil on keegi usaldusväärne, kes seda nende eest võiks teha.

2. Haigete mitteaitamine.

Kas viha, vimma, laiskuse või ükskõiksuse tõttu.

3. Kannatuse mitteleevendamine.

Samuti samadel põhjustel. Erilist hoolt vajavad raskustega vastamisi olevad seitset tüüpi inimesed: 1) pimedad, 2) kurdid, 3) amputeeritud jäsemetega või vigased inimesed, 4) väsinud reisijad, 5) need, kes kannatavad mõne käes viiest keskendumist tõkestavast takistusest, 6) pahatahtlikud ja tugevate eelarvamustega inimesed ja 7) need, kes on kukkunud kõrgelt positsioonilt.

4. Hoolimatute mitteõpetamine kooskõlas nende iseloomuga.

Hoolimatud (bag med) inimesed on need, kes ei hooli põhjuse ja tagajärje seadusest ning kelle käitumine toob selle tagajärjel neile õnnetuoleku ja probleemid nii selles elus kui ka tulevastes eludes. Me ei suuda niisuguseid inimesi aidata, kui oleme ennast õiglaseks pidades täis meelepaha ja taunivad. Nendeni jõudmiseks peame olema oskuslikud ja muutma oma lähenemist nõnda, et see vastaks nende konkreetsele olukorrale. Kui meie naaber on näiteks kirglik jahimees, ei jutlusta me talle solvavalt, et ta põleb põrgus. Pärast seda ei tahaks ta tõenäoliselt enam kunagi meiega tegemist teha. Pigem sõbruneme naabriga, öeldes talle, et ta teeb suure teene, pakkudes jahilkäigust saadud liha oma perele ja sõpradele. Kui ta on ükskord meie nõuannetele vastuvõtlikuks muutunud, soovitame tasahilju paremaid lõdvestumise meetodeid ja teiste õnnelikuks tegemist ilma elu võtmata.

5. Saadud abi eest mittetasumine.

See on soovimatus teisi vastu aidata abi eest, mis nad on meie osutanud, või mittemäletamine või isegi mittemõtlemine, et midagi võiks tasuda. Ent pole viga, kui, püüdes vastutasuks aidata, näiteks kui nad parandavad oma autot, jääb meil puudu teadmisest ja oskustest, või kui oleme liiga nõrgad. Lisaks: kui meid aidanud inimesed ei soovi midagi vastutasuks, ei sunni me neid meie pakkumist vastu võtma.

6. Teiste leina mitteleevendamine.

Teeme vea, kui me ei lohuta vimma, laiskuse või ükskõiksuse pärast neid, kes on kaotanud oma lähedase, raha või väärtusliku vara. Need, kes on rööpast väljas või depressioonis, vajavad meie siirast lähedustunnet, sümpaatiat ning mõistmist, ent kindlasti mitte haletsust.

7. Materiaalset abi vajavate inimeste toetamata jätmine.

Kas viha, vimma, laiskuse või ükskõiksuse pärast. Kui ei anta ihnsuse pärast, on see juurlangus.

8. Mittehoolimine lähiringkonna vajadustest.

On suur viga hüljata vimma, laiskuse või ükskõiksuse pärast oma lähedased sugulased, sõbrad, kolleegid, alluvad, õpilased jne, eriti kui nad on seotud teiste aitamise sotsiaaltööga. Me peame täitma nende füüsilisi vajadusi ning hoolitsema vaimse heaolu eest. Kuidas võime üldse ette kujutada, et aitame kõiki olendeid, kui ignoreerime meile kõige lähemal seisvate olendite vajadusi?

9. Teiste eelistustega mittekaasaminemine.

Seni, kuni see, mida teised soovivad, et teeksime, või mis neile meeldib, ei kahjusta neid endid ega teisi, on mittenõustumine viga. Igaüks teeb asju erinevalt ja igaühel on erisugune maitse. Kui me seda ei austa, alustame vimma, laiskuse või ükskõiksuse pärast tühiseid vaidlusi näiteks selle üle, kus süüa, või oleme samadel põhjustel teiste eelistuste suhtes tundetud ning tekitame menüüst toitu valides ebamugavust või vastumeelsust.

10. Teiste kiitmatajätmine nende oskuste ja heade omaduste pärast.

Kui me ei kiida teisi, kui nad on midagi hästi teinud, või ei nõustu kellegi teise väitega nende kohta kas viha, vimma, ükskõiksuse või laiskuse pärast, nõrgestame enda huvi ja teiste entusiasmi nende arengu jätkamiseks. Kui nende ülistamine, kas siis eraviisiliselt või avalikult, tekitaks neis häbi või kui nad muutuksid nende asjade otse ütlemise pärast uhkeks või edevaks, hoiame oma sõnad endale.

11. Karistamine tingimustele mittevastavalt.

Selleks, et teisi aidata, on oluline neid distsiplineerida, kui nad käituvad taltsutamatult. Kui me ei suuda seda teha emotsionaalsete probleemide, laiskuse, ükskõiksuse või hoolimatuse tõttu, kahjustame oma võimet olla mõjukaks juhiks.

12. Selliste asjade, nagu ülemeeleliste võimete või loitsimisoskuse mittekasutamine.

Teatud olukordades on teiste aitamiseks vaja erilisi meetodeid, nagu näiteks ülemeeleliste võimete (rdzu 'phrul) kasutamine. Kui meil on need vahendid olemas, ent me ei kasuta neid, kui see oleks sobiv ja tõhus, kahjustame oma võimet aidata. Me püüame teistele kasu toomiseks kasutada kõiki oma talente, oskusi ja saavutusi.

Avaldatud Alexander Berzini loal. Ingliskeelse teksti kodu.